Momendid kraanikausi taga

See juhtus mingi vestluse käigus. Ma ei mäleta enam mille kohta me vestlesime, kuid seevastu mäletan ma mis juhtus. Meie kolmanda korruse aken oli pärani lahti ning sisse puhus õrn, jahe tuul, kostusid laupäeva keskpäevased helid ja paistis ere päike. Me seisime selle akna all, meie vahel oli kraanikaus kus ta oma käsi jooksva vee all hoidis. Ma tõstsin pilgu parajasti just üles, libistades silmad üle ta süsimusta rinna mis paistis selgelt tema poolläbipaistva õhukese valge kleidi alt. Ma ei saanudki lõpuks teada kust ta selle kleidi sai ja miks see tal seljas oli. Tema suurepärase vuntsi alt paistis see kurjakuulutav irve, millest ma oleks pidanud taipama, et tal on midagi plaanis. Me silmad kohtusid ning ta irve süvenes. Sekundi murdosa jooksul hüppasid ta silmad alla, tema käte juurde, naasedes siis, et mind puurida.

Aeg tundus oma edasiliikumist edasi hoidvat ning libises peaaegu täieliku seisuni. Mu silmad järgisid tema omi ning samuti kukkusid ta kätele. Siis ma mõistsid seda kurjakuulutavat naeratust. Ta toetas oma paremat kätt vasakuga, moodustades oma peopesade vahele tillukese kambri. Selle avavus oli paigutatud, et vesi voolaks sinna otse sisse. Ootamatult kiire liigutusega vajutas ta oma käed kokku, surudes talle pihku kogunenud vee vägivaldselt välja purskama. Mu silmad olid kinnistunud ta kätele. Juga mis ta peost välja lendas oli täpselt sihitud. Ma tundsin iga punkti oma kehas kus ma, nii palju kui ma jõudsin reageerida, tagasi tõmbusin. Mu käes olnud Cosmo kukkus karje saatel põrandale.

Vesi tabas mu ülehuult ning jooksis suure kiirusega otse mõlemasse sõõrmesse. Mälestus tema sõõrmete ees sellise asja eest kaitsvast vuntsist välkus silmade eest läbi. Mu nägu oli täiesti märg ja jõllitasin teda pettunud pilguga, kinnistunud naeruväärsesse poosi. 

"Jälle sa lasid mulle ninna!" kurtsin, kuid ta vastas vaid, "lol."