Järgmise suusasõidu võitis Mandrus mõõduka edumaaga. Ta saavutas esimese koha mis tõi tema kohale taaskord intensiivse meediakajastuse. Teda küsitleti risti-rästi ning ta andis vedelikke oma kehast prooviks. Seda otsust kahetses ta koheselt, kuigi ta proovis ratsionaliseerida endale, et see oli ju võluporgand, mitte mõni laboriravim. Sellest hoolimata oli vastuse ootamine hulluks ajav. Ta patseeris juba samal õhtul kodus ringi ning hoolimata sügavast talvest hoidis aknaid praokil. Närveerimisest liiga pingul olles, ei suutnud ta järgmisel päeval ennast esialgu rajalegi tarida. Ta seisis vaikides oma akna ääres ning jõllitas väljas langevat ja maad katvat lund. Silmitsedes aknaklaasil oma peegeldust, tundus talle, et ta näost on igasugune värv kadunud. Isegi ta silmad paistsid olevat helesinisemaks tõmbunud. Lume olemuse üle kaalutledes meenus Mandrusele saatanlik lumemees kes ta selle häda sisse oli kastnud. Ta haaras oma varustuse ja kimas suure hooga metsa poole kus teda esmalt kohtas.
Maa oli pikk ja lähenemine raske, aga kohale ta jõudis. Ta leidis, et tunneb ära need puud, selle kurvi. "LUMEMEES!" kukkus ta röökima, "TULE VÄLJA!" Ta hääl kajas raskelt ja vihaselt läbi metsa moodustavate puude ning nii mõnigi lind leidis olukorra meelevastase ja otsustas hullumeelse karjeulatusest lahkuda. Mandrus eemaldas vihaselt suusad oma jalgade otsast ja viskas kepidki maha. Trampinud korra jalgu vastu maad, vajus ta põlvili ja karjus veel korra maapinna poole. Ta mõtles parajasti nimelt sellele, kuidas selle asemel, et väärikalt pensionile astuda, ta oli teinud sootuks pahandust, seadnud kahtluse alla võibolla kogu oma kärjäärigi. Nad hakkavad ütlema, et ega ma midagi tegelt väärt ei olegi mõtles ta ja nuttis tasa.
"Tjah võibolla tõesti mitte kõige õigem valik, aga vähemalt oli see su enda teha. Sina olid see kes otsustas võluporgandit süüa." Mandrus vaatas üles ja temast paari meetri kaugusel oli majesteetlik kahemeetrine põder kes silmitses teda mõtisklevalt. Ta pööras oma pilgu Mandrusest mööda, kusagile rajale, kaugusesse ning jätkas "Tjah, samas võibolla sul ei olnud valikut. Võibolla oleks sa alati seda teinud. Varem või hiljem. Petnud, ennast ja teisi." Põdra silmad muutusid kurvaks ja vaatasid Mandrusele sügavalt silma. "Tjah võibolla sa lihtsalt oledki selline loom kes kõige lõpuks teeb ühe halva valiku. Aga võibolla tegi selle valiku keegi juba sinu eest, enne kui sina sina olid. Enne kui miski üldse miski oli." Põdra silmad tõusid jälle kaugusesse ning tundusid väljendavat taaskord mõtlikust. "Tjah, võibolla me kõigi eest on juba kõik otsustatud, võibolla on meil vaid rada kõndida, roll mängida. Tjah, võibolla meil ei ole kellegil rada, aga see ajaks meid liiga hulluks ja me loome ise oma rajad lihtsalt selleks, et püsida terve mõistuse juures? Tjah, kes seda teab mis tegelikult toimub, kõikide nende looride taga mis katavad meie silmi, kuid mida endeid me võibolla isegi ise üldse ei näe? Tjah.."
Mandruse pilk oli põdra peale paika jäänud, ta suu ammuli vajumas. Ta pea vajus longu, ta keha rappus tasa ning aeglaselt toetas ta oma käed maapinnale. Ta suust kostus kerget mulinat ja kähinat. Oranž vedelik purkas ta suust, tõugates ta pead tahapoole, mis omakord painutas ta selga. Neljakäpukilt lendas Mandrus okse väljumiskiiruse tõttu sellili ning põder kargas ehmunult tahapoole. Mandrus jäi nõnda lamama mõneks ajaks. Ta silmitses selget taevast ja mõtles kas päris Taevas on ka alati sinine või rohkem musta poole kuna kosmosest valgust vähem on. Ta ei mäletanud, et ta eelnevalt usklik oleks olnud, aga korraga leidis ennast paluvat, et ta patte andestataks. Sulgenud silmad, leidis ta, et ka maapeal võib valgust vähe olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar