Üle kõige meeldis Hommikuniidile kolmapäev. Kolmapäeva hommik, kell 10. Ei olnud kohustusi, ei olnud kiiret. Võis ärgata omas tempos ja juua kosutava kohvi piima ja suhkruga teise korruse väikese akna peal või verandal, kuulates vaikseid äärelinna helisid ja mõnda üksikut lindu. Võib-olla oleks ta teinud sigareti või kaks, või hoopis jalutanud poodi, et osta uus pakk mida järgneva paari päeva jooksul selles idüllilises äärelinnas nautida. Kuid see oli minevik.
Oli laupäeva õhtu kell 10 hommikul. Oli talv. Linnud ei laulnud, äärelinn oli vaikne. Justkui ootamas midagi. Ootamas muutust. Hommikuniit tõusis, et vaadata aknast välja ja ta teadis. Ta teadis nagu ta teadis, et kaks korda kaks on neli, et ta nägi aknast välja ja seal oli vaatepilt, mida ta nägi ning, et see vaatepilt oleks teinud murelikuks iga vapraimagi mehe. Kuid Hommikuniit ei olnud ei vapper ega mees, ta oli 19 aastane poiss, kellele meeldis kanda kleite neil momentidel, mil kõik teised vaatasid kuhugi mujale.
Ta otsustas, et vaatepilt ei ole väga kummaline ja, et postiljon ei ole erakordne nähtus, isegi kui ta tuleb õhtul kell 10 hommikul ilma talverehvideta kuigi maas on kiilasjää. See on tema töö, tema elu ja Hommikuniidil polnud huvi oma pead sellega rohkem vaevata. Ta jalutas trepist alla, võttis hommikumantli taskust ühe sigareti ja süütas selle tikuga, mis oli tikutoosis. Tal polnud aimugi kust see tikk koos toosiga pärit on, aga ju keegi oli selle sinna jätnud.
Hommikuniit mõtles suitsetades, rahulikult iseendaga olles, kuidas ta oli teadnud, et postiljonil ei olnud talverehve. Ja mis põhjustas selle veidra kellaaja? Kust oli ilmunud see tikutoos? Suits lõppes, mõte jätkus. Ta seisis murelikult akna juurde ja vaatas sealt välja püüdes leida midagi eriskummalist. See ei õnnestunud. Ta proovis uuesti, seekord tehes murelikumat nägu. Ka see ei õnnestunud. Ta loobus ja kõndis paranoiliselt akna juurest minema.
''Õhtu kell 10 hommikul,'' mõtles ta rahutult. Oli see märk hulluks minemisest? Ehk on maailm alati olnud kummaline, lihtsalt ta polnud märganud.
Ei, see oli midagi sootuks süngemat. See oli Huumor tema ukse ees. Huumor, kes oli tärganud ellu läbi jõleda tumeda maagia, Huumor, kelle soov oli hävitada kõik ilus, loomaks üksluine, ühe emotsiooniga täidetud õnnetu maailm. Ta oli tüdinud elamast elu, mis koosnes naerust ja rõõmust. Kibestumus täitis ta hinge nagu verine sool moosipurki. Äng saatis ta eksistentsi nagu poliitiline radikaal temaga mittenõustujaid perset lakkuma. Tema oli Huumor ja tema viha oli püha nagu jõulud.
Hommikuniit oli istumas oma voodile, et riietuda järgnevaks igavaks õhtu või hommikupoolikuks. Kuna kellaaeg oli ebamäärane, otsustas ta kanda midagi, mis sobib iga ajaga. Midagi musta. Midagi mitte liiga formaalset, samas mitte liiga kasuaalset. Kampsun ja pintsak tundusid sobivat. Jäi üle vaid mõelda mida edasi teha. Peamine valik oli kohvikute külastamine. See talle meeldis, seda ta nautis. Alternatiiviks oli jalutamine ei kuhugi nautimaks vaadet, mis seal võis olla. Oli jalutamise päev. Jah, otsus oli tehtud.
Järsku kostus koputus uksele. Šokeerituna asjaolust, et keegi sellisel tunnil temaga kohtuda soovib läks ta aeglaselt ja sihiliku loivusega ukse juurde ning avas selle. Ukse taga hõljus puänt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar