Kuid tema ei teadnud ega saanudki kunagi teada, sest tema ärkas oma sürreaalsest unest just tol hetkel, saatuslikult enne lahenduse leidmist. See uni painas teda kogu järgneva päeva, käis temaga kaasas, tuikas mõistuses, häiris igapäeva tegevusi, ajas ta aeglaselt hulluks. Päev järgnes päevale, nädal nädalale, kuu kuule, aasta aastale ja uni meenutas end alati. See kummaline uni kummalises kohas täis värve. Antagonist oli kaotamas oma üksildast hingesõda hullumeelsuse kirgedele. Tema elult oli röövitud mõistuspärasus, oli saabunud hetk andmaks alla meeltesegaduse viimasele löögile. Mõistus lahkus, hullumeelsus täitis piinatud teadvuse. Koitis valgus ja sõnum kuulutatud sai rahvale.
''Mina, mina olen käinud Pollocki maalides! Olen kõndinud ruumitus ruumis täis värve, olen mõelnud suuri mõtteid ja näinud suuri tegusid! Ainult mina olen kõndinud Pollocki maalides ja näinud tema hinge nagu ei keegi teine! Kuulake minu sõnumit ja te saate vabaks kui linnud lendlemas mööda taevalaotusi, kui vaalaskalad liuglemas majesteetlikult üle ookeaniavaruste, kui hobused galoppimas üle steppide, kui maod lebamas taevase Päikese soojuses! Kuulake minu sõnumit ja Vabadus täidab teie meeled ning mure lahkub kui tuulispask! Loovutage oma mõistus sundmõtetele! Loovutage oma ratsionaalsus Hullusele ja teie meeled on vabad ja uljad ning inimkond teel suurema tõeni kui ükski tõde enne seda!''
Nii kõneles Antagonist nüüd päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse oma üksikus palatis, hullumaja kinnises osakonnas. Unustatud ühiskonna poolt, unustatud sõprade poolt, vaatamas tulevikku oma üksildase surma poole, sirutades aegajalt käe lootuses, et Surm selle vastu võtab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar