Aga Wilbert eksis. Hakkasid küll. Möödus kuu aega ja kõigis Indor-Mosnaudi restoranides sai uueks moeks tellida kärbsepraadi, kärbsehautist, grillkärbest ja kõike muud, mis sisaldas kärbseid. Iseäranis populaarseks sai aga kärbsepuding, mida tehti poolseeditud kärbestest ja pakuti väikelastele heade tulemuste eest koolis.
Wilbert oli hämmingus. ,,Inimesed söömas kärbseid?! Inimesed on ju suured! Neile läheb sadu kärbseid vaja, et kõht täis saada!'' Ja tal oli õigus. Õigepea hakkas kärbeste populatsioon Indor-Mosnaudis langema. Neist sai kallis kulinaariatoode, mida said endale lubada vaid jõukamad inimesed.
Aga see ei olnud kõik. Sündmuste ahel, mille Wilbert käima oli lükanud, oli pöördumatu. Varsti märkasid ärimehed, kuidas tänavatel ja rohumaadel lebavad nälga surnud konnad. Nad nägid selles võimalust. Ei möödunud kolme tundigi kui restoranid ja kohvikud ostsid massiliselt kokku värskelt koolnud konnasid ja tutvustasid seda inimestele lausetega nagu ''Proovige seda konna! Konn on järgmine Kärbes!'' ja ''Värskemalt surnud roast ei või te unistatagi.''
Wilbert sattus depressiooni nähes oma rahvast, oma sugulasi, suremas. Ja olgugi, et Wilbert oli humanoidne, oli tal kurb tõdeda, et Konn võib tõesti olla järgmine Kärbes. See kõik oli väga kurb ja Wilbert nuttis oma voodis äratades kõik naabrid üles.
Naabrid tulid aeglaselt treppidest alla uurimaks mis lärm see on ja mis nende kaaskodanikul viga on. Äkki nad oleksid saanud teda aidata? Nad lükkasid ukse hellalt lahti ja nende silmad lõid särama.
,,Niiii suur konn!''
,,Jummel, sellega toidab ju terve pere ära!''
,,KUI MITTE KAKS?! HAHAHA!''
Järsku ilmusid inimeste kätesse purgid ja hargid. Nad piirasid lõhenenud südamega Wilberti ümber. Wilbert märkas seda ja hüppas neist üle ja pistis krooksudes jooksu.
Nüüd elab Wilbert üksinda metsas ja sööb surnud kurgesid, sest ka konnad söödi kõik ära. Tema meel on kurb, aga lootusrikas, sest ta teab, et ühel päeval inimesed mõistavad. Ühel päeval nad mõistavad, et ta oli prohvet. Tema oli neile öelnud, et kärbes on hea. Tema oli juhatanud nad järjest toitvamate olenditeni. Aga sisimas ta teadis, et öelda ei maksa midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar