Pilguheit eesti rahvahuumorile

Eisen endaga rahul olemas.

Milline on eesti rahvahuumor? Mis on selle essents? Miks see on naljakas? Miks see olemas on? Kas keegi teab? Kas kedagi huvitab?

Ajal mil maailmas lõid laineid huumori ja satiiri geeniused nagu PG Wodehouse, Leacock, Wilde, Twain ja muud kirjanduslikud suurkujud, kelle naljasoon niivõrd ilus ja köitev on, tegelesid eestlased ärkamisega. Nad olid äsja avastanud, et selline asi nagu kirjandus on olemas ning, et seda on võimalik ise teha. Kui mujal maailmas kasutati kirjanduse tegemiseks loomingulist mõtlemist, leidsid eestlased, et on ka teisi viise. Nimelt leiti, et võib käia mööda külasid ringi, öelda inimestele, et nad räägiksid midagi, panna see midagi kirja ja öelda, et tegu on rahvaluule kogumikuga. Kuigi ääretult sitt viis kvaliteetkirjanduse loomiseks, olid säärasel tegevusel omad viljad. See andis meile - tänapäeva eestlastele - pilguheite meie esiisade mõttemaailma, nende hinge. Ja mis veel tähtsam - see andis meile tõdemuse, et me oleme üks ääretult närune väike rahvas.

Et seda punkti kuidagi laiemalt arendada, olen võtnud vabaduse tutvuda vanema eesti huumoriga - sellega, mis sündis enne nõukogude aega - ja teinud mõned järeldused. Kuna ma ei soovi enda veendumusi inimestele liiga palju peale suruda, ei ütle ma teile koheselt, mis minu järeldused on. Selle asemel esitleksin ma siin, kokkuvõtvalt, vanema eesti huumori sisustruktuuri. Täpsemini selle viit variatsiooni. Kuigi neid variatsioone on tegelikuses rohkem ja mõned neist viiest on rohkem üldistatavad või rohkem edasi arendatavad, peaks need suhteliselt hästi kogu kupatust kokku võtma.

Variatsioon 1.

1. Etniline grupi x liige teeb midagi.
2. Etnilise grupi y liige kommenteerib grupi x liikme tegevust.
3. Hilisemal uurimisel selgub, et 2. alapunkt sisaldas puänti, aga see oli väga halb.

Variatsioon 2.

1. Etnilise grupi x ja y esindajad teevad midagi koos.
2. Üks neist ütleb midagi.
3. vt. V1. 3.

Variatsioon 3.

1. Seisusliku grupi x liige satub seisusliku grupi y lähedusse.
2. Toimub nendevaheline interaktsioon.
3. vt V2. 3.

Variatsioon 4.

1. Inimgrupi x liige teeb midagi.
2. See oli temast ääretult loll.

Variatsioon 5.

1. Isik x on hädas.
2. Ta saab abi isikult y, kes plaanib midagi kavalat.
3. Kõik peale y-i on lollid ja ei saa millestki aru.
4. Kõik naeravad ja tänavad y-it, sest ta tüssas neid ja sundis millegipärast seda tehes kõiki muutma oma arvamusi ja väärtuseid elus.
5. Totakalt õnnelik lõpp.

---

Minu järeldused: Eestlased on ajalooliselt huumorit mitte osanud, või vähemalt keeldunud seda oskamast kirjalikul kujul. Lisaks sellele torkab paratamatult silma asjaolu, et huumor mitte ainult ei keeldu naljakas olemast või rahuldust pakkuval kujul puänti kandmast, vaid ühtlasi kujutab see peaaegu alati ühte süžeed ja kahte inimtüüpi. Üks on üleloomulikult vedela ajuga, teine on ebahumaanselt keskpärase mõistusega. Kuna esimene on üleloomulikult loll, kasutab teine igat võimalust, et tõmmata esimesel nahk üle kõrvade ja häbistada teda kogu universumi ees. Miks tal see õnnestub kui ta nii keskpärane on? Sest ta on ainus, kellel on jahukördi asemel funktsioneeriv aju.

On olemas teooria, et huumor iseloomustab rahvast ja selle hoiakuid.

See on ilmselt tõsi.

Katoliiklik paaritumisrituaal - Loodusnovell

Ühel kaugel aastal, mil traditsioonid olid hinnas ja inimesed elasid kõlbelist elu. Mil loodus oli roheline ja iga noore ulja seikleja valla. Päevil, mil kirikuisad õpetasid oma tarkusi ja emad tegid köögis maitsvaid koogikesi. Elasid üks mees ja naine. Nad olid tavalised töökad katoliiklased. Sõid kolm sooja einet päevas, elasid ühes armsas äärelinna majas ja armastasid üksteist ääretult palju.

Ühel päeval otsustasid nad üheskoos arutledes, et oleks aeg saada üks tubli katoliiklasest poisiklutt või ehk isegi tütarlaps. Leides ühise nõu, otsustasidki nad nõndaviisi toimida. Oli kena sügisene ilm ja lehed olid tõmbunud nii kaunilt värviliseks. Ja siis saigi kõik alguse.

Pühapäeva pärastlõunal algas see üks kindlatsorti aeg kuus. Tulevane ema-katoliiklane munes ühe armsa väikestlaadi munakese. Ta korjas muna oma õrnade tulevase-ema kätega üles ja viis selle tulevasele isa-katoliiklasele. Viimane võttis muna ja pani sellele kindlalt oma vestitaskusse hoiule. Kui saabus õhtu ja aeg magama heita, võttis ta selle muna endaga voodisse kaasa ja asetas selle enda kõrvale.

Jumala juhatusel, tol ööl, saatis ingel tulevasele isa-katoliiklase seemnepurske, mis nii hapralt kattis muna. Siis saabus ingel-kurg ja viis muna endaga kaugele-kaugele taevalaotustesse, kus jumal ja Jeesus ise otsustasid, kas määratud sündima on see väike lapsukene. Ühele nõule jõudes, et vastus on jah, viis ingel-kurg muna tagasi tulevase ema- ja isa-katoliiklase kodusse. Ta hiilis hõljudes sisse praokil aknast ning lendles lookleva graatsiaga tulevase ema-katoliiklase voodi juurde ning poetas eostunud muna oma uhke pika nokaga ema-katoliiklase sisse kindlalt hoiule.

Möödus üheksa kuud ning sündis beebi-katoliiklane. Ja nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni ning põlesid põrgus oma pattude eest, sest nad ei kahetsenud piisavalt.

Fööniksi lend/REIP'USe uus aastakäik/Gwreni geniaalne idee

Vlumph, vlumph, vlumph, lendab föönksionu.
Ette satub Voldemort ja Avada Kedavra,
vlumph, vlumph, vlumph, lendab fööniksitibu.

Olles öelnud seda, olgu tervitatud ja sisseõnnistatud REIP'USe taaskordne aastakäik ja see pool koostisosi, kes siia kirjutavad. Te teate küll kellest ma ei räägi, me vaatame teid ja oleme väga pettunud. /ärimehelik naer/

Alustagem seda uut ja ilmselt valesti nimetatud hooaega meie kõigi armastatud ja äärmiselt väheloetud blogiasjas, ühe väikese jutukesega. Jutukesega kahest mehest, kelle nimed on Blomk ja Gwren. Blomk on tavaline uruinimene, kes kannatab alkoholismi, mükoism ja kleptomaania all ning on terve elu veetnud sulitempe tehes. Gwren seevastu on härjapõlvlane, kes hülgas oma käsitöö ja kaubanduskarjääri päeval, mil ta sai aru, et rikkaks võib saada ka käsitöölisi ja kaupmehi röövides ning, et see on tunduvalt kergem kui ise käsitööline või kaupmees olla. Nad kohtusid ühel soojal kevadõhtul Viimse Janu kõrtsis, Kuiva jõe ääres, olles mõlemad väsinud oma raskest päevast täis vargust, mõrva ja reetmist, otsides vaid viimast jooki enne kui mälestused hägunevad ja kõrvalviibjad kaklema hakkavad. Nähes üksteise potensiaali, said nad koheselt sõpradeks ja asutasid oma isikliku kriminaalse eliitrühma - Gwreni ja Blomki Sats. Järgneb lugu ühest nende ettevõtmisest ja seal all see ongi!

Gwreni geniaalne idee

Oli vaanuari keskpaik ja väljas puhus kuum idatuul. Puud olid närtsinud ilmega ja silmapiiril paistis metsapõlengu lõõm. Või oli see nummenlaste alepõlendus, mis paistis? See ei ole kindel, sest nummenid tegelevad põllundusega ja üks populaarne võte, mida nad kasutavad on alepõllundus. Muidugi, mis see neil ära oleks olnud võtta metsatulekahju ühe oksa peale ja oma tulevane põld selle otsaga põlema pista. Aga ega see ei ole niivõrd oluline. Oluline oli lõke, mille juurest see põleng paistis. Selle lõkke ümber istus üks kuraditosin ajulist. Mõned neist tukastasid, mõned neist laulsid traditsioonilisi lõunamaa pätilaule, mis on nii populaarsed Indor-Mosnaudi vaesemate laste seas. Osad neist grillisid kaameleid ja proovisid jääda veel rohkem purju kui meditsiiniliselt võimalik ilma suremiseta. Aga kaks neist istusid ja olid mõtlikud ja vaiksed.

Punase samblaliku habemega mõtlik istuja põrnitses taevasse. Tema oli Gwren ja ta kandis alati ainult tumesiniseid riideid. Teine mõtlik istuja habet ei omanud aga nägi välja nagu ta oleks alates sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni igapäevaselt peksa saanud. Ta nägu oli kergelt korrast ära ja silmade asemel tundus, et tal on verevalumid. Tema oli Blomk. Kumbki neist ei olnud iseäranis kaval ja kindlasti ei olnud kumbki neist mingilgi viisil (edukalt) haritud. Nad olid lurjused, pätid, ketserid, kaabakad, aga eelkõige võis tunda nende läheduses lumpenproletariaadi snobismi. Nad olid uhked oma nurjatud elu üle ja nad olid uhked, et nad teadsid kultuurist nii vähe tõeseid fakte.

Severu Nottinghami šerif

Aga siis sai mõtlik istumine läbi ja punase samblaliku habemega mõtlik istuja Gwren lausus: ,,Blomk, mina leian, et see Robin Hoodi lugu oli päris vahva. Lõunamaad vajavad šerifi. Me peaks selle töö enda peale võtma.''
Korrast ära näoga ja verevalumeid meenutavate silmadega Blomk kaalus seda ideed peaaegu üldse mitte ja teatas targalt:,,Mu sõber - väärt idee! Väärt idee! Suu sisse ütlen sulle - väärt idee! Mis on - nagu herrasmiehed ütlevad - meie ametilohutused?''
,,Ahsoo...'' vajus Gwren mõttesse.
,,Ahsoo...'' vajus Gwren uuesti mõttesse ,,Selle peale ma nagu ei mõelnud.''
,,VÄGA HEA! GWREN! VÄGA HEA! SUUSISSEVÄGAHEA!'' pistis Blomk karjuma ''SEE ON IDEAALNE TÖÖ! ME OLEME NÜÜD ŠERIIF!''

Mõeldud, nagu öeldakse, tehtud. Olgu siinkohal mainitud, et Blomk ja Gwren ei teadnud suurt midagi Robin Hoodi lugudest. Nad ei teadnud midagi Inglismaast, ristisõdadest ega Maast kui sellisest. Nad elasid ühel purpur-rohelisel planeedil nimega Naud. Ainus põhjus, miks Robin Hoodi loo infokillud nendeni jõudnud olid, oli asjaolu, et mõningad aastad tagasi ilmus Naudile - täpsemini Indor-Mosnaudi - üks Maa kodanik Lembit-Uku. Pärast ebatõenäolisi sündmusi ja sekeldusi Usukoja, Patriits-Kantsleri ja üldiselt kogu Indor-Mosnaudiga, põgenes Lembit-Uku põhjahaldjate juurde, kes pakkusid talle asüüli olles vaimustunud lugudest mida ta neile pajatas. Sealt rändas ta koos paari kompanjoniga läbi Põhjapoegade maa uralskide kodusaarele ja peatus võrdlemisi pikka aega Rognvald Märja õukonnas, kust kaudu Robin Hoodi lugu liikus Lõunamaadesse, olles selleks ajaks juba tugevalt muundunud ja omandanud hirmsa filosoofilise traktaadi maine.

Sellistel asjaoludel ratsutasidki järgmisel hommikul mööda Kuiva jõge šerif ja nende vahva sats. Esimesed paar tundi oli kõik vaikne. Täht kiirgas valguslaineid ja soojust, mille atmosfäär viisakalt kinni püüdis ja omaks võttis, puulehed õõtsusid lõdvalt taevatuulte käes ja ükski osa loodusest ei olnud mingilgi määral huvitav ega kuidagi oluline. Blomk mõtles, et kogu see šerifi värk on kole igav. Gwren arvas, et see on ...ks mõttetu. Ülejäänud sats ei teadnud sellest midagi, sest neile unustati öelda, seega nad nägid seda kui tavalist tööpäeva ja laulsid neid kurikuulsaid lõunamaa pätilaule, mis kõlasid umbes nii:

Mitteseotud

,,Oh-oh-oo, kui rikas te näite,
ah-ah-aa, kui vaeseks te jäite!
ih-ih-ii, miks töinama te lõite
ilmselt need on need noad mida sõite!''

Ja nii edasi umbmääraselt samas stiilis. Enamik pätilaule on muidugi improviseeritud ja järgivad traditsioonilist keegi karjub - keegi karjub vastu rütmi, kuigi on täheldatud, et on kujunenud välja ka eepilisemad, mahukamad teosed, mida esitatakse pikkadel ja igavatel pärastlõunatel, mil uralskid rüüstavad mõnda kaubandussõlme ja Kuiv jõgi seetõttu kaupmeestevaene on. Sellistes teostest kuulsaimad on ilmselt ,,Rönfalt Koleda kadunud saapa kadumine''; ,,Rönfalt Koleda kadunud saapa otsinguil'' ja Rönfalt Koleda ,,Mul ei ole kunagi saapaid olnudki''. Tähelepanuväärsed on antud teosed just põhjusel, et need on ainsad lõunamaa pätilaulud mis on ülestähendatud ja kirja pandud Sog Dinni haldjate poolt. Seda loetakse kokku üheks eeposeks, kuigi tihti kutsutakse seda ka saapatriloogiaks. Märkimisväärne on see lisaks veel selletõttu, et triloogia viimane teos ,,Mul ei ole kunagi saapaid olnudki'' on kolmest kõige vanem ja kujutab endast rohkem kui kahekümnest tuhandest värsist koosnevat ballaadi, mille koostas üks eriti õnnetu saatusega pätt, kes ei omanud saapaid. Esimesed kaks osa on loodud, aga vähemalt 40 aastat pärast Rönfalt Koleda surma pätilaulikute poolt, kes uskusid, et Rönfalt Koleda ,,Mul ei ole kunagi saapaid olnudki'' oli teos, mis paljastas maagiliste võlusaabaste asukoha, mille vaid väärilised võisid leida. Peamiselt arvasid nad seda sellepärast, et nad ei mäletanud antud teose enamikke sõnu.

Tuleb mainida, et just nüüd leidiski aset see sündmus, mida Blomk ja Gwren olid oodanud alates minutist mil nad šerifiks hakkasid. Nende poole ratsutas karavan, mille nelja pruunikat hobust juhtis üksik vana kaupmees. Blomk ja Gwren vahtisid karavani nagu koer vahib konti, teadmata miks aeg liigub, aga kont on endiselt nii kaugel. Sats jäi paugupealt vaikseks ja ootas märguannet. Blomk viipas Satsile, et nad tõkestaksid tee ja piiraksid karavani sisse. Kui see oli juhtunud ja Satsi liikmed seisid mõõgad, kirved ja piigid käes ümberpiiratud ja nüüdseks vaevuliikuva karavani ümber, lähenesid Blomk ja Gwren selle juhile. Nad vaatasid teda üleoleva kõrkusega, olles valmis vastuhakuks mille nad tavaliselt pälvisid, kuid tundus, et seekord seda ei tule. Oli lihtsalt vana liivarahvlasest kaupmees, täiesti üksinda ja rahulikult.

,,Miz te zoovite? Äkki mõni õun? Või oopis apelzin??'' küsis väärikas kaupmees.
,,Me ei taha ühtegi säärast buržuaa merkantilistlikku meelelahutust nagu seda on oopis apelzin.'' teatas Gwren lustakalt ja Sats irvitas valjusti kaupmehe naiivsuse üle. ,,Me tahame võtta teie raha ja varanduse ja anda selle vaestele, kes seda väärivad. Ja siis me maksustame need vaesed ja võtame selle varanduse endale. Me oleme šerif ja tema vahva Sats!''

Härra Spock.

,,Aga mikz, kui ärrased lubavad küzitleda, te kohe raha endale ei jäta?'' küsis kaupmees olles ilmselgelt väga segadusse aetud printsiibi idiootsusest. Ometi oli tema silmis mingi säde, mingi huumorinoot. Justkui ta oleks teadnud midagi mida Blomk ja Gwren ei teadnud. Nad nägid seda pilku ja see ärritas neid.
,,Sest...sest...'' hakkas Blomk ütlema ja Satsist kostus pobisemist ,,Sest me oleme šerif! Vot nõnda viisi need lood ongi. Rikastelt võtame, vaestele anname!''
,,Aga ziiz võtke zee karavan, olge lahked, mu žerif.''  irvitas kaupmees just nagu need uljad vanaisad, kes mängivad lastelastele vimkasid ja on uhked, et nad nad õnge tõmbasid.

Gwreni see ei huvitanud, ta mõistis olukorda. Ta oli kohanud selliseid totraid vanuritest hulle varemgi. Nad kõik olid veetnud oma elu viimased sekundid puruvaestena. See ei olnud aeg sellisteks totrusteks. Ta oli nüüd šerif ja see oli tõsine asi, mitte mõni tesmaspäeva pärastlõunane tapatalg.
,,Ahaa! Sa liigkasuvõtja, kes oled sa nüüd! Sa oled vaene! Hahaa! Ha..ha...'' hüüatas Gwren võidurõõmsalt kuni ta suu aeglaselt lahti vajus, tema näkku ilmus melanhoolia pisar ja tema vask kõrv tõmblema hakkas. Ta andis karavani koheselt naervale kaupmehele tagasi. Ja siis võttis selle uuesti endale ja andis uuesti tagasi. See oli tema jaoks keeruline probleem ja isegi Blomk ilmutas märke mõistmisest ja oli äärmiselt segaduses ja tegi nägusid, mis viitasid tugevale ajutööle. Kuidas võtta karavan ilma, et kaupmees muutuks vaeseks kellele röövitud varandus mõeldud on?
,,Sa võitsid praegu, vanamees, sa võitsid praegu.'' lausus Gwren vihase aukartusega ja ratsutas, Blomk ja Sats järel, kaugustesse.

A Man and His Watch

I can’t find my watch. The thought throbbed dully in his head. He stared at his phone, trying to make out the time. The phone was unremarkable and drew enough stares as it was, usually with the brilliant follow-up of “Dude, when are you gonna get a SMARTphone?” He gave the room one last disappointed look and left. He didn’t know the time, but he was sure he was more late than usual. He was just past the last street corner when he saw his bus leaving the stop. He made a futile gesture of running towards it, but the stop was too far away and the bus was already gone. He took out his phone to try to make out the time again, knowing another wouldn’t come for another thirty minutes. Slightly irritated, he walked past the stop.

The big clock near the entrance of the cinema alarmed him to the fact he was about 5 minutes late. Walking towards it and staring at the clock in disgust, he accidentally stepped into a small puddle that was forming in the rain on the sidewalk. Only once he was inside did the rain stop pestering him. He ran to the counter and got himself a ticket for a movie called Demon Master, while removing his soaking coat. He waved it around to dry it ever so slightly, spraying the rain water everywhere. “Hey, dude WATCH IT!” Shouted the man behind the counter, cowering helplessly from the small and agile waterdrops. He responded with an apology and rushed from the main lobby.

A trailer of a film about a mysterious man and his pet turtle running a mortuary in the 1800s was on. He settled into his seat as the trailer ended and the lights dimmed. He guessed the amazing timing came from him being the only one in the theatre. The movie started out with several point of view shots of a someone leaving their apartment block and rushing through dark streets after an as of yet undisclosed maguffin. He reached a shady general store on a street corner. The owner was slightly Indian and eyed the main character carefully. From both sides of the screen came the line “The pink bell rings three times.” The Indian nodded and the character took off deeper into the store. At the refrigeration units near the back he stopped and quickly slipped a juicebox into his pocket. With that he ducked down next to them and moved a box to the left, uncovering a trapdoor. He jumped down, leaving the store behind him, the movie cut to black.

At first he just sat in darkness, as the movie only emitted the sound of, what he figured, was the main character sliding very fast down a tube of some sort. The noise settled down and he jumped into view. He was standing in a large throne room and slowly walked towards the centrepiece, a glistening dagger. Someone sitting in the throne stood up and two had an exposition filled exchange, explaining the dagger, the room and both of the characters' motives. The characters hinted at a larger ongoing conflict outside what was set to be explored in the current movie, making it clear that everything was set for a sequel. Finally the main character nodded in understanding and took the dagger. He was suddenly teleported out of the room.

“Ready yourself for an eternity under my rule!” shouted a huge ugly demon. He was addressing the United Nations General Assembly. The main character was teleported into the middle of the room and instantly drew the big demon's attention. He grew magnificent, angelic wings and swiftly flew right up to the face of the demon and pierced his forehead with the dagger. The demon twisted in pain. His forehead split open for a second before turning into a small black hole that consumed the demon instantly. Everyone in the room applauded the main character and a montage showed him living a happy life, leaving the mortal world with a smile on his face.

He glanced at his wrist and took out his phone to peer at the time. The movie had been three hours long. It was already dark out, but the positive end of the film made him also smile in a way he could not resist and he decided to walk home. Happily he turned the last corner and was stopped by a hooded man waving a knife and shouting “Give me your wallet, watch and phone, NOW!” He took out his decades old phone, grabbed his last change he had got back from buying the ticket and bared both his wrists to show he had no watch. The hoodie took a step back and mumbled “what the fuck” and ran past him. He didn’t bother turning around to see where he went and happily continued on, into his home. He found his watch on his bedside counter and, relieved, went to sleep to end the day.

Konnaisand Wilbert kohtub turumajandusega

Elas kord konn nimega Wilbert, kes oskas rääkida inimkeeles. Usukoda arvas, et see on ime. Teaduste Nõukogu arvas, et see on evolutsiooniteooria rüvetus. Wilbert aga arvas, et kärbsed maitsevad hästi ja mis siis sellest on, kui kõik teavad? Ega nemad neid selle pärast sööma hakka.

Aga Wilbert eksis. Hakkasid küll. Möödus kuu aega ja kõigis Indor-Mosnaudi restoranides sai uueks moeks tellida kärbsepraadi, kärbsehautist, grillkärbest ja kõike muud, mis sisaldas kärbseid. Iseäranis populaarseks sai aga kärbsepuding, mida tehti poolseeditud kärbestest ja pakuti väikelastele heade tulemuste eest koolis.

Wilbert oli hämmingus. ,,Inimesed söömas kärbseid?! Inimesed on ju suured! Neile läheb sadu kärbseid vaja, et kõht täis saada!'' Ja tal oli õigus. Õigepea hakkas kärbeste populatsioon Indor-Mosnaudis langema. Neist sai kallis kulinaariatoode, mida said endale lubada vaid jõukamad inimesed.

Aga see ei olnud kõik. Sündmuste ahel, mille Wilbert käima oli lükanud, oli pöördumatu. Varsti märkasid ärimehed, kuidas tänavatel ja rohumaadel lebavad nälga surnud konnad. Nad nägid selles võimalust. Ei möödunud kolme tundigi kui restoranid ja kohvikud ostsid massiliselt kokku värskelt koolnud konnasid ja tutvustasid seda inimestele lausetega nagu ''Proovige seda konna! Konn on järgmine Kärbes!'' ja ''Värskemalt surnud roast ei või te unistatagi.''

Wilbert sattus depressiooni nähes oma rahvast, oma sugulasi, suremas. Ja olgugi, et Wilbert oli humanoidne, oli tal kurb tõdeda, et Konn võib tõesti olla järgmine Kärbes. See kõik oli väga kurb ja Wilbert nuttis oma voodis äratades kõik naabrid üles.

Naabrid tulid aeglaselt treppidest alla uurimaks mis lärm see on ja mis nende kaaskodanikul viga on. Äkki nad oleksid saanud teda aidata? Nad lükkasid ukse hellalt lahti ja nende silmad lõid särama.

,,Niiii suur konn!''

,,Jummel, sellega toidab ju terve pere ära!''

,,KUI MITTE KAKS?! HAHAHA!''

Järsku ilmusid inimeste kätesse purgid ja hargid. Nad piirasid lõhenenud südamega Wilberti ümber. Wilbert märkas seda ja hüppas neist üle ja pistis krooksudes jooksu.

Nüüd elab Wilbert üksinda metsas ja sööb surnud kurgesid, sest ka konnad söödi kõik ära. Tema meel on kurb, aga lootusrikas, sest ta teab, et ühel päeval inimesed mõistavad. Ühel päeval nad mõistavad, et ta oli prohvet. Tema oli neile öelnud, et kärbes on hea. Tema oli juhatanud nad järjest toitvamate olenditeni. Aga sisimas ta teadis, et öelda ei maksa midagi.

Kõik kirjutised ei valmi õigeaegselt

Kirjanikuärra istus kirjutuslaua taga, uhkel tammepuust toolil. Jõllitas pingsalt kirjutusmasinat ja niheles, vaatas aeg-ajalt aknast välja. Nii istus ta seal mitu tundi teadmata, mida kirjutada. Vahepeal kirjutas rea või lõigu või kaks, aga siis läks närvi, võttis paberi kirjutusmasinast välja ja pani selle põlema. Kirjutusmasinat tegi selline sündmustekäik väga kurvaks.

Järsku mõne tunni pärast tuli talle mõte. Ta istus veel pingsamalt, siis lõdvestus ja hakkas hüsteeriliselt trükkima. Trükkis lehekülje, trükkis teise. Peaaegu et kolmanda ka veel, aga enne seda tuli minna tualettruumi. Nõnda ta siis läkski sinna, pooljoostes läbi mitme toa. Istus rahulikult potile ja nägi enda ees raamatut. Mõtles, et miks mitte lugeda, aga mõtles valesti. Ta nägi meisterlikult kirjutatud ja oivaliselt vormistatud raamatut. Komad õiges kohas, vahepeal oli trükiviga, aga mis siis sellest! Seda vaevu võis märgata headuse kõrvalt.

Olles tagasi kirjutuslaua taga, kirjutusmasina ees, tammepuust toolil, vaatas kirjanikuärra oma teose senise arengu üle. Luges hoolikalt lehekülje läbi, luges hoolikamalt teise lehekülje läbi. Pettumus oli valmistatud ja ta öökis hetkeks, spirituaalselt. Siis enam ei öökinud ja mõtles, kuidas lugu parandada. Mõtles, et viib süntaksi ühele joonele, et oleks ladus tekst. Proovis järgmised kaks tundi, aga tulemuseks oli grotesk. Siis proovis ta sootuks uusi lauseid vahele panna ja mõndasid ära võtta ja sõnu kustutada ja komasid lisada ja võtta ja pusida ja pusida, tunde ja tunde.

Lõpuks väsis ta ära ja jäi tukkuma, pea kukkus lataki lauale. Tukkus hommikuni ja ärgates oli tal hea tuju. Lõpuks hakkab asja saama, mõtles ta. Ta tõusis põrandalt püsti - sest sinna oli ta öösel kukkunud - ja istus laua taha, tammepuust toolile. Kirjutusmasinat tema ees laual ei olnud, selle asemel oli üks A4 paber, millel seisis üksainus rida: ,,Sellest ei tule midagi välja. Vabandust.''

Momendid kraanikausi taga

See juhtus mingi vestluse käigus. Ma ei mäleta enam mille kohta me vestlesime, kuid seevastu mäletan ma mis juhtus. Meie kolmanda korruse aken oli pärani lahti ning sisse puhus õrn, jahe tuul, kostusid laupäeva keskpäevased helid ja paistis ere päike. Me seisime selle akna all, meie vahel oli kraanikaus kus ta oma käsi jooksva vee all hoidis. Ma tõstsin pilgu parajasti just üles, libistades silmad üle ta süsimusta rinna mis paistis selgelt tema poolläbipaistva õhukese valge kleidi alt. Ma ei saanudki lõpuks teada kust ta selle kleidi sai ja miks see tal seljas oli. Tema suurepärase vuntsi alt paistis see kurjakuulutav irve, millest ma oleks pidanud taipama, et tal on midagi plaanis. Me silmad kohtusid ning ta irve süvenes. Sekundi murdosa jooksul hüppasid ta silmad alla, tema käte juurde, naasedes siis, et mind puurida.

Aeg tundus oma edasiliikumist edasi hoidvat ning libises peaaegu täieliku seisuni. Mu silmad järgisid tema omi ning samuti kukkusid ta kätele. Siis ma mõistsid seda kurjakuulutavat naeratust. Ta toetas oma paremat kätt vasakuga, moodustades oma peopesade vahele tillukese kambri. Selle avavus oli paigutatud, et vesi voolaks sinna otse sisse. Ootamatult kiire liigutusega vajutas ta oma käed kokku, surudes talle pihku kogunenud vee vägivaldselt välja purskama. Mu silmad olid kinnistunud ta kätele. Juga mis ta peost välja lendas oli täpselt sihitud. Ma tundsin iga punkti oma kehas kus ma, nii palju kui ma jõudsin reageerida, tagasi tõmbusin. Mu käes olnud Cosmo kukkus karje saatel põrandale.

Vesi tabas mu ülehuult ning jooksis suure kiirusega otse mõlemasse sõõrmesse. Mälestus tema sõõrmete ees sellise asja eest kaitsvast vuntsist välkus silmade eest läbi. Mu nägu oli täiesti märg ja jõllitasin teda pettunud pilguga, kinnistunud naeruväärsesse poosi. 

"Jälle sa lasid mulle ninna!" kurtsin, kuid ta vastas vaid, "lol."

PROLETARIAADI SEKELDUSED 3

Oli möödunud viis päeva kohtumisest Plinks-Plinksiga ja kõik näis olevat vaikne. Mulle oli määratud tähtis ülesanne revolutsiooniga seoses, kuid enne selle täitmist, nagu mulle väga hoolikalt selgeks tehti, tuli oodata. Tuli oodata märki.
Niisiis ootasin. Toimetasin igapäeva toimetusi nagu ikka, aegajalt unustades kuhu mind mässitud on. Kohati kahtlesin nende sündmuste tõelisuses, kuigi tundus ebatõenäoline, et võinuksin minna hulluks ilma seda ratsionaalselt märkamata.

Viienda päeva õhtul istusin aknalaual, jälgisin inimesi, autosid. Mulle tohutult meeldis jälgida. Pole paremat ajaviidet kui sigarett ja õhtujahedus vaatega linnale. Mõtisklesin inimeste üle, kes ei tea suurt midagi.Turtsatasin ja panin muusika mängima. Muusika ütles, et mõistab mind. Otsustasin, et see on tore ja tegin süüa.
Järsku kostus koputus. Süda lõi puperdama, lähenesin aeglaselt uksele, kartsin, et nüüd lähebki kogu värk lahti. Uksel, minu suureks üllatuseks, seisis üks tuttava näoga mees.
,,Biskviidiulataja!''
Mees põrnitses mulle otsa. ,,Mis? Mina? Ehk tõesti, see ei ole hetkel oluline. Tohin ma edasi astuda?''
Juhatasin mehe sisse.
,,Lubage mul end tutvustada. Minu nimi ei ole tähtis kuid ''Biskviidiulataja'' peaks praeguseks sobima. Olen siin teie hiljutise unenäo asjus.''
Palusin tal jätkata. Pärast hetkest vaikust ta seda tegigi: ,,Nimelt on asi selles, et on inimesi, kes ei tohi teada midagi sellest, mida te nägite. Teie, olete üks neist inimestest. Saate aru, mida ma öelda proovin?''
Sain aru, ohkasin, ja esitasin talle oma nõudmised: ,,Ma pean kohtuma Rollovisk Pietiga. Helid on sõjavalmis, ülestõus on alanud. Mul paluti edastada talle sõnum, isiklikult.''
Biskviidiulataja naeratas ebalevalt. ,,Oh teid, Lembit Uku, oh teid. Arvasingi, et olete sedasorti seltsimees. Aga mõistate, te olete valinud vale poole. Helid, saate aru, ei ole hea peal väljas. Nad ei mõista maailma keerukust. Nad proovivad haarata võimu, teadmata selle tähendust. Neil on ideoloogia, aga maailm, mu kallis Lembit Uku, maailm ei tööta ideoloogiatega.''
,,Ma pean rääkima Rollovisk Pietiga.'' teatasin otsusekindlalt.
,,Hea küll, kuidas soovite,'' ütles ta järsku tõsiseks tõmbudes ,,Homme tuleb ta siia, seniks joome kohvi ja räägime juttu.''

Tegin mõõduka vastumeelsusega kohvi ja mõtlesin asjaolude üle, mis tundusid erakordselt segased ja absurdsed. Biskviidiulataja oli jultunud, Rollovisk tundus ülbe, helid tundusid tobedad ja võimetud. Niisiis leidsin, et oli minu poolt väga halb otsus ennast selle kõigega üleüldse siduda, rääkimata ennatlikust pooltevalikust.
,,Rääkige mulle, mis mees see Rollovisk õige on?''
,,Aah, kardan, et siiski mitte,'' vastas biskviidiulataja õgides võileiba, ,,Nimelt pole mul voli. Võiksin küll korraldada teie purgistamise, kuid öelda ei saa ma teile midagi. See on Rolloviski asi, mida te teada võite. Hetkel on kindel see, et midagi te juba teate, aga ilma õiguseta. Edasi me vaatame, mis juhtuma hakkab.''
,,Võinii. Siiski palun, mitteametlikult, mida teie seltskond endast kujutab?''
,,Mitteametlikult?''
,,Mitteametlikult.''
,,Mitteametlikult meie seltskond ei räägi. Amet on selline.''
,,Ja mida see amet endast kujutab?''
,,See pole teie mure. Teie muretsege oma elu pärast ja sööge. Varsti te võib-olla enam ei saa. Kes teab, ehk kaotate töö, aga uut tööd vot ei ole. Jääte vaeseks, kodust ilma.''
,,Saan aru, et Ameti juures on tähtis koht ähvardustel?''
Mees muigas. ,,Mõnikord ähvardame, mõnikord ennustame.''
Mulle see mees ei istunud kohe üldse. Ülbe, salapärane ja mis kõige hullem - jultunud. Otsustasin, et löön teda rusikaga näkku. Ta karjatas valust.

Meie tühine keskustelu maailma ja kultuuriasjasest jätkus varaste hommikutundideni, siis aga kostus koputus uksele. Biskviidiulataja teatas, et see on Rollovisk ja nõudis, et mittemingil juhul ei kutsuks ma teda edaspidi biskviidiulatajaks, vähemalt mitte Rolloviski läheduses. Mõistsin nõudmisi ja Biskviidiulataja läks ust avama.
Kuulsin köögist hägusalt nende vestlust pealt, suutmata otsustada kas see sisaldab uut informatsiooni või mitte. Nad arutasid minu kalduvust toetada helisid ja otsustasid mind ümber veenda. Rollovisk soovitas biskviidiulatajal oodata elutoas kuni ta ise asjaoludega tegeleb. Nii juhtuski.
,,Nii, et teie oletegi Lembit-Uku? Kodanik, kes ei usu inimkonda.'' ütles ta sisse astudes, kindaid käest võttes.
,,Inimkond ei vääri juhipositsiooni. Inimkond on loll.'' pobisesin vaikselt.
,,Võimalik, aga Helid on despootlikud äärmuslased, kes järgivad ideaale.''
,,Ja teie muidugi sellised ei ole. Ei purgista inimesi ega midagi, eksole?''
Rollovisk vaatas mulle üllatanult otsa:,,Aah, purgistamine,'' teatas ta mesimagusalt ,,Purgistamine on hädavajalik vahend meie töös. Inimeste transport, nende kinnihoidmine. Vahepeal on vaja minna suurema delegatsiooniga reisile ja ruumi kokkuhoiuks paneme me osa delegatsioonist purki. Igati mõistlik''
Kaalusin seda väidet. See kõlas ebatõenäoliselt ja väga ebaveenvalt. Mind oldi veel hiljuti pandud purki ilma põhjenduseta. Rääkimata korterisse tungimisest. Võib küll arutleda, et pidanuksin andestama, sest see kõik toimus unenäos, aga mis siis sellest! Ilmselgelt see unenägu toimus päriselt! Veri lööb keema sellele kasvõi mõeldes. Nõudsin jalamaid seletust.
,,Teie purgistamine oli hädavajalik. Miks, seda te kahjuks esialgu teada ei tohi. Tahan, et te mõistaksite, et hetkeseisuga olete te erapooletu.''
Noogutasin selle peale ja tegin nägu, et pärast hetkest kaalumist jõudsin samale järeldusele, justkui oleks olnud tegu väga mõistliku väitega. Tegelikult ma ei teadnud, kas tegu on mõistliku väitega. Julgesin mõelda, et tegu on jabura väitega, aga parem on mitte vaielda.
,,Ja mida mina kui erapooletu tegema peaksin?'' pärisin ebalevalt, mängides kohvipuruga laual.
,,Te lähete nüüd helide juurde ja annate neile teada, et mina ei ole nõus nende tingimustega ja, et sõda võib alata.'' ütles Rollovisk püsti tõustes ja teatas, et neil on aeg lahkuda. Saatsin nad mõlemad ukseni ja läksin tegin akna peal suitsu, vaatamaks kuhu poole nad lähevad. Neid väljumas ma aga ei näinud. Oletasin, et ehk kasutavad nad tagaust. Tegin veel ühe sigareti ja jätkasin rahumeelselt logelemisega.

Tunnid möödusid ilma sündmusteta. Jõudsin parajas ulatuses mõtiskleda oma hetkeseisukorra üle. Ühtlasi meenus mulle Arturi olemasolu. Oli raske mõista tema rolli selles loos. Kui unenägu toimus päriselt, siis tema pidanuks seda mäletama, aga kui ei toimunud, siis ei tohiks ta midagi teada. Leidsin, et tegu on kõige lollikindlama viisiga uurimaks välja, kas tegu on hullumeelsusega, või tõesti säärased sündmused minu ümber hargnevad.
Panin selga külaskäigu riided, jalga külaskäigu kingad ja läksin poodi. Poest ostsin paar pudelit veini, mida külakostiks viia. Külakost, ma leidsin, on väga tähtis, eriti aegade valguses.
Niisiis seadsin sammud Arturi kodu poole. Linn oli hirmuäratavalt vaikne ja kõle. Leidsin, et see on huvitav arvestades asjaolu, et on laupäeva õhtupoolik, aga eks on ka selliseid laupäeva õhtuid. Jalutasin edasi.

Järgnevad sündmused olid eriskummaliselt iseäralikud. Mäletan selgesti kuidas lasin uksekella, aga uksekell oli katki. Otsustasin, et helistan talle, aga enne kui jõudsin valida numbri, teatas mahe hääl, et ei tasu.
Pärisin mahedalt häälelt, miks mitte. Hääl teatas, et Arturit enam ei ole.
,,Väga kummaline,'' mõtlesin ma omaette ,,tõesti väga kummaline.'' Otsustasin välja uurida, miks Arturit enam ei ole ja küsisingi seda. Mahe hääl kaalus seda mõnda aega ja teatas, et mul oleks parem üleüldse lahkuda.
Läksin ületee asuvasse parki mõtteid koondama. Istusin seal hea tund aega jälgides Arturi kodu, täheldamaks liikumist ja mõeldes selle maheda hääle üle. Hääl ei kõlanud nagu heli, see tundus olevat see sama hääl, mis mulle Rolloviski esimest korda tutvustas. Hääl ei kusagilt, aga väga siinsamas ja teadlik asjaoludest. Huvitav lugu, leidsin edasi mõeldes, tõesti väga huvitav.

Järelemõeldes tundus kõik väga huvitav ja ma üritasin meenutada millal viimati juhtus midagi ebahuvitavat, täiesti tavalist. Õigupoolest mulle ei meenunudki. Vähemalt viimase paari nädala jooksul oli kõik eriskummaline. Põhjuseta, nagu järeldada võisin, kuigi kahtlustasin, et ehk mingi põhjus siiski on, lihtsalt mulle ei ole raatsitud öelda. Äkitselt meenus mulle, et toimub sõda. Enne kui jõudsin selle mõttega mängida, silmasin Arturi laipa akna pea suitsu kimumas. Jooksin ja hõikasin talle tervituseks. Laip ehmatas ja kukkus murule.

Allamäge libedalt II: Allamäge libedamalt: Slide Harder

 Eelnevalt: 'Allamäge libedalt'

Järgmise suusasõidu võitis Mandrus mõõduka edumaaga. Ta saavutas esimese koha mis tõi tema kohale taaskord intensiivse meediakajastuse. Teda küsitleti risti-rästi ning ta andis vedelikke oma kehast prooviks. Seda otsust kahetses ta koheselt, kuigi ta proovis ratsionaliseerida endale, et see oli ju võluporgand, mitte mõni laboriravim. Sellest hoolimata oli vastuse ootamine hulluks ajav. Ta patseeris juba samal õhtul kodus ringi ning hoolimata sügavast talvest hoidis aknaid praokil. Närveerimisest liiga pingul olles, ei suutnud ta järgmisel päeval ennast esialgu rajalegi tarida. Ta seisis vaikides oma akna ääres ning jõllitas väljas langevat ja maad katvat lund. Silmitsedes aknaklaasil oma peegeldust, tundus talle, et ta näost on igasugune värv kadunud. Isegi ta silmad paistsid olevat helesinisemaks tõmbunud. Lume olemuse üle kaalutledes meenus Mandrusele saatanlik lumemees kes ta selle häda sisse oli kastnud. Ta haaras oma varustuse ja kimas suure hooga metsa poole kus teda esmalt kohtas.

Maa oli pikk ja lähenemine raske, aga kohale ta jõudis. Ta leidis, et tunneb ära need puud, selle kurvi. "LUMEMEES!" kukkus ta röökima, "TULE VÄLJA!" Ta hääl kajas raskelt ja vihaselt läbi metsa moodustavate puude ning nii mõnigi lind leidis olukorra meelevastase ja otsustas hullumeelse karjeulatusest lahkuda. Mandrus eemaldas vihaselt suusad oma jalgade otsast ja viskas kepidki maha. Trampinud korra jalgu vastu maad, vajus ta põlvili ja karjus veel korra maapinna poole. Ta mõtles parajasti nimelt sellele, kuidas selle asemel, et väärikalt pensionile astuda, ta oli teinud sootuks pahandust, seadnud kahtluse alla võibolla kogu oma kärjäärigi. Nad hakkavad ütlema, et ega ma midagi tegelt väärt ei olegi mõtles ta ja nuttis tasa.

"Tjah võibolla tõesti mitte kõige õigem valik, aga vähemalt oli see su enda teha. Sina olid see kes otsustas võluporgandit süüa." Mandrus vaatas üles ja temast paari meetri kaugusel oli majesteetlik kahemeetrine põder kes silmitses teda mõtisklevalt. Ta pööras oma pilgu Mandrusest mööda, kusagile rajale, kaugusesse ning jätkas "Tjah, samas võibolla sul ei olnud valikut. Võibolla oleks sa alati seda teinud. Varem või hiljem. Petnud, ennast ja teisi." Põdra silmad muutusid kurvaks ja vaatasid Mandrusele sügavalt silma. "Tjah võibolla sa lihtsalt oledki selline loom kes kõige lõpuks teeb ühe halva valiku. Aga võibolla tegi selle valiku keegi juba sinu eest, enne kui sina sina olid. Enne kui miski üldse miski oli." Põdra silmad tõusid jälle kaugusesse ning tundusid väljendavat taaskord mõtlikust. "Tjah, võibolla me kõigi eest on juba kõik otsustatud, võibolla on meil vaid rada kõndida, roll mängida. Tjah, võibolla meil ei ole kellegil rada, aga see ajaks meid liiga hulluks ja me loome ise oma rajad lihtsalt selleks, et püsida terve mõistuse juures? Tjah, kes seda teab mis tegelikult toimub, kõikide nende looride taga mis katavad meie silmi, kuid mida endeid me võibolla isegi ise üldse ei näe? Tjah.."

Mandruse pilk oli põdra peale paika jäänud, ta suu ammuli vajumas. Ta pea vajus longu, ta keha rappus tasa ning aeglaselt toetas ta oma käed maapinnale. Ta suust kostus kerget mulinat ja kähinat. Oranž vedelik purkas ta suust, tõugates ta pead tahapoole, mis omakord painutas ta selga. Neljakäpukilt lendas Mandrus okse väljumiskiiruse tõttu sellili ning põder kargas ehmunult tahapoole. Mandrus jäi nõnda lamama mõneks ajaks. Ta silmitses selget taevast ja mõtles kas päris Taevas on ka alati sinine või rohkem musta poole kuna kosmosest valgust vähem on. Ta ei mäletanud, et ta eelnevalt usklik oleks olnud, aga korraga leidis ennast paluvat, et ta patte andestataks. Sulgenud silmad, leidis ta, et ka maapeal võib valgust vähe olla.

PROLETARIAADI SEKELDUSED 2

Järgmise päeva pärastlõunal ärkasin ühe kummalise heli peale. Selline aeglane plõnks-plõnks, mis tuli magamistoa aknast sisse ja siis otsustas, et ta enam ära ei lähe. Heli plõnksus hetke ja siis teavitas mind oma soovist veeta paar päeva minujuures, sest pole ammu näinud ja ühtlasi tundvat ta puudust minu kohvist, millel olevat tema sõnul väga iseäralikult kodune mekk.
Selgitasin helile, et kahjuks ei ole praegu hea aeg, on kiired ajad ja selliseid korraldusi on raske teostada.
,,Aga plõnks-plõnks, mõistate? Muidugi mõistate. Plõnks-plõnks.''
Vajusin mõttesse. ,,Kuidas palun?''
,,Plõnks-plõnks, kas pole?'' teatas heli oma kõige magusamal häälel.
,,Plõnks-plõnks?''
,,Plõnks-plõnks.''
Hämmastav, lihtsalt hämmastav, mõtlesin ma iseendale. Mida see küll tähendama peaks? Aru ma mitte ei saanud.
,,Ehk selgitaksite?''
,,Aga plõnks-plõnks, muidugi. Mõtlesin, et tulen külla. Jään siia, veedame head aega, joome plõnks-plõnks kohvi, vaatame mõnd filmi, arutame plõnks-plõnks filo-plõnksplõnks-soofiat, plõnks-plõnks, kas pole?''
,,Ah nii.''
Suutmata vastu vaielda ja külalisheli minema peletada, otsustasin, et kui juba plõnks-plõnks, siis las ta jäägu pealegi. Midagi paremat mul sel päeval teha ei olnud, pealegi kuidas saaks keelduda õhtust heliga. Kahtlemata peitus selles huvitav nähtus ja enneolematu kogemus.
Ohkasin talle demonstratiivselt ja teatasin, et eks ta võib siis jääda mõneks ajaks, mille peale ta väljendas väga suurt õnnejoovastust ja asus entusiastlikult tegelema päevaplaanidega.

,,Kas teate, plõnks-plõnks, teie kohvikvaliteet on langenud märgatavalt. Miks see nii on? Väga lubamatu mööda-plõnks-lask-plõnks, võiks ütelda, et lausa kahetsusväärne. Nõuan, et te seda jalamaid paraplõnksndaksite, või vähemalt varjaksite seda jälki rõvedat maitset. Ons teil piima ja suhkrut? Seda on plõnks-plõnks tarvis, palju. Plõnks.''
Tema hääles oli rõõmsameelne ülemeelikus, mistõttu oskasin vaid muheleda ja tõttasin vajaminevate koostisosade poole. Istusime elutoas, seega oli tarvis minna kööki, hääl hõljus graatsiliselt minuga kaasa.
,,Nii, las ma vaatan...Piim on peaaegu otsas, suhkur on laual,'' ütlesin ma vaiksel, nukral toonil.
,,Plõõõõnks! Plõõõõõnks!''
Hääle äkiline raevukus tegi mulle palju meelehärmi. Pillasin ehmunult piimapaki maha, piim valgus üle põranda. Tuled hämardusid ja ma tardusin, klammerdusin köögikapi vastu ja vajusin aeglaselt allapoole. Heli plõnksus vihaselt, tuul tõmbas kardinad tantsima, lambipirn hõõgus hädiselt, klaasid riiulil prahvatasid kilduteks, mina jälgisin stseeni hirmunult.
Heli vaibus, killud, valgunud piim ja tantsivad kardinad hõljusid üle ruumi ühe tooli poole, moodustades inimlaadse kuju ja tardusid kokku. Äsjasündinud kummastav kogu pööras pilgu minule ja naeratas kahepalgeliselt.
,,Sõber, mis sa seal põrandal teed? Tule istu minuga, räägime juttu.''
Tõusin aeglaselt püsti ja kõndisin toolini. Minu peas valitses segadus ja hämming nähtu üle. Pikema kaalumiseta sai minust võitu viha ning haarasin laualt tuhatoosi, viskasin selle läbi tekkinud kuju. Kogu kukkus kildudeks ja lagunes. Otsustasin, et parem ongi, neetud võrukael, ja koristasin tekkinud segaduse ära. Õhtu möödus rahulikult.

Järgmisel hommikul otsustasin minna poodi ostmaks paar pakki piima ja muid asju, mis traagiliselt oma otsa olid leidnud. Panin jalga poeskäimise kingad ja selga poeskäimise palitu, kaasa võtsin väikese koti kuhu panna ostetu. Pood ei olnud märkimisväärselt kaugel. Jalutasin rahumeelselt, vaatlesin ümbritsevat hoolikalt, leidsin, et see on väga silmirahustav ja kena linn, eriti hommikuvalguses.
Piimatoodeteriiuli ees veetsin märgatavalt palju aega, nimelt vaagusin hoolikalt millist piima osta. Maitse kõigil on eristamatult sama piimjas, aga siiski millised valikud! Otsustasin, et võtan tavapärase punase-valge kirjus pakendis toote ja asetasin selle korvi. Seadsin sammud mahlariiulite poole ja järsku:,,Plinks-plinks. Te olete väga plinks-plinks ebaviisakas vennike, teate seda, plinks, jah, plinks?''
Karjatasin vaikselt ehmatusest, mida heli mulle valmistas ja hingeldasin sügavalt. Vaatasin helile otsa ja nõudsin, mida kuradit ta minust tahab. Ta püsis hetke jahmununa ja jõllitas kahetsusväärselt.
,,Ah, et te tahate öelda, et te ei teagi? Siis pole põhjust seda fassaadi ülal hoida. Tehke oma ostud ära ja palun järgnege mulle.''
Otsustasin, et parem oleks see asi jalust ära saada ja uurida välja, mis siin õige toimub, väga iseäralik juhtumine kahtlemata. Tuleb tunnistada, et uudishimulik ma tõesti olin. Kuuletusin talle. Kohtusime poe ees ja ta seletas, et kõnniksin paar meetrit tagapool. Tegin nagu kästud ja enda üllatuseks avastasin koheselt, et mind juhatatakse minu enese koju.

Korterisse jõudes, palus ta end juhatada prügikastini. Iseäralik soov, oletasin, et tal on huvi eile ära visatud kildude ja muu taolise vastu. Heli kõlas veidi teistiti kui eelmisel päeval, oletasin, et neid on rohkem kui üks. Ta päris, miks olin tapnud Plõnks-Plõnksi. Seletasin, et mul polnud valikut, kartsin oma elu pärast tema vingerpusside tõttu. Plinks-Plinks, nagu oletasin uue heli nime olevat, muheles ja ütles, et mõistab seda täielikult ning palus mul istet võtta.
,,Kas tohiks paluda tassi kohvi? Suhkru ja piimaga palun,'' ütles heli tagasihoidlikult ent kindlalt.
Kõhklesin hetkeks, mäletasin selgelt veel eilseid sündmuseid ja kardsin, et midagi sarnast tuleb ka siit, kuid ühtlasi kardsin ka mitte kuuletuda ning avasin äsjaostetud piimapaki.
,,Ärge muretsege, mina ei ole nii kogenematu neis asjus kui Plõnks-Plõnks, taktitunnet mul on. Soovin lihtsalt midagi juua vestluse kõrvale, sest vestlus tuleb meil tõsisem.''
Noogutasin talle ja panin vee keema. Mõtlesin veidike, kuidas sellest helist lahti saada. Hirm puges mulle nahavahele ja tundsin, et ei taha teada, mida heli minust tahab ega teada, mis asi ta õigupoolest on. Leidsin, et pean temast vabanema, kuid kuidas? Seda ma veel ei teadnud.

,,Niisiis, te ei tea miks ma siin olen?''
,,Ei tea.''
,,Asjalood on väga mitmekülgsed, seda te peate mõistma. Meie rahvas korraldab revolutsiooni ja teie eilne käitumine tiris teid otse sündmuste keskpunkti. Saate aru? Me vajame materjaliseerumiseks, et inimesed pakuksid meile kohvi, piima ja suhkruga. Aga piim peab peaaegu otsas olema. Olnuks Plõnks-Plõnks edukas, oleks revolutsioon täies hoos, aga te tapsite ta. Nüüd tuleb teil vastutada.''
,,Millisest vastusest meil juttu on? Mis revolutsioonist te räägite?''
,,Helideriik on lähedal. Helirahvas võtab üle maailma, selle sama maailma siin. Ärge muretsege, me ei plaani kedagi tappa, ainus soov on võtta üle juhtimine. Oleme üha enam märganud, et inimrahvas ei tule juhtimisega toime, saate aru, me oleme mures.''
Noogutasin mõistvalt. Sain väga selgelt aru, millest Plinks-Plinks räägib. Olin ka ise täheldanud inimkonna ebakompetentsi, aegajalt olin isegi olnud depressioonis selle tõttu. Lollus ja ignorants tundusid olevat inimloomuse peamine koostisosa. Ei, tuleb tõdeda, et inimkond ei sobi midagi juhtima. Helirahvas peab üle võtma, polnud küsimustki. Neis oli midagi veetlevat, idüllilist. Teadsin koheselt mida teha.
,,Te soovite, ma saan aru, et jooksin nüüd piima? Et seda oleks piisavalt vähe?''
,,Olete väga mõistev, Lembit Uku, väga mõistev. Täpselt seda me soovime, selle ohvri peate te meile nüüd tooma, saama üheks meie ridadest, meid aitama. Ja ärge küsige kust ma teie nime tean, see pole oluline, tähtis on see, et me teame. Teil pole valikut.''
Valasin tassi piima täis, võtsin välja kausi ja asusin pannkooke meisterdama. Valmistamise käigus vestlesin Plinks-Plinksiga pikemalt maailmaasjadest ja tema rahvast, tegu oli kahtlemata väärika ja ülla seltskonnaga. Haritud, kultuursed ja mis kõige tähtsam - teadlikud asjade olemusest, sündmuste tähendustest. Üha enam sai mulle selgeks, et nende riik ja revolutsioon on  täpselt see mida meile vaja oleks.

Vaatasime telekat, sõime pannkooke. Leidsime mõlemad, et kõige praktilisem on alustada revolutsiooni täis kõhuga. Täis kõht, kas teate, on üks tähtsamaid eelduseid ükskõik, mis tegevusele. Ilma selleta on inimene nagu tass ilma kohvita. Tühi, täiesti tühi. Tühi mõttetest, tühi elujõust. Täis kõhuga algavad suured teod.
,,Kas äkki saaksite mu kohvile piima tuua? See maitseb jälgilt, suhkur oleks ka hädavajalik. Loodan, et te ei solvu.''
Muigasin säärase formaalsuse peale ja läksin tassiga kööki, heli hõljus minuga kaasa. Edasi toimusid sündmused täpselt nii nagu juba varem sai kirjeldatud, ainult seekord teadsin seda ette ega ehmatanud hetkekski vaid nautisin vaatepilti, mida mulle pakuti.
Klaasist ja piimast kuju istus toolil, riietatult kardinatesse. ,,Kas räägime nüüd, mis edasi juhtub?''
Noogutasin, polnud küsimustki.
,,Edasi juhtub nüüd nii, et te lähete oma juhi juurde ja esitate talle ultimaatumi. Ta ei kuula teid, aga küll me talle koha kätte näitame, selge?''
,,Oma juhi? Keda te silmas peate? Presidenti? Peaministrit?''
,,Oh ei, mitte nemad, ärge ajage mind naerma, mitte nemad. Selle juurde, kes seisab varjus ja on tegelik otsustaja.''
,,Ja kes see olema peaks?''
,,Ma arvan, et te teate.''
Mõtlesin selle üle hoolikalt. Milline huvitav nägemus maailmast on sellel helil. Loob ta ehk allegooriaid? On tal miski metafoor kõnes? Mõtleb ta rahvast? On kuskil mingi salaorganisatsioon? Mitte ei mõistnud ma tema mõtteid.
,,Te lähete Rollovisk Pieti juurde. On selge? Mõistan, et olete temaga juba kohtunud?''
,,Kuidas palun?''
,,Rollovisk Piet. Olete juba kohtunud. Oma unenäos.''

PROLETARIAADI SEKELDUSED

,,Teate, teist võiks asja saada, eeldusel, et te saate lahti sellest tobedast vajadusest iseseisvalt mõelda. See, kas mõistate, ei tule teile kuidagi kasuks. Mehed on surnud sellise haiglase hobi tõttu, suurmehed, sealjuures. Lihtsalt ütlen seda teile kui sõbrale."
Milline jultunud inimene, mõtlesin ma seda kentsakat sõnavõttu kuulates. Oleksin ma teda tundnud, ehk oleksin südames leidnud jõudu, et andestada säärane jultumus, aga mitte ei tundnud ma seda meest. Oli puhas juhus, et viibisime üldse samas seltskonnas. Tema nimi, nagu veidi hiljem selgus, jällegi täielikult juhuse tahtel, oli Rollovisk Piet. Sõbralik hääl seletas, et muidu on tegu igati toreda ja sõbraliku inimesega, andeka veel seejuures, tegeleb inseneriametiga oma vabast ajast ja naabrite meelehärmiks, aga muutub kohutavalt vastikuks kui keegi kasvõi proovib tema läheduses mainida rullbiskviite. Hääl jätkas, et on võõrustaja poolne möödalask üldse pakkuda rullbiskviite sellel pidusöögil olles kutsunud Rolloviski.
Kaalusin seda informatsiooni hoolikalt. Oli palju mida kaaluda, esiteks olin imestuses, mis kultuuriruumist Rollovisk pärit on, et talle säärane nimi on pandud, selline veider nimi, mida poleks oodanudki. Rääkis mees ju sulaselges eesti keeles, tekitamata mingeid kahtluseid päritolu osas, olgugi, et süntaks kiskus kohati imelikuks.
Teine asi, mida olin sunnitud kaaluma oli asjaolu, et mind võõrustatakse. Veel mõned hetked tagasi tundus, et istun rahulikult oma kodus, teen nagu tavaliselt mitte midagi peale laisklemise kui järsku ilmub see jultunud Rolloviski mehike ja hakkab seletama nii, et võtab hirmu veel nahka.
See kummaline hääl oli veel veidram. Mõelda vaid, istun rahulikult köögi aknal, tõmban suitsu, ja mingi hääl sosistab kõrva, nagu olukord juba piisavalt vastik ei oleks. Rääkimata sellest rullbiskviidist, mille kohalolust ma teadlik üleüldsegi tolle hetkeni ei olnud ja siis ka veel kahtlesin, kuni mingi käsi, ühe pikema inimese küljest, ulatas taldriku lusikaga ja nähvas, et ma sööksin ja siis sööksin veel, et see kiiremini otsa saaks. ,,Saate aru, Rollovisk on juba niigi pöördes, parem oleks kui see biskviit siit kiiremas korras kaoks."
Seekord otsustasin anda konkreetse vastuse ja soovitasin selle lihtsalt kuskile silmaalt ära panna. Laudkond pööras kui üks mees pilgud minu poole ja langes kohkunud vaikusesse, mõne hetke pärast tuues siit sealt kuuldavale paar kohmakat köhatust.
Täitsa kentsakas lugu, mõtlesin ma isekeski. Mõelda vaid, istun rahulikult aknalaual ja järsku on pidu ja seltskond, olgugi et ma kedagi ei näi tundvat ega mäleta kellegi sisselaskmist.
Just tol hetkel tabas mind ilmutus ja mõistmine, et ma ei istu mittemingisugusel aknalaual, rääkimata köögist, aga suits oli mul küll veel suus. Pärast mõningast toibumist ja keskkonna silmitsemist selgus, et tegu on tõesti pidusöögiga, päris uhkega sealjuures. Hõbelusikad kaalutletult taldrikute kõrval, kristallklaasid täis šampanjat, inimesed peenetes ülikondades, vestite ja mõnepuhul ka uuriga. Kentsakas, mõtlesin ma veelkord.
,,Aeg on juba hiline, ehk oleks teil nüüd paras lahkuda? Sain enne aru, et teil pidivat olema mingi tähtis toiming ees? Jah, kell on tõesti palju, ei maksa teid kinni hoida, oli igatahes meeldiv, et te ikka jõudsite."
,,Jultumus igast suunast!" karjatasin ma endale aru andmata, kõigi üllatuseks. Olin isegi üllatanud ja tegin vajalikud žestid vabandamaks ja lisasin, et tundub, et šampanja on kergelt pähe hakanud, aga pole viga, küll ma ilusasti oma toimetusteni jõuan, mõttes lisades, et mis iganes need toimetused olema peaksid. Mul polnud õrna aimugi, oletasin vaid, et see oli viisakas väljend, et minust lahti saada.
Tõusin lauast, soovisin kõigile meeldivat õhtut, nemad soovisid vastu, rullbiskviidi jagaja haaras veel mu käest ja nentis, et oli au minu mastaapi inimesega kohtuda. Järeldasin, et mind on kellegagi segi aetud ja lahkusin rutakalt esikusse ja tõmbasin mantli selga. Tegin, et kiiresti ära saaksin ja jooksin uksest välja ning treppidest alla. Avasin välisukse ja asusin rutakal sammul teed kodu poole, suits miskipärast endiselt suus. Järsku ma ehmatasin ning ümber pöördudes nägin, et see oligi minu kodu kust ma just väljusin, avatud aknast kostus veel isegi naerulaginat.
,,Türa küll" kostus röögatus minu suust.

Järgnev hommik oli vaikne. Ärkasin pargipingil selle peale, et mingi tüüp sosistas mulle hellalt kõrva, iseäralikult heliseva tooniga ,,Lembit Uku! Lembit Uku! Mis teed siin, Lembit Uku?"
Tundsin ära enda nime, aga seda tüüpi esialgu ei tuvastanud. Hiljem selgus, et tegu oli minu vana sõbra Arturiga. Ta päris muudkui, miks ma pargipingil magan ja kuidas mul muidu läinud on, pakkus veel suitsu nähes minu haledat seisukorda. Seletasin talle eelneva õhtu veidraid sündmuseid üpriski põhjalikult ja ta väljendas kahtlust, et äkki ma tegelen meelemürkidega. Selgitasin talle oma kõige mõistvamal ja lahkemal toonil, et sääraste asjadega ma ei tegele, kuigi kahtlemata selline mulje minu jutust võib jääda, lisasin, et isegi mina oman teatavaid kahtlusi oma vaimse tervise osas, ent ometi olen täiesti veendunud, et selline sündmus tõesti aset leidis. Otsustasime üheskoos minna minu korterisse, uurimaks mis olukord seal valitseb.
Jalutasime rahulikul sammul, arutasime, mis meid ees võib oodata. Artur väljendas lootust, et ehk seal tõesti leidis aset sürrealismi puhang, aga lisas, et ilmselt olen ma siiski hull või millegi mõju all, tuues esile seltsimeheliku naeru koheselt pärast selle ütlemist. Otsustasin, et ka Artur on jultunud inimene.
Jõudsime trepikoja ukseni. Tõmbasin hetkeks hinge ja me sisenesime, kõndisime treppidest ülesse ja astusime korterisse sisse. Oli kuulda, et pidu käib täies hoos ja esik on täis peeneid mantleid ja kingasid. Jalutasime ettevaatlikult söögituppa.
,,Seltsimehed! Jõudsite ka lõpuks, oleme teid ammu oodanud! Tulge aga edasi, tulge aga edasi, istuge maha, kohe toon teile joogid ja tutvustan teid teistele."
Artur silmitses seda vaatepilti äärmise ärevusega ning pärast hetkest toibumist tiris mu trepikotta. Vaatasime teineteisele jahmunult otsa. ,,Tõepoolest äärmiselt veider, tõepoolest. Mis me edasi teeme? Kas ehk peaksime teavitama politseid?" spekuleeris ta püüdes rahulikuks jääda.
Kaalusin hetkeks olukorda ja otsustasin, et see ei ole vajalik. Selgitasin Arturile, et kõige mõistlikum oleks esialgu neilt endilt uurida, mis seal toimub ja paluda neil viisakalt lahkuda.
Astusime uksest sisse. Kõndisime elutuppa ja tegime, et kõik meist ikka päris kindlasti aru saaksid, püüdes kõlada otsustuskindlalt ja kartmatult.
,,No kuulge kuulge härrased! Tulete siia ja hakkate niimoodi ülbitsema! Näete, siin me istume ja üritame veeta head aega, tervitame teid kui vanasid semusid, pakume juua ja mis on teie tänu? Tõesti, no andke mulle andeks, andke mulle andeks mu lahkus, aga ma ütlen teile suu sisse, et teid enam siia oodatud ei ole. Kasige minema, te igavesed proletariaadihakatised! Kasige minema, ma ütlen teile!"
Kuuletusime, vabandasime tagasihoidlikult ja astusime taas trepikotta. Arutasime olukorda pikemalt ja jõudsime järeldusele, et meid ei võetud erinevatel põhjustel tõsiselt. Pärast hetkest kaalumist otsustasime kasutada väevõimu, et neist buržuaalontrustest lahti saada, seda mõistagi juhul kui nad endiselt ei allu. Sisenesime uuesti, jalutasime kööki, kuid enne kui jõudsime suu avada, kostus valju pahameele väljendus ja biskviidijagaja tuli võttis mul kratist kinni.
,,Teate, mul hakkab kõrini saama sellest teie tõmblemist. Te ilmselgelt olete jultunud inimesed, muudkui käite sisse-välja ja õiendate. Saate aru, teid ei oodata siia, ma loodan, et see on selge, aga ma tean, et ei ole. Te ei tee seda ilmselt siirast südamest, oh ei, te olete huligaanid. Teate, te püsite nüüd siin kuni ma teavitan ametivõime. Püsite siin, saate aru jah."
Biskviidiulataja haaras telefoni ja tegi nagu ütles. Artur jooksis minema, mina jäin ootama. Leidsin, et oodatud lahendus on lähedal.
Ei olnud. Ametivõimud olid mingid veidrad mehikesed kummalistes rõivastes, millega mul varem pole olnud rõõmu vastamisi seista. Üks neist uuris biskviidivennalt, et mis siin õige toimub. Too seletas, et mingi pätt tuuseldab edasi tagasi, ilmselt süngetel eesmärkidel. Ohvitser võttis oma kohvrist väikese purgi, pani mind selle sisse ja asetas selle tagasi kohvrisse. Kuulsin summutatult, kuidas ta väljendas lootust, et pidu jätkub edaspidi ilma probleemideta.
Hiljem viidi mind jaoskonna hoiuruumi ja asetati teiste purgiinimeste kõrvale. Leidsin, et see on veider, aga ilmselt on neil õigus seda teha ja ma tõesti olin veidi jultunud olnud. Purgist välja ma enam ei saanud, küll aga leidsin paar uut sõpra kõrvalpurkidest. Eranditult hullud, nagu nende sõnavõttudest järeldada võisin, kuid siiski sõbrad. Paar aastat hiljem selgus, et nemad arvasid minust täpselt sedasama, aga sellest polnud enam lugu, sest just siis läksid meie teed lahku. Purk kukkus põrandale, mina surin, võpatasin ärkvele ja süütasin uue sigareti, vaadates aknast mööduvaid inimesi.

Allamäge libedalt

Oli karge talveõhtu ja suusad libisesid metsateel libedalt. Kõrged puud seisid tuulevaikuses tasa. Mandrus vajutas aina edasi, kuid tunnetas jõudu raugemas ning mõne aja pärast jäi paika. Ta tõmbas kõvasti ninaga, sülitas ja vandus veel peale.

"Putsi, ei ole ikka see mis vanasti." Ta pööras pilgu jalgadele ja tatsus koha peal neid pooltülgastunult silmitsedes, "kasutud, vanad, väsinud" ning ohkas sügavalt. Korraga kuulis ta seljatagant lume krobisemist ja vasakult veeres ta vaatevälja suur lumepall. Selle peale veeres veel kaks palli üksteise otsa, ülemine neist vajutas endast välja kaks söetükki ja pooliku porgandi. Keskmisest pallist trügisid välja peenikesed mustad oksad. Mandrus ahmis õhku, tõstis ühe jala üles, siis teise, vajutas suusa tagumise otsa sügavale lumme ning sujuvalt vajus pikali.

"Oi, vabandust, ma ei soovinud sind ehmatada. Ma nimelt kuulsin su häda. Olen sind kaua jälginud, sa sõitsid alati siin metsades ja väga kenasti. Tahan sind aidata. Võta mu võluporgand, see taastab su noorusesse kaotatud võimed." Selle välja vuristanud, haaras lumemees oma porgandist ning murdis selle pooleks. Ta vaatas Mandrust kes ikka veel kohkunult lumes lamas ja viskas selle altkätt ta rinnale, kust see põrkas ja ta käe peale veeres. Visanud viimase pilgu Mandrusele kes ikka veel ei reageerinud, pomises ta "okei, tsau," pööras ennast vasakule ja vajutas ennast kehaga lumehange, kuhu ta sisse sulandus ja haihtus.

Mandruse seiklused jätkuvad järjes Allamäge libedalt II!

MÄNGUVÄLJAK

On vaikne augustiööhakk. Loodus on tasa, inimesed rahulolevad. Kusagil on pidu, kusagil on üksildus, miski ei näi valesti. Varasügisene õhk ja jahe õhtutuul tunduvad kui täiuslikus ise. Inimesed naudivad teadlikult kõike sellest pea viimasest suveõhtust enne nukrat sügishommikut. Aimdused neid ei köida, mured näivad kauged, päike näib kõrgel. Kuid mis on see kõledus õhus, mis saabub vaikselt, see hirm, mis neid ei kõneta, see tühjus voolamas ühest nukrast kaugest metsast.

Vaikus ja pimedus on seal igavesed. Ei ole valgust, mis tungiks läbi neist paksudest võradest, ei ole looma tegemaks ainsatki häält. Koolnud loodus vedeleb vaibana üle metsa, mis liiga surnud kõdunemaks. Õhk on paks ja tundub kui oleks see seisnud seal igavesti liikumatult. Hirm haarab kõiki, kes sellele metsale lähenevad. Õudustunne neist häältest, mida kõrv ei seleta, kuid hing kuuleb kriipivat. Ja seal sügaval metsa südames, kus enam ammu pole kõndinud elav hing, on üks väike mänguväljak justkui uus, justkui täiuslik. Justkui olematu.

RATSIONAALSUS

Oli nii rohelist kui punast, nii oranzi kui sinist, nii kollast kui pruuni, lillat ja täitsa musta kuid eelkõige oli kaootiliselt. Antagonist istus ja vaatas seda ruumi. Milline kummaline ruum, nii segane teine. Sisekujunduse puudumine riivas tema silmi täielikult. Tundus, et ruumi sisuks oligi vaid värv...ruumi sisuks. Antagonist silmitses ruumi hoolikamalt. Tundus, et tooli ei ole kusagil, polnud justkui ei midagi mitte kusagil peale värvide. Polnud ruumi. Milline veider, müstiline koht.

Kuid tema ei teadnud ega saanudki kunagi teada, sest tema ärkas oma sürreaalsest unest just tol hetkel, saatuslikult enne lahenduse leidmist. See uni painas teda kogu järgneva päeva, käis temaga kaasas, tuikas mõistuses, häiris igapäeva tegevusi, ajas ta aeglaselt hulluks. Päev järgnes päevale, nädal nädalale, kuu kuule, aasta aastale ja uni meenutas end alati. See kummaline uni kummalises kohas täis värve. Antagonist oli kaotamas oma üksildast hingesõda hullumeelsuse kirgedele. Tema elult oli röövitud mõistuspärasus, oli saabunud hetk andmaks alla meeltesegaduse viimasele löögile. Mõistus lahkus, hullumeelsus täitis piinatud teadvuse. Koitis valgus ja sõnum kuulutatud sai rahvale.

''Mina, mina olen käinud Pollocki maalides! Olen kõndinud ruumitus ruumis täis värve, olen mõelnud suuri mõtteid ja näinud suuri tegusid! Ainult mina olen kõndinud Pollocki maalides ja näinud tema hinge nagu ei keegi teine! Kuulake minu sõnumit ja te saate vabaks kui linnud lendlemas mööda taevalaotusi, kui vaalaskalad liuglemas majesteetlikult üle ookeaniavaruste, kui hobused galoppimas üle steppide, kui maod lebamas taevase Päikese soojuses! Kuulake minu sõnumit ja Vabadus täidab teie meeled ning mure lahkub kui tuulispask! Loovutage oma mõistus sundmõtetele! Loovutage oma ratsionaalsus Hullusele ja teie meeled on vabad ja uljad ning inimkond teel suurema tõeni kui ükski tõde enne seda!''

Nii kõneles Antagonist nüüd päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse oma üksikus palatis, hullumaja kinnises osakonnas. Unustatud ühiskonna poolt, unustatud sõprade poolt, vaatamas tulevikku oma üksildase surma poole, sirutades aegajalt käe lootuses, et Surm selle vastu võtab.

Ilm kui nõrk metafoor

The wind picks up and the clouds shield the Earth from the Sun. His Holiness grumpily crouches down to have a poo. One eye on the slightly ajar gate leading into the garden, the other trying to help estimate the current position of his magnificent purple robe. A sting of shame pokes his self-esteem, a single tear falls as he prays to his god to forgive. He refuses to leave behind his holy piece of clothing, even if he must sink to the level of barbarism that he already has. Faint footsteps approach as they echo on the crumbling concrete. His Holiness flings himself back, further into the bushes than he has already got. The rosebush is not kind to him or his gown.

"No türa, ma tõsiselt kahtlen, et see vajalik on." A disgruntled figure skeptically follows a more careful figure as she soundlessly glides across the earth, seemingly glued to the side of a thick large fence. "Me ei ole näinud absoluutselt mitte kedagi, miks sa seda teed, oh Jeesus, aita mul mõista." She stops, throws him an angry look and continues on. He sighs, half-marching in the middle of the road, in a most expressively bemused manner possible. They pass the gate and peering inside notice the quivering feet of a robed figure, bare heels inches above a fresh pile of excrement.

Every notion of light is lost as the Sun sets behind the horizon. Darkness cloaks everything within itself. Empty and quiet apartment blocks stand bravely against the night, their collectivism frightening small animals. Broken windows jab at the gloom in unison alongside. A small tribe of humans lights fires on a rooftop to humour the expectation of rescue arriving, but to cook as well, pragmatism ruling over others. There aren't many individuals, regardless they fall into dissimilar factions, schools of thought and perspectives of the situation and life in general. Food, water and non-essentials are distributed equally among those who signal need or desire. There is bleak humour and broken people. Paranoia settles next to rationality, mental instability picks at the seams of the weakest minds. Hysteric musings bring forth more primal reactions and eventually, some are lost.

Light barely manages to break trough the curtains, the unsettled dust and smoke. A degree of nobility is to be preserved and liquor is honoured in the simplest ways. His portly figure has made a lasting mark on the leather armchair and he carefully reaches over for a new box of matches. The candle has barely been enough to last through the night, thus the turn of the cycle is welcomed. A mental image of ancient, aged stone rings grinding and turning settles in and it is pondered.

Elevated, the pace quickens. The chase has lasted a solid ten minutes, but now he has managed to get to the second floor, providing flexibility, some time and more obstacles. In a straight line, he pushes through the mindless crowd and doesn't stop before he notices the guns. They are slightly spread out, but their presence is felt and acknowledged. Insubordination is not an issue.

Pale figures gleefully look on as swords and axes fell the accused.

Haunted souls provide fear, doubt, disruption.

Ants.

REVHÓ

Ta lonkis aeglasel kuid kindlal sammul mööda hilisõhtust puiesteed, ainsaks kaaslaseks tänavalampide kuma ja segased mõtted äsja toimunust. Vähe sellest, et oli toimunud mõrv. Näis, et tema on ainus, kes sai aru asjaolust, et see oli toimunud ja ainus, kes oli vähimalgi määral häiritud säärasest brutaalsusest.

Revhó mõtted valgusid laiali. Mööduvad inimesed ja keskkond jäid aina vähemtähtsaks. Järsku ta seisatas, koperdas ühe puu vastu ja proovis end kokku võtta. Ta ei saanud peatuda, mitte nüüd. Oli ainult üks võimalik teguviis. Tuli teha õiget asja, olla moraalselt tugev ning vapper. Ta haaras taskust sigareti ja kõndis sihikindlalt edasi oma kodu poole.

---

Hommikuvalgus hakkas aeglaselt helkima ja Revhó ärkas varem kui tavaliselt. Oli palju mida teha. Tundus, et otsustusvõimetus, mis oli saatnud teda kogu tema eelneva elu oli kadunud ja saabunud sihikindlus proovis teha tagasi kaotatud aega. Nõud vajasid pesemist, söök valmistamist, korter koristamist, poolikud asjad lõpetamist. Oli aeg, oli aeg midagi ette võtta ja valmistuda õhtuks. Õhtuks, mil tema elu leiab kulminatsiooni. Enne veel vaid kerge uinak.

Revhó tõusis ja ringutas, tegi ühe vastiku haigutuse ja lonkis vannituppa. Tema pilk langes vannis lebavale kehale. See oli kurb ja kasutu keha. Revhó põlgas selle juures kõike ja tõstis revolvri. Kõlas kõrvilukustav pauk ja läbipaistvast sai punane.

It was a dark and stormy night..

This a dark and gloomy night of the last full moon! What is it that I hear? Steps? Halt! Who goes there?

It is I, Sir Ferdinard, Hail!

Hail!

I bring grave news Sir George, the unwashed masses are gathered under the gates of this, the highest order of establishment of our domain!

Alas! The people have given in to the reckless rebellion, brought forth by those of smooth tongue and gravely ill-aimed wit of mind, they have struggled to maintain sense, order and a proper way of life, but have been swayed in their just cause by the snakes of deceit!

It is true! They have gathered as an army and bring great will and many pitchforks, torches. Men of bow on our strong and noble walls await your call to action, men of sword are behind the gates ready to release their blades at any who dishonour your unquestionable supreme rule, knowledge of politics and magnificent manners. Siege weaponry stands at the ready. We are willing and capable of fighting back the falsely led try at upturning our righteous government.

But what will I do, how should I act - in the grave seriousness of the situation I fear therein lies a grand dilemma of thought and way. Should I give in to my questioners, allow them to pillage and overthrow me in a sense of justice for the people -

Surely not, good sir!

Hold your tongue! For this requires much consideration of many manners of conduct. Perhaps I should push back to the people with all my might and show them what monarchy can do, how a grand power is showing its worth only if it can demonstrate that it is truly powerful and thereby stay true to the many long held traditions of this bloodline and house? Or is there another way? I fear we might never know, as our time i

VEIDRAD SÜNDMUSED ÄÄRELINNAS

Üle kõige meeldis Hommikuniidile kolmapäev. Kolmapäeva hommik, kell 10. Ei olnud kohustusi, ei olnud kiiret. Võis ärgata omas tempos ja juua kosutava kohvi piima ja suhkruga teise korruse väikese akna peal või verandal, kuulates vaikseid äärelinna helisid ja mõnda üksikut lindu. Võib-olla oleks ta teinud sigareti või kaks, või hoopis jalutanud poodi, et osta uus pakk mida järgneva paari päeva jooksul selles idüllilises äärelinnas nautida. Kuid see oli minevik.

Oli laupäeva õhtu kell 10 hommikul. Oli talv. Linnud ei laulnud, äärelinn oli vaikne. Justkui ootamas midagi. Ootamas muutust. Hommikuniit tõusis, et vaadata aknast välja ja ta teadis. Ta teadis nagu ta teadis, et kaks korda kaks on neli, et ta nägi aknast välja ja seal oli vaatepilt, mida ta nägi ning, et see vaatepilt oleks teinud murelikuks iga vapraimagi mehe. Kuid Hommikuniit ei olnud ei vapper ega mees, ta oli 19 aastane poiss, kellele meeldis kanda kleite neil momentidel, mil kõik teised vaatasid kuhugi mujale.

Ta otsustas, et vaatepilt ei ole väga kummaline ja, et postiljon ei ole erakordne nähtus, isegi kui ta tuleb õhtul kell 10 hommikul ilma talverehvideta kuigi maas on kiilasjää. See on tema töö, tema elu ja Hommikuniidil polnud huvi oma pead sellega rohkem vaevata. Ta jalutas trepist alla, võttis hommikumantli taskust ühe sigareti ja süütas selle tikuga, mis oli tikutoosis. Tal polnud aimugi kust see tikk koos toosiga pärit on, aga ju keegi oli selle sinna jätnud.

Hommikuniit mõtles suitsetades, rahulikult iseendaga olles, kuidas ta oli teadnud, et postiljonil ei olnud talverehve. Ja mis põhjustas selle veidra kellaaja? Kust oli ilmunud see tikutoos? Suits lõppes, mõte jätkus. Ta seisis murelikult akna juurde ja vaatas sealt välja püüdes leida midagi eriskummalist. See ei õnnestunud. Ta proovis uuesti, seekord tehes murelikumat nägu. Ka see ei õnnestunud. Ta loobus ja kõndis paranoiliselt akna juurest minema.
''Õhtu kell 10 hommikul,'' mõtles ta rahutult. Oli see märk hulluks minemisest? Ehk on maailm alati olnud kummaline, lihtsalt ta polnud märganud.

Ei, see oli midagi sootuks süngemat. See oli Huumor tema ukse ees. Huumor, kes oli tärganud ellu läbi jõleda tumeda maagia, Huumor, kelle soov oli hävitada kõik ilus, loomaks üksluine, ühe emotsiooniga täidetud õnnetu maailm. Ta oli tüdinud elamast elu, mis koosnes naerust ja rõõmust. Kibestumus täitis ta hinge nagu verine sool moosipurki. Äng saatis ta eksistentsi nagu poliitiline radikaal temaga mittenõustujaid perset lakkuma. Tema oli Huumor ja tema viha oli püha nagu jõulud.

Hommikuniit oli istumas oma voodile, et riietuda järgnevaks igavaks õhtu või hommikupoolikuks. Kuna kellaaeg oli ebamäärane, otsustas ta kanda midagi, mis sobib iga ajaga. Midagi musta. Midagi mitte liiga formaalset, samas mitte liiga kasuaalset. Kampsun ja pintsak tundusid sobivat. Jäi üle vaid mõelda mida edasi teha. Peamine valik oli kohvikute külastamine. See talle meeldis, seda ta nautis. Alternatiiviks oli jalutamine ei kuhugi nautimaks vaadet, mis seal võis olla. Oli jalutamise päev. Jah, otsus oli tehtud.

Järsku kostus koputus uksele. Šokeerituna asjaolust, et keegi sellisel tunnil temaga kohtuda soovib läks ta aeglaselt ja sihiliku loivusega ukse juurde ning avas selle. Ukse taga hõljus puänt.

Üks täiesti fiktiivne lugu

Jutuga mitteseotud õhukalli.

Armukadeduse ving kattis ruumi jäise hilissügisese hommikuna. Ebaratsionaalne kuid hägusast päikesepaistest sädelev härmatis kandus läbi seletamatult visuaalse õhu. Kahvel ei tungiks läbi sellest üksildustundest, mis hingitseb Protogonisti hinge metsistunud sulalume lompides.

Jah, see oli see tunne mis saatis Protogonisti, kes ootas parasjagu bussi ühes kummalisemas peatuse osas, kus ei oldud varem oodatud seda imelist ühistranspordi vormi. Vähemalt mitte tema kui isikuga objekti poolt, mitte tema mäletamist mööda. Kui siis ainult ühe korra. Kindlasti oli ta seal varem seisnud ja seal kõndinud. Loomulikult oli ta seal kõndinud, sest ainult nii sai ta sinna varasemalt seisma tulla. Kuid bussi seal oodatud varem ei oldud, kui siis ainult ühe korra. Küll aga Kontakti, mitte et see praegu oluline oleks. Hetkel oli tema mõistus hõivatud märkimisväärselt teistsuguste probleemidega kui meelemürgid või bussid.

Õigupoolest mõtles ta parasjagu, kas suits saab tehtud enne bussi saabumist või jääb see poolikuks. Kas ta üldse tahtis seda suitsu teha? Eelmine sai lõpetatud veel vähem kui minut tagasi, peatuse tavapärasemas osas. Kuid hetke kandis tunne, et aega on ja ehk jõuab. Mida paremat ikka teha? Istuda ebamugaval pingil? Seista tühjalt? Ei, vastus oli teha teine, ühtlasi viimane, sigarett isegi kui see ajab südame pahaks ja pälviks mõne Kummalise Abstraktse Kõrvalseisja Kummalise Abstraktse Hukkamõistu. Kas see Kummaline Abstraktne Kõrvalseisja oli üldse konkreetselt olemas, kuskil? Neid oli seal olemise üldisemates vormides mitu ja nad kõik olid ajutised mööduvad mitteisikud kelle olemasolus väljaspool tema vahetut ümbrust Protogonist sügavalt kahtles.

Mida nad teeksid kuskil mujal? On neil pere ja lapsed? On neil vanemad ja kodu ja töö? Kas nemad tunnevad maailmavalu, need suvalised kõndivad subobjektid. "Subobjektid" nii otsustas te neid edaspidi kutsuda, tähistamaks nende alaväärsust Suure Valutava Kunstniku kõrval. Vaevalt neil oli mõistus, või kui oligi, mida nad sellega teinud oleksid? Mitte vittugi, kuigi ilmselt mõnel neist kellel oli naine ja lapsed või tüdruksõber ja iha, aegajalt tutvusid naissuguelunditega küll. Kuid täpselt sellisest idiootsusest Protogonist mõtleski. Mis intellektuaalid nad on kui nad ei tee muud kui vaid seksivad. Ja ilmselt nad seksivad või mõtlevad sellest, sest intellektuaalid nad kindlasti ei ole, riietuse põhjal öeldes. Sulejopid kõigil seljas, pätiilme näol. Mõnel pole isegi mütsi peas! Sellise külma ilmaga! Täielikud pärdikud.

Kuigi ka Protogonistil ei olnud mütsi peas, aga see oli vähemalt taskus. See pidi olema, sest üks õige Suur Valutav Kunstnik on seksika soenguga ja müts keeraks selle tuksi. Pealegi ta polnud ammu haige olnud seega ei olnud tõenäoline, et ta ka lähiajal haigeks jääks. Suur Valutav Kunstnik valutab abstraktselt, hingeliselt, mitte ebaloominguliselt gripi saatel. Ei, tema olemus ei lubanud külmetust.

Bussi saabumist tol õhtul tähistas bussi lähenemine peatusele, mis sai kogutud visuaalse infona läbi silmade, leides tõlgenduse Protogonisti ajus. Kummalised Abstraktsed Kõrvalseisjad ilmselt bussi saabumist ei oodanud, nende ajud ei küündinud sääraste probleemideni. Neil olid endiselt meelel vaid seks, Kohalik Vihatud Poliitik ja sõidukaart. Protogonistil viimast ei olnud. Mõned arvasid, et laiskusest, aga Mõned eksisid. Tal polnud seda sellepärast, et ta võitles vaikset mässu Kohaliku Vihatud Poliitiku ebaõnnestunud poliitikate vastu. Ebaõnnestunud, sest Kohalik Uudiste Edastaja oli sel teemal avaldanud päris mitu artiklit.

Ei möödunud kolme peatust, enne kui bussi tungisid peatuste vahelisel alal Ebamäärase Kohaliku Parapolitsei kontrollüksuse ohvitserid. Protogonisti tabas kabuhirm, mis segunes jabura ebaratsionaalse vaprusena.
,,Teie pilet palun!'' ütles üks neist nähvava ent ükskõikse häälega.
Protogonist istus. Kalkuleeris: ,,Mul ei ole.''
 ,,Siis palun astuge koos minuga bussist maha.''
Protogonisti hämmastas säärane pikk ja ametlik kõnemaneer. Vastused olid otsasaamas, puudus vaprus võitluse alustamiseks. Ta allus ja astus bussist maha. Mõtted voolasid mitmetes vooludes kui hargnev, ulakas jõgi. Iga haru veidi erinev teisest, mõni lühem, mõni pikem ja laiem. Kas joosta teadmata suunas, kas alustada vaidlust, kas alluda Valena Näivale Bürokraatia Laiendusele? Ta valis nende segu. Järgnesid karjed, ebamäärased kõnelaadsed mõminad. Järgnes vägivaldne alluvus. Protogonist raevutses ja peksis kõiki, lõhkus nende riietust, lõhkus nende sõidukit, peksis maast Eestimaa Mulda üles, ropendas teadmata keeles ja selle kõige kõrval, täitis kõik nende soovid ja palus vormistada protokoll kiiremini, sest nimelt on ta hiljaks jääma. Väljendas pettumust, et protokolli kiiremini ei vormistata ja, et on palju lünki mida täita, küsimusi millele vastata. Seejärel tabas teda kohutav eksistentsiaalse absurdi ilmutus ja ta otsis ennast, sellest päevast alates.

Proosa, fiktsioon, fantaasia, absurd, inglise keelne, kuid mitte täiuslik

As it happens, Jeremy was as much giving for the New Ideas Department as a roller-coaster affected gravity. This was unfortunately no fault of his own, which he could perhaps rectify, but instead a cruel twist of fate, nature, God or similar, to have been put on the National Lottery and winning a position on the Let's Fix Everything Board. The nation was indeed falling apart, making such a committee necessary, but at the end of the day, there was no realistic way of solving all the problems it faced. Hence Jeremy decided to go the country and instead live as a peasant in some far away land that couldn't possibly know of his homeland and thus reduced his chances of being outed to very nearly zero.

For this grand journey, Jeremy packed with him seven ham sandwiches and an apple. He mounted his trusty donkey - having attached to it all four of his pants, an extra shirt and three and a half trousers encased in a large raincoat inside a woolly and warm coat - and made for the Mountains of Jeff. Within minutes he was at the border of his land and sought exit as the guards tried quietly to sneak off for a nap, putting their faith in the honesty of any trespasser that might wish to cross the border on the line, hoping they would wait to be inspected by the men of patrol. This presented a grave dilemma for Jeremy as he took great pride in his honesty and respect for authority figures, even if he didn't know how or why exactly those men were appointed to be the single largest body of authority when it came to crossing the borders of the country. However, he felt the needs of one outweighed the needs of many, that being the need for escape outweighing the need for general order and peaceful coexistence and therefore he silently crept past the sleeping figures and slowly picked up more speed as he went along, eventually managing a fast walking pace, because the donkey really was quite an inappropriate beast when it came to methods of transportation.

As the night fell, he realised he was not making much progress as the mountains were still ever so far away and he was on his third to last sandwich. He looked at the apple in disgust and scanned the horizon for any possible outcroppings of civilisation that seemed due for riding a rather uncomfortable donkey for a day in, literally, very plain landscape. He dismounted the donkey and relieved himself on the base of the single tree he had met in his entire journey and felt foolish almost immediately afterwards. Thus he crossed the rode straight, dragging his donkey behind him and sat down on the land staring at, what could have been, a lovely shade for the next morning. The donkey sat on its side as comfortable as ever and Jeremy used his body as a pillow.

Hing S

Meelelahutus lahutas end meelest nüüd
meel maksab makse maksale, mis kahjustatud
kahjust ja rõõmust

Kuid on otsitud lõpmata alal ühte kassi
kadunud juba kuid tagasi kuid ei ole siin
kuid pole üldse mittekuskil peale kalendri
kuid kes teaks kust kuid leida kui pole kuid
kuid äkki on juba kuid mitu kuud lennanud
V aja endaga

Mis seisab taevas, taevas on ainult üks kuu
aga tema ei ole mingi õige kalendrikuu
tema on see päris ehtne Taevakuu
sellel valged mehed kunagi lippasid lippe
kalendrikuul üldse lipata adekvaatselt ei saa
sest see on kultuuriline artefakt
oh ei