Kõik kirjutised ei valmi õigeaegselt

Kirjanikuärra istus kirjutuslaua taga, uhkel tammepuust toolil. Jõllitas pingsalt kirjutusmasinat ja niheles, vaatas aeg-ajalt aknast välja. Nii istus ta seal mitu tundi teadmata, mida kirjutada. Vahepeal kirjutas rea või lõigu või kaks, aga siis läks närvi, võttis paberi kirjutusmasinast välja ja pani selle põlema. Kirjutusmasinat tegi selline sündmustekäik väga kurvaks.

Järsku mõne tunni pärast tuli talle mõte. Ta istus veel pingsamalt, siis lõdvestus ja hakkas hüsteeriliselt trükkima. Trükkis lehekülje, trükkis teise. Peaaegu et kolmanda ka veel, aga enne seda tuli minna tualettruumi. Nõnda ta siis läkski sinna, pooljoostes läbi mitme toa. Istus rahulikult potile ja nägi enda ees raamatut. Mõtles, et miks mitte lugeda, aga mõtles valesti. Ta nägi meisterlikult kirjutatud ja oivaliselt vormistatud raamatut. Komad õiges kohas, vahepeal oli trükiviga, aga mis siis sellest! Seda vaevu võis märgata headuse kõrvalt.

Olles tagasi kirjutuslaua taga, kirjutusmasina ees, tammepuust toolil, vaatas kirjanikuärra oma teose senise arengu üle. Luges hoolikalt lehekülje läbi, luges hoolikamalt teise lehekülje läbi. Pettumus oli valmistatud ja ta öökis hetkeks, spirituaalselt. Siis enam ei öökinud ja mõtles, kuidas lugu parandada. Mõtles, et viib süntaksi ühele joonele, et oleks ladus tekst. Proovis järgmised kaks tundi, aga tulemuseks oli grotesk. Siis proovis ta sootuks uusi lauseid vahele panna ja mõndasid ära võtta ja sõnu kustutada ja komasid lisada ja võtta ja pusida ja pusida, tunde ja tunde.

Lõpuks väsis ta ära ja jäi tukkuma, pea kukkus lataki lauale. Tukkus hommikuni ja ärgates oli tal hea tuju. Lõpuks hakkab asja saama, mõtles ta. Ta tõusis põrandalt püsti - sest sinna oli ta öösel kukkunud - ja istus laua taha, tammepuust toolile. Kirjutusmasinat tema ees laual ei olnud, selle asemel oli üks A4 paber, millel seisis üksainus rida: ,,Sellest ei tule midagi välja. Vabandust.''