MÄNGUVÄLJAK

On vaikne augustiööhakk. Loodus on tasa, inimesed rahulolevad. Kusagil on pidu, kusagil on üksildus, miski ei näi valesti. Varasügisene õhk ja jahe õhtutuul tunduvad kui täiuslikus ise. Inimesed naudivad teadlikult kõike sellest pea viimasest suveõhtust enne nukrat sügishommikut. Aimdused neid ei köida, mured näivad kauged, päike näib kõrgel. Kuid mis on see kõledus õhus, mis saabub vaikselt, see hirm, mis neid ei kõneta, see tühjus voolamas ühest nukrast kaugest metsast.

Vaikus ja pimedus on seal igavesed. Ei ole valgust, mis tungiks läbi neist paksudest võradest, ei ole looma tegemaks ainsatki häält. Koolnud loodus vedeleb vaibana üle metsa, mis liiga surnud kõdunemaks. Õhk on paks ja tundub kui oleks see seisnud seal igavesti liikumatult. Hirm haarab kõiki, kes sellele metsale lähenevad. Õudustunne neist häältest, mida kõrv ei seleta, kuid hing kuuleb kriipivat. Ja seal sügaval metsa südames, kus enam ammu pole kõndinud elav hing, on üks väike mänguväljak justkui uus, justkui täiuslik. Justkui olematu.