Niisiis ootasin. Toimetasin igapäeva toimetusi nagu ikka, aegajalt unustades kuhu mind mässitud on. Kohati kahtlesin nende sündmuste tõelisuses, kuigi tundus ebatõenäoline, et võinuksin minna hulluks ilma seda ratsionaalselt märkamata.
Viienda päeva õhtul istusin aknalaual, jälgisin inimesi, autosid. Mulle tohutult meeldis jälgida. Pole paremat ajaviidet kui sigarett ja õhtujahedus vaatega linnale. Mõtisklesin inimeste üle, kes ei tea suurt midagi.Turtsatasin ja panin muusika mängima. Muusika ütles, et mõistab mind. Otsustasin, et see on tore ja tegin süüa.
Järsku kostus koputus. Süda lõi puperdama, lähenesin aeglaselt uksele, kartsin, et nüüd lähebki kogu värk lahti. Uksel, minu suureks üllatuseks, seisis üks tuttava näoga mees.
,,Biskviidiulataja!''
Mees põrnitses mulle otsa. ,,Mis? Mina? Ehk tõesti, see ei ole hetkel oluline. Tohin ma edasi astuda?''
Juhatasin mehe sisse.
,,Lubage mul end tutvustada. Minu nimi ei ole tähtis kuid ''Biskviidiulataja'' peaks praeguseks sobima. Olen siin teie hiljutise unenäo asjus.''
Palusin tal jätkata. Pärast hetkest vaikust ta seda tegigi: ,,Nimelt on asi selles, et on inimesi, kes ei tohi teada midagi sellest, mida te nägite. Teie, olete üks neist inimestest. Saate aru, mida ma öelda proovin?''
Sain aru, ohkasin, ja esitasin talle oma nõudmised: ,,Ma pean kohtuma Rollovisk Pietiga. Helid on sõjavalmis, ülestõus on alanud. Mul paluti edastada talle sõnum, isiklikult.''
Biskviidiulataja naeratas ebalevalt. ,,Oh teid, Lembit Uku, oh teid. Arvasingi, et olete sedasorti seltsimees. Aga mõistate, te olete valinud vale poole. Helid, saate aru, ei ole hea peal väljas. Nad ei mõista maailma keerukust. Nad proovivad haarata võimu, teadmata selle tähendust. Neil on ideoloogia, aga maailm, mu kallis Lembit Uku, maailm ei tööta ideoloogiatega.''
,,Ma pean rääkima Rollovisk Pietiga.'' teatasin otsusekindlalt.
,,Hea küll, kuidas soovite,'' ütles ta järsku tõsiseks tõmbudes ,,Homme tuleb ta siia, seniks joome kohvi ja räägime juttu.''
Tegin mõõduka vastumeelsusega kohvi ja mõtlesin asjaolude üle, mis tundusid erakordselt segased ja absurdsed. Biskviidiulataja oli jultunud, Rollovisk tundus ülbe, helid tundusid tobedad ja võimetud. Niisiis leidsin, et oli minu poolt väga halb otsus ennast selle kõigega üleüldse siduda, rääkimata ennatlikust pooltevalikust.
,,Rääkige mulle, mis mees see Rollovisk õige on?''
,,Aah, kardan, et siiski mitte,'' vastas biskviidiulataja õgides võileiba, ,,Nimelt pole mul voli. Võiksin küll korraldada teie purgistamise, kuid öelda ei saa ma teile midagi. See on Rolloviski asi, mida te teada võite. Hetkel on kindel see, et midagi te juba teate, aga ilma õiguseta. Edasi me vaatame, mis juhtuma hakkab.''
,,Võinii. Siiski palun, mitteametlikult, mida teie seltskond endast kujutab?''
,,Mitteametlikult?''
,,Mitteametlikult.''
,,Mitteametlikult meie seltskond ei räägi. Amet on selline.''
,,Ja mida see amet endast kujutab?''
,,See pole teie mure. Teie muretsege oma elu pärast ja sööge. Varsti te võib-olla enam ei saa. Kes teab, ehk kaotate töö, aga uut tööd vot ei ole. Jääte vaeseks, kodust ilma.''
,,Saan aru, et Ameti juures on tähtis koht ähvardustel?''
Mees muigas. ,,Mõnikord ähvardame, mõnikord ennustame.''
Mulle see mees ei istunud kohe üldse. Ülbe, salapärane ja mis kõige hullem - jultunud. Otsustasin, et löön teda rusikaga näkku. Ta karjatas valust.
Meie tühine keskustelu maailma ja kultuuriasjasest jätkus varaste hommikutundideni, siis aga kostus koputus uksele. Biskviidiulataja teatas, et see on Rollovisk ja nõudis, et mittemingil juhul ei kutsuks ma teda edaspidi biskviidiulatajaks, vähemalt mitte Rolloviski läheduses. Mõistsin nõudmisi ja Biskviidiulataja läks ust avama.
Kuulsin köögist hägusalt nende vestlust pealt, suutmata otsustada kas see sisaldab uut informatsiooni või mitte. Nad arutasid minu kalduvust toetada helisid ja otsustasid mind ümber veenda. Rollovisk soovitas biskviidiulatajal oodata elutoas kuni ta ise asjaoludega tegeleb. Nii juhtuski.
,,Nii, et teie oletegi Lembit-Uku? Kodanik, kes ei usu inimkonda.'' ütles ta sisse astudes, kindaid käest võttes.
,,Inimkond ei vääri juhipositsiooni. Inimkond on loll.'' pobisesin vaikselt.
,,Võimalik, aga Helid on despootlikud äärmuslased, kes järgivad ideaale.''
,,Ja teie muidugi sellised ei ole. Ei purgista inimesi ega midagi, eksole?''
Rollovisk vaatas mulle üllatanult otsa:,,Aah, purgistamine,'' teatas ta mesimagusalt ,,Purgistamine on hädavajalik vahend meie töös. Inimeste transport, nende kinnihoidmine. Vahepeal on vaja minna suurema delegatsiooniga reisile ja ruumi kokkuhoiuks paneme me osa delegatsioonist purki. Igati mõistlik''
Kaalusin seda väidet. See kõlas ebatõenäoliselt ja väga ebaveenvalt. Mind oldi veel hiljuti pandud purki ilma põhjenduseta. Rääkimata korterisse tungimisest. Võib küll arutleda, et pidanuksin andestama, sest see kõik toimus unenäos, aga mis siis sellest! Ilmselgelt see unenägu toimus päriselt! Veri lööb keema sellele kasvõi mõeldes. Nõudsin jalamaid seletust.
,,Teie purgistamine oli hädavajalik. Miks, seda te kahjuks esialgu teada ei tohi. Tahan, et te mõistaksite, et hetkeseisuga olete te erapooletu.''
Noogutasin selle peale ja tegin nägu, et pärast hetkest kaalumist jõudsin samale järeldusele, justkui oleks olnud tegu väga mõistliku väitega. Tegelikult ma ei teadnud, kas tegu on mõistliku väitega. Julgesin mõelda, et tegu on jabura väitega, aga parem on mitte vaielda.
,,Ja mida mina kui erapooletu tegema peaksin?'' pärisin ebalevalt, mängides kohvipuruga laual.
,,Te lähete nüüd helide juurde ja annate neile teada, et mina ei ole nõus nende tingimustega ja, et sõda võib alata.'' ütles Rollovisk püsti tõustes ja teatas, et neil on aeg lahkuda. Saatsin nad mõlemad ukseni ja läksin tegin akna peal suitsu, vaatamaks kuhu poole nad lähevad. Neid väljumas ma aga ei näinud. Oletasin, et ehk kasutavad nad tagaust. Tegin veel ühe sigareti ja jätkasin rahumeelselt logelemisega.
Tunnid möödusid ilma sündmusteta. Jõudsin parajas ulatuses mõtiskleda oma hetkeseisukorra üle. Ühtlasi meenus mulle Arturi olemasolu. Oli raske mõista tema rolli selles loos. Kui unenägu toimus päriselt, siis tema pidanuks seda mäletama, aga kui ei toimunud, siis ei tohiks ta midagi teada. Leidsin, et tegu on kõige lollikindlama viisiga uurimaks välja, kas tegu on hullumeelsusega, või tõesti säärased sündmused minu ümber hargnevad.
Panin selga külaskäigu riided, jalga külaskäigu kingad ja läksin poodi. Poest ostsin paar pudelit veini, mida külakostiks viia. Külakost, ma leidsin, on väga tähtis, eriti aegade valguses.
Niisiis seadsin sammud Arturi kodu poole. Linn oli hirmuäratavalt vaikne ja kõle. Leidsin, et see on huvitav arvestades asjaolu, et on laupäeva õhtupoolik, aga eks on ka selliseid laupäeva õhtuid. Jalutasin edasi.
Järgnevad sündmused olid eriskummaliselt iseäralikud. Mäletan selgesti kuidas lasin uksekella, aga uksekell oli katki. Otsustasin, et helistan talle, aga enne kui jõudsin valida numbri, teatas mahe hääl, et ei tasu.
Pärisin mahedalt häälelt, miks mitte. Hääl teatas, et Arturit enam ei ole.
,,Väga kummaline,'' mõtlesin ma omaette ,,tõesti väga kummaline.'' Otsustasin välja uurida, miks Arturit enam ei ole ja küsisingi seda. Mahe hääl kaalus seda mõnda aega ja teatas, et mul oleks parem üleüldse lahkuda.
Läksin ületee asuvasse parki mõtteid koondama. Istusin seal hea tund aega jälgides Arturi kodu, täheldamaks liikumist ja mõeldes selle maheda hääle üle. Hääl ei kõlanud nagu heli, see tundus olevat see sama hääl, mis mulle Rolloviski esimest korda tutvustas. Hääl ei kusagilt, aga väga siinsamas ja teadlik asjaoludest. Huvitav lugu, leidsin edasi mõeldes, tõesti väga huvitav.
Järelemõeldes tundus kõik väga huvitav ja ma üritasin meenutada millal viimati juhtus midagi ebahuvitavat, täiesti tavalist. Õigupoolest mulle ei meenunudki. Vähemalt viimase paari nädala jooksul oli kõik eriskummaline. Põhjuseta, nagu järeldada võisin, kuigi kahtlustasin, et ehk mingi põhjus siiski on, lihtsalt mulle ei ole raatsitud öelda. Äkitselt meenus mulle, et toimub sõda. Enne kui jõudsin selle mõttega mängida, silmasin Arturi laipa akna pea suitsu kimumas. Jooksin ja hõikasin talle tervituseks. Laip ehmatas ja kukkus murule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar