Oli karge talveõhtu ja suusad libisesid metsateel libedalt. Kõrged puud seisid tuulevaikuses tasa. Mandrus vajutas aina edasi, kuid tunnetas jõudu raugemas ning mõne aja pärast jäi paika. Ta tõmbas kõvasti ninaga, sülitas ja vandus veel peale."Putsi, ei ole ikka see mis vanasti." Ta pööras pilgu jalgadele ja tatsus koha peal neid pooltülgastunult silmitsedes, "kasutud, vanad, väsinud" ning ohkas sügavalt. Korraga kuulis ta seljatagant lume krobisemist ja vasakult veeres ta vaatevälja suur lumepall. Selle peale veeres veel kaks palli üksteise otsa, ülemine neist vajutas endast välja kaks söetükki ja pooliku porgandi. Keskmisest pallist trügisid välja peenikesed mustad oksad. Mandrus ahmis õhku, tõstis ühe jala üles, siis teise, vajutas suusa tagumise otsa sügavale lumme ning sujuvalt vajus pikali.
"Oi, vabandust, ma ei soovinud sind ehmatada. Ma nimelt kuulsin su häda. Olen sind kaua jälginud, sa sõitsid alati siin metsades ja väga kenasti. Tahan sind aidata. Võta mu võluporgand, see taastab su noorusesse kaotatud võimed." Selle välja vuristanud, haaras lumemees oma porgandist ning murdis selle pooleks. Ta vaatas Mandrust kes ikka veel kohkunult lumes lamas ja viskas selle altkätt ta rinnale, kust see põrkas ja ta käe peale veeres. Visanud viimase pilgu Mandrusele kes ikka veel ei reageerinud, pomises ta "okei, tsau," pööras ennast vasakule ja vajutas ennast kehaga lumehange, kuhu ta sisse sulandus ja haihtus.
Mandruse seiklused jätkuvad järjes Allamäge libedalt II!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar