REVHÓ

Ta lonkis aeglasel kuid kindlal sammul mööda hilisõhtust puiesteed, ainsaks kaaslaseks tänavalampide kuma ja segased mõtted äsja toimunust. Vähe sellest, et oli toimunud mõrv. Näis, et tema on ainus, kes sai aru asjaolust, et see oli toimunud ja ainus, kes oli vähimalgi määral häiritud säärasest brutaalsusest.

Revhó mõtted valgusid laiali. Mööduvad inimesed ja keskkond jäid aina vähemtähtsaks. Järsku ta seisatas, koperdas ühe puu vastu ja proovis end kokku võtta. Ta ei saanud peatuda, mitte nüüd. Oli ainult üks võimalik teguviis. Tuli teha õiget asja, olla moraalselt tugev ning vapper. Ta haaras taskust sigareti ja kõndis sihikindlalt edasi oma kodu poole.

---

Hommikuvalgus hakkas aeglaselt helkima ja Revhó ärkas varem kui tavaliselt. Oli palju mida teha. Tundus, et otsustusvõimetus, mis oli saatnud teda kogu tema eelneva elu oli kadunud ja saabunud sihikindlus proovis teha tagasi kaotatud aega. Nõud vajasid pesemist, söök valmistamist, korter koristamist, poolikud asjad lõpetamist. Oli aeg, oli aeg midagi ette võtta ja valmistuda õhtuks. Õhtuks, mil tema elu leiab kulminatsiooni. Enne veel vaid kerge uinak.

Revhó tõusis ja ringutas, tegi ühe vastiku haigutuse ja lonkis vannituppa. Tema pilk langes vannis lebavale kehale. See oli kurb ja kasutu keha. Revhó põlgas selle juures kõike ja tõstis revolvri. Kõlas kõrvilukustav pauk ja läbipaistvast sai punane.