Milline jultunud inimene, mõtlesin ma seda kentsakat sõnavõttu kuulates. Oleksin ma teda tundnud, ehk oleksin südames leidnud jõudu, et andestada säärane jultumus, aga mitte ei tundnud ma seda meest. Oli puhas juhus, et viibisime üldse samas seltskonnas. Tema nimi, nagu veidi hiljem selgus, jällegi täielikult juhuse tahtel, oli Rollovisk Piet. Sõbralik hääl seletas, et muidu on tegu igati toreda ja sõbraliku inimesega, andeka veel seejuures, tegeleb inseneriametiga oma vabast ajast ja naabrite meelehärmiks, aga muutub kohutavalt vastikuks kui keegi kasvõi proovib tema läheduses mainida rullbiskviite. Hääl jätkas, et on võõrustaja poolne möödalask üldse pakkuda rullbiskviite sellel pidusöögil olles kutsunud Rolloviski.
Kaalusin seda informatsiooni hoolikalt. Oli palju mida kaaluda, esiteks olin imestuses, mis kultuuriruumist Rollovisk pärit on, et talle säärane nimi on pandud, selline veider nimi, mida poleks oodanudki. Rääkis mees ju sulaselges eesti keeles, tekitamata mingeid kahtluseid päritolu osas, olgugi, et süntaks kiskus kohati imelikuks.
Teine asi, mida olin sunnitud kaaluma oli asjaolu, et mind võõrustatakse. Veel mõned hetked tagasi tundus, et istun rahulikult oma kodus, teen nagu tavaliselt mitte midagi peale laisklemise kui järsku ilmub see jultunud Rolloviski mehike ja hakkab seletama nii, et võtab hirmu veel nahka.
See kummaline hääl oli veel veidram. Mõelda vaid, istun rahulikult köögi aknal, tõmban suitsu, ja mingi hääl sosistab kõrva, nagu olukord juba piisavalt vastik ei oleks. Rääkimata sellest rullbiskviidist, mille kohalolust ma teadlik üleüldsegi tolle hetkeni ei olnud ja siis ka veel kahtlesin, kuni mingi käsi, ühe pikema inimese küljest, ulatas taldriku lusikaga ja nähvas, et ma sööksin ja siis sööksin veel, et see kiiremini otsa saaks. ,,Saate aru, Rollovisk on juba niigi pöördes, parem oleks kui see biskviit siit kiiremas korras kaoks."
Seekord otsustasin anda konkreetse vastuse ja soovitasin selle lihtsalt kuskile silmaalt ära panna. Laudkond pööras kui üks mees pilgud minu poole ja langes kohkunud vaikusesse, mõne hetke pärast tuues siit sealt kuuldavale paar kohmakat köhatust.
Täitsa kentsakas lugu, mõtlesin ma isekeski. Mõelda vaid, istun rahulikult aknalaual ja järsku on pidu ja seltskond, olgugi et ma kedagi ei näi tundvat ega mäleta kellegi sisselaskmist.
Just tol hetkel tabas mind ilmutus ja mõistmine, et ma ei istu mittemingisugusel aknalaual, rääkimata köögist, aga suits oli mul küll veel suus. Pärast mõningast toibumist ja keskkonna silmitsemist selgus, et tegu on tõesti pidusöögiga, päris uhkega sealjuures. Hõbelusikad kaalutletult taldrikute kõrval, kristallklaasid täis šampanjat, inimesed peenetes ülikondades, vestite ja mõnepuhul ka uuriga. Kentsakas, mõtlesin ma veelkord.
,,Aeg on juba hiline, ehk oleks teil nüüd paras lahkuda? Sain enne aru, et teil pidivat olema mingi tähtis toiming ees? Jah, kell on tõesti palju, ei maksa teid kinni hoida, oli igatahes meeldiv, et te ikka jõudsite."
,,Jultumus igast suunast!" karjatasin ma endale aru andmata, kõigi üllatuseks. Olin isegi üllatanud ja tegin vajalikud žestid vabandamaks ja lisasin, et tundub, et šampanja on kergelt pähe hakanud, aga pole viga, küll ma ilusasti oma toimetusteni jõuan, mõttes lisades, et mis iganes need toimetused olema peaksid. Mul polnud õrna aimugi, oletasin vaid, et see oli viisakas väljend, et minust lahti saada.
Tõusin lauast, soovisin kõigile meeldivat õhtut, nemad soovisid vastu, rullbiskviidi jagaja haaras veel mu käest ja nentis, et oli au minu mastaapi inimesega kohtuda. Järeldasin, et mind on kellegagi segi aetud ja lahkusin rutakalt esikusse ja tõmbasin mantli selga. Tegin, et kiiresti ära saaksin ja jooksin uksest välja ning treppidest alla. Avasin välisukse ja asusin rutakal sammul teed kodu poole, suits miskipärast endiselt suus. Järsku ma ehmatasin ning ümber pöördudes nägin, et see oligi minu kodu kust ma just väljusin, avatud aknast kostus veel isegi naerulaginat.
,,Türa küll" kostus röögatus minu suust.
Järgnev hommik oli vaikne. Ärkasin pargipingil selle peale, et mingi tüüp sosistas mulle hellalt kõrva, iseäralikult heliseva tooniga ,,Lembit Uku! Lembit Uku! Mis teed siin, Lembit Uku?"
Tundsin ära enda nime, aga seda tüüpi esialgu ei tuvastanud. Hiljem selgus, et tegu oli minu vana sõbra Arturiga. Ta päris muudkui, miks ma pargipingil magan ja kuidas mul muidu läinud on, pakkus veel suitsu nähes minu haledat seisukorda. Seletasin talle eelneva õhtu veidraid sündmuseid üpriski põhjalikult ja ta väljendas kahtlust, et äkki ma tegelen meelemürkidega. Selgitasin talle oma kõige mõistvamal ja lahkemal toonil, et sääraste asjadega ma ei tegele, kuigi kahtlemata selline mulje minu jutust võib jääda, lisasin, et isegi mina oman teatavaid kahtlusi oma vaimse tervise osas, ent ometi olen täiesti veendunud, et selline sündmus tõesti aset leidis. Otsustasime üheskoos minna minu korterisse, uurimaks mis olukord seal valitseb.
Jalutasime rahulikul sammul, arutasime, mis meid ees võib oodata. Artur väljendas lootust, et ehk seal tõesti leidis aset sürrealismi puhang, aga lisas, et ilmselt olen ma siiski hull või millegi mõju all, tuues esile seltsimeheliku naeru koheselt pärast selle ütlemist. Otsustasin, et ka Artur on jultunud inimene.
Jõudsime trepikoja ukseni. Tõmbasin hetkeks hinge ja me sisenesime, kõndisime treppidest ülesse ja astusime korterisse sisse. Oli kuulda, et pidu käib täies hoos ja esik on täis peeneid mantleid ja kingasid. Jalutasime ettevaatlikult söögituppa.
,,Seltsimehed! Jõudsite ka lõpuks, oleme teid ammu oodanud! Tulge aga edasi, tulge aga edasi, istuge maha, kohe toon teile joogid ja tutvustan teid teistele."
Artur silmitses seda vaatepilti äärmise ärevusega ning pärast hetkest toibumist tiris mu trepikotta. Vaatasime teineteisele jahmunult otsa. ,,Tõepoolest äärmiselt veider, tõepoolest. Mis me edasi teeme? Kas ehk peaksime teavitama politseid?" spekuleeris ta püüdes rahulikuks jääda.
Kaalusin hetkeks olukorda ja otsustasin, et see ei ole vajalik. Selgitasin Arturile, et kõige mõistlikum oleks esialgu neilt endilt uurida, mis seal toimub ja paluda neil viisakalt lahkuda.
Astusime uksest sisse. Kõndisime elutuppa ja tegime, et kõik meist ikka päris kindlasti aru saaksid, püüdes kõlada otsustuskindlalt ja kartmatult.
,,No kuulge kuulge härrased! Tulete siia ja hakkate niimoodi ülbitsema! Näete, siin me istume ja üritame veeta head aega, tervitame teid kui vanasid semusid, pakume juua ja mis on teie tänu? Tõesti, no andke mulle andeks, andke mulle andeks mu lahkus, aga ma ütlen teile suu sisse, et teid enam siia oodatud ei ole. Kasige minema, te igavesed proletariaadihakatised! Kasige minema, ma ütlen teile!"
Kuuletusime, vabandasime tagasihoidlikult ja astusime taas trepikotta. Arutasime olukorda pikemalt ja jõudsime järeldusele, et meid ei võetud erinevatel põhjustel tõsiselt. Pärast hetkest kaalumist otsustasime kasutada väevõimu, et neist buržuaalontrustest lahti saada, seda mõistagi juhul kui nad endiselt ei allu. Sisenesime uuesti, jalutasime kööki, kuid enne kui jõudsime suu avada, kostus valju pahameele väljendus ja biskviidijagaja tuli võttis mul kratist kinni.
,,Teate, mul hakkab kõrini saama sellest teie tõmblemist. Te ilmselgelt olete jultunud inimesed, muudkui käite sisse-välja ja õiendate. Saate aru, teid ei oodata siia, ma loodan, et see on selge, aga ma tean, et ei ole. Te ei tee seda ilmselt siirast südamest, oh ei, te olete huligaanid. Teate, te püsite nüüd siin kuni ma teavitan ametivõime. Püsite siin, saate aru jah."
Biskviidiulataja haaras telefoni ja tegi nagu ütles. Artur jooksis minema, mina jäin ootama. Leidsin, et oodatud lahendus on lähedal.
Ei olnud. Ametivõimud olid mingid veidrad mehikesed kummalistes rõivastes, millega mul varem pole olnud rõõmu vastamisi seista. Üks neist uuris biskviidivennalt, et mis siin õige toimub. Too seletas, et mingi pätt tuuseldab edasi tagasi, ilmselt süngetel eesmärkidel. Ohvitser võttis oma kohvrist väikese purgi, pani mind selle sisse ja asetas selle tagasi kohvrisse. Kuulsin summutatult, kuidas ta väljendas lootust, et pidu jätkub edaspidi ilma probleemideta.
Hiljem viidi mind jaoskonna hoiuruumi ja asetati teiste purgiinimeste kõrvale. Leidsin, et see on veider, aga ilmselt on neil õigus seda teha ja ma tõesti olin veidi jultunud olnud. Purgist välja ma enam ei saanud, küll aga leidsin paar uut sõpra kõrvalpurkidest. Eranditult hullud, nagu nende sõnavõttudest järeldada võisin, kuid siiski sõbrad. Paar aastat hiljem selgus, et nemad arvasid minust täpselt sedasama, aga sellest polnud enam lugu, sest just siis läksid meie teed lahku. Purk kukkus põrandale, mina surin, võpatasin ärkvele ja süütasin uue sigareti, vaadates aknast mööduvaid inimesi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar