23 või midagi sellist

Värvitum kui tegelikult.

Rohelised mangokoored on valgel taldrikul. Laual. Taldrikul on ka mango seeme. Ülejäänud mango on ära söödud. Kelle poolt? Seda ei ole taldrikule peale vaadates võimalik tuvastada kuid taldriku serval vedelev teesõel, limane nuga ja kergelt kleepuv laud vihjavad sellele, et kes iganes seda sõi ei hoolinud oma ümbrusest ega puhtusest. Niisiis oli tal ilmselt depressioon.
Ta vaatas ringi.
"Jah, mangotaldrik saab jutu alguseks. Sealt edasi toimub süžee...Kuid mis süžee?"

"Tead, ma vaatasin ühte filmi. Jim Carrey'ga, eks? Seal oli mingi number igal pool. 23 vist või midagi sellist."
"Tõesti? Miks ta seal oli?"
Eemal trükkisid inimesed rootsi kirjavahemärke arvutitesse. See tekitas müra.
"Aa, ma ei teagi, mida see number täpselt tähendas...Aga ta nagu nägi seda igal pool ja siis kõik teised arvud andsid ka kokku 23, see oli väga huvitav. Aga jah, ma ei mäleta, mida see number tähendas."
"Oota, ma guugeldan."
"Guugelda jah."
Möödus aeg. Inimesed trükkisid ikka veel. See oli nende töö. Nad tegid seda terve tööpäeva. Vahepeal käidi ka suitsul või lõunal, aga harva tehti seda unisoonis. Alati oli keegi kes jäi trükkima. Ja kui ei jäänudki, siis müra oli ikka. Vähemalt nii võib spekuleerida. Kas kontoris on müra, kui kõik on koju läinud? Kes teab.
"Nii, kuula nüüd: 23 koosneb numbritest 2 ja 3. Selle värviks on heletürkiis ning see seostub kõige enam jäära tähtkujuga. 23 toob tihti endaga kaasa kodutunnet ning mälestusi lapsepõlvest kuid harvadel juhtudel võib ka sümboliseerida lähedase surma..."
"Aa, ei filmis oli midagi muud vist ikka."
"Nojah, ega see polegi see leht kust ma tavaliselt vaatan, see on mingi suvaline."
"Nojah, mõned ongi võltsingud või nii."
"Eks ta ole jah, aga ma õhtul otsin selle õige üles ja saadan sulle ka."
"Teeme nii."
"Jah."
Nad naeratasid ja olid õnnelikud, et neil on nii toredad kolleegid. Või ei olnud. Äkki nad olid kurvad. Kes teab. Kas see ongi tähtis? Inimesed trükivad, käivad suitsul, lõunal või kui ei, siis vähemalt on müra. Mida muud me saaksime oodata. Mida muud.

"Ja nüüd ma pesen taldriku ära!"

Kahe silma vahel

Kirjanikuhärra istus arvuti taga ja passis pingsalt aknast välja. Tormituultes paindusid peenikesed puud hirmuäratavalt ning vihm peksis vastu akna klaase. Kirjaniku tuba oli tühjemapoolne, vana tapeediga. Laua kõrval maas oli puntras laadija, arvuti kõrval vedeles tühjaks imetud pastakas.

“Ma vestan sulle nüüd ühe loo” lausu kirjanik oma arvutile. “Ma veel ei tea kuidas see käib, aga ma olen kindel, et ma suudan improviseerida midagi. Mis seal muud kui lihtsalt patrata, kuni midagi head pool-kogemata välja kukkub. Nagu kõigega. Tegeleda nii kaua kuni on olemas üks asi, mis teistele meeldib.”

Ta vajutas näpud klaviatuurile ning manas ekraanile üksteise järel tähemärke. Ta pilk muutus. Ta näpud jäid paigale ning teda näris kõhklus.

Loodusdokk Luuletus: Pargitiigiagul

tiigi rannal toonekurg

eemal märkas väike urg

täheldas elanik on surnd

suunaks võttis mööbliturg

turul naeris teine kurg

"elektrimast kuid mitte urg"

nüüd sel kurel meel on kurb

pilk jõgine kui Peterburg

ehk unustab oma häbi kurg

kui ta kord on surnd

---

kivil istub vana konn

mõtleb et ta Karlsson on

eile mõtles et on maffia don

dementne on see vana konn

---

väikses tiigis konnamaim

värvilt rohekas kui laim

veepeal hulpis pinnataim

ta neist kahest rohekaim

"vaielda vastu oleks laim"

nõnda nentis vetevaim

eemal kõndis kauge kaim

hõikas "konnalt kuuli sain!"

"mis juhtus?" nuttis vetevaim

"konnal ütlesin, et pinnataim

ta lapsest palju rohekaim

ta leidis see on laim"

Mänguhiir Ratastel +2

Üle silla punases majas elab Meelik. Ta on üks Väikelinna paljudest vanematest elanikest, kuid tuleb nentida, et ka noori elab seal päris mitu. Enamik neist on hipid kes tahavad elada vaikset elu, kirjutada luuletusi ning kasvatada tomatite kõrval kanepit. Aga nemad ei ole tähtsad, meie lugu on Meelikust ja tema kassist nimega Silk. Ka tema on vana, aga siiski palju noorem kui Meelik. Kassid ongi vanad nooremalt kui inimesed.

Silk armastas mängida väikeste punaninaliste mänguhiirtega kuid tema meelehärmiks kippusid need kaduma diivani alla. Arvatavasti peitsid nad end tema võimsate küüniste eest, ehkki Silk pidi nentima, et ta ei teadnud mida need hiired diivani all süüa võiks. Tolmu? Mahapudenenud toitu? Midagi sellist see pidi olema. Võib-olla olid nad hoopis surnud. Silk arvas, et kui nad on surnud, siis kindlasti nad surid enne hirmu kui nälga, sest ta oli väga vägev ja hirmuäratav kass.

Meelikule meeldis vaadata kassi hiirtega mängimas. Ta leidis, et see on väga armas kui väike Silk nii puhevile läheb, justkui ta oleks väepealik. Ometi oli Meelik kurb, sest ta oli jäänud vanaks ega jaksanud enam diivanit nihutada, et hiiri sealt tagasi tuua. Ta oli kaalunud oma pojale helistamist, aga leidis, et pole vaja tülitada. Varsti on niikuinii sünnipäev tulemas, küll siis poeg tuleb külla ja aitab, mis teda niisama ikka pealinnast väikelinna sõidutada.

Ühel pühapäeval läks Meelik poodi. Tal oli vaja osta konserve, piima, tomatit ning leiba. Algselt mõtles ta ka kurki osta, aga tal ei tulnud meelde miks. Ilmselt võileibade tarbeks, aga igaks juhuks ta seda siiski ei võtnud. Äkki oli seda millekski muuks vaja ja siis pärast hakkab veel kurb kui selline asi meenub pärast kogu kurgi võileibade peale panemist. Ent kassitoitude riiuli ees seistes täheldas ta midagi sootuks huvitavat. "Mänguhiir Ratastel +2" Meelik pidi nentima, et see kõlab väga uhkesti. Ühtlasi oli Silk viimase teadaoleva mänguhiire diivani alla kaotanud ja nüüd polnud tal enam millegagi mängida. Meelik võttis pakendi kätte, pani prillid ette ning üritas lugeda pakendi taga olevat eestikeelset kleebist. Isegi prillidega oli ta nägemine halb, aga peagi selgus, et asi oli kissitamist väärt. Ta luges: "Mänguhiir Ratastel +2 ei ole ainult mänguhiir vaid ühtlasi helikopter! Kui Mänguhiir Ratastel +2 läheneb diivanile tulevad sellest välja rootorid, mis tõstavad hiire õhku ning te ei pea seda diivani alt otsima!" Meelik vaatas murelikult hinda, ent leidis, et Silk siiski väärib uut hiirt. Ja veel millist!

Samal pühapäeval poest koju jõudes läks Meelik otse kööki ning pani toidud külmkappi. Ta oli väga elevil ning tahtis näha kuidas uus hiir töötab. Ta avas pakendi kääridega, läks elutuppa ja istus väikesele taburetile. Vanasti oleks ta laskunud rätsepistesse, aga liigesed ei olnud enam need mis kunagi.

"Silk, Silk, tule vaata, uus hiir!"

Silk tuli haigutades. Nähtavasti oli ta maganud. Meelik naeratas ning lehvitas hiirega, et kass agiteeruks. Nii juhtuski ja Silk - nüüd täiesti ärkvel - hakkas istmikku lehvitama. Meelik pani Mänguhiire Ratastel +2 põrandale, keris selle üles ja lasi lahti. Kass sööstis suure hooga kihutava hiire järele, lõi pea vastu diivanit ning üritas siis seda diivani alt kätte saada. Pärast mõningat vaikust kostus väike sumin ning diivani alt lendas välja palju tolmu. Meelik ohkas. Raskelt.

Kadunud pass

Tegelikult see oli Borjomi

Bussijaama pingil istub kogukas onu. Tal on olnud raske elu. Hetkel tal on pohmell. Võib-olla ta on hoopis purjus, keegi ei oska öelda. Võib-olla see polegi tähtis.
"Sul on passi vaja!"
Onu tõuseb raskelt ja kõnnib bussi ukse ees seisva mehe juurde.
"Passi on vaja! Kuidas sa reisid ilma passita! Kinni võetakse!"
Mees ütleb nahhui ja žestikuleerib ebasündsalt. Onu taandub sammu, mõtleb, ja siis läheneb uuesti.
"Passi on vaja! Miks sa eesti keelt ei räägi!"
Eemal seisab poiss ja joob vett. Tema jaoks on see pilt naljakas. Enne ta kuulis, mida bussijuht mehega rääkis. Asi ei olnud passis. Asi oli selles, et mees oli joonud. Või kanepit suitsetanud. Võib-olla see polnudki oluline kumba, aga bussi teda joobnult ei lastud. Ka pilet oli vale nimega, aga mis siis? Vahepeal ostabki sulle pileti keegi teine. Sõber, ema, kes teab.
Onu kõigub poisini.
"Mis sa õitsed ah!"
"Te olete olukorrast valesti aru saanud."
"A no passi on vaja! Kuidas ta..."
"See buss läheb Vilniusesse, tal ei ole passi vaja."
"Aa, no ikka on."
"Isikut tõendavast dokumendist piisab, tal on see olemas, ta lasti bussi - näete?"
"A noo kuidas ta niimoodi ikkagi sõidab, et venelane või nii."
"Leedukas."
"A mul on pohmell, anna vett."
Onu võtab poisilt veepudeli. Vett tilgub kampsunile, sest poiss oli parajasti seda vett joomas.
"Aitäh."
"Võta see, see on sinu."
"Ma ei taha."
"Ei maitsenud?"
"Ei ma rohkem ei taha lihtsalt!"
Poiss viskab pudeli prügikasti. See oli pooltäis, aga ta kartis haigusi. Onu lahkub. Ta kallistab bussi, aga ka see lahkub. Ja siis lahkub ka poiss.
Onu istub bussijaamas. Ja nüüd on ainult tema ja teised joodikud.

Paberi roll tänapäeva ühiskonnas

Täna tualetti külastades tegin avastuse, et paber on väga kasulik leiutis. Te võite arvata, et tegu on sündsusetu naljaga, aga ei räägi ma teps mitte tualettpaberist vaid paberist mida pakub kraanikausi kõrval rippuv kast. See on seda sorti paber, et pesed käed, võtad kaks paberit, kuivatad käed ja viskad paberi prügikasti. Või paned taskusse, et hiljem nuusata. Mina nii ei tee, aga ehk mõni inimene teeb.

Kui seal ei oleks paberit olnud, mu käed ja nägu oleksid jäänud märjaks. See oleks oluliselt niisutanud mu kampsunit ja püksisäärt ning mul ei olnud tahtmist kõndida tualetist välja, püksid ja kampsun märjad. Kes teab mida mõni patune inimene sellisest pildist arvanud oleks. Muidugi te võite öelda "käterätikul on sarnane otstarve," aga siinkohal juhiksin tähelepanu paberi teistele plussidele.

Tänapäeva inimene võib mõelda, et kõik tähtsad dokumendid liiguvad vasknööripidi ja talletuvad eetris. Alati see nii ei olnud. Ka praegu ei ole. Vähem arenenud regioonides kasutatakse endiselt paberit sellisel moel. Sellest hoolimata tuleks rõhutada, et kui ei oleks olnud paberit millele joonistada vasknööride skeeme ning muid arvutite loomiseks vajalikke instruktsioone, siis meil infotehnoloogiat ei oleks. Kivitahvlile sa selliseid tarku joonistusi ei raiuks. Muidugi saab ka seinale sodida aga siis sind karistataks surmaga, sest vanglate loomine nõuab arhitekte, kes vajavad planeerimiseks pabereid. Niisiis ilma paberita oleks surmanuhtlus üleüldine. Filosoofilisel tasandil sellega vaielda ei saaks, kuna filosoofid vajavad samuti pabereid, et enda mõtteid korralikult formuleerida ja levitada. Võib-olla mõni neist käiks tänaval oma mõtetega ärplemas, aga ta tapetaks korra rikkumise eest.

Kuid paber üksi ei aja asja ära. Paberid peavad olema ühes formaadis, näiteks A4. Katsu sa kirjamapiga dokumente ühest asutusest teise toimetada kui üks on ruudukujuline, teine kolmnurk ja kolmas sootuks trapets. Selliseid kirjamappe mis niisugust koledust hallata suudaks ei ole veel loodud. Ja mõelge ometi kui ta võtate kraanikausi kõrval rippuvast kastist paberit ja iga paber on isemoodi. Inimesed istuksid vetsus palju kauem ja kuivataksid oma riideid - paberit ei saanud ju kätte. Ja kujutage kuidas te loeks raamatut kui iga leht oleks erineva kujuga. Tagumised lehed paistaksid kohe kaugele ette ja nii ongi põnev kriminull rikutud.

Niisiis tuleb nentida: poleks paberit, oleks halb.

Kontori köögis

“Mõtle kui naljakas oleks, kui meist oleks komöödia saade. Nagu me juba oleme kontoris. See oleks hea, nagu klishee, aga läbi huumoriprisma, tead.”

“Mmm," tuli vastus, aga Mats ei pannud tähele kui vähe huvi vastaja hääles kostus.

“See oleks nii tüüpiline, et oled kontoris ja siis lihtsad igapäevased asjad saab muuta hoopis naljaks."

“Mhmh” mees ta vastas ei olnud veendunud, aga samas ei tundunud mingit muudki emotsiooni edasi andvat. Klaasistunud silmade taga segas surnud mees kohvi sisse suhkrut. “Jah tõesti.”

“No igatahes, jah, ma mõtlesin nii. Ma olen tegelikult oma ideid natuke kirja pannud ka. Väike stsenaariumi moodi tükk. Ei tea kas oleks mõtet seda telekasse saata, et mis nad arvavad.”

“Ei tea,” kordasid silmad.

“Ee, jah. Isegi - tead, isegi raadiosse, nagu helimänguks. Annaks ka teha. Muidugi igaüks võib netti oma jama üles panna, aga kas see on päriselt? Ma ei tea, telekast tuleb, siis on ikka päriselt, kas sa ei arva?”

“Ei arva,” vastasid hingetud silmad ning mees silmade taga pöördus ja astus köögist välja.

Matsi näost käis tume pilv üle, kuid ta tõmbas oma silmad tagasi oma kohvile. Tassi pani ta köögi äärele maha tagasi ja tõmbas taskust telefoni, et oma ideetükke kokku haarata ja endast välja tõsta.

Oh Inimkond!

Gerli vaatas igatsevalt aknast välja. Sinine buss sõitis mööda. Talle meeldisid sinised bussid, need olid alati palju ilusamad kui kollased bussid, mis meenutasid nõukogude aega. Ta ei tahtnud meenutada nõukogude aega. Mitte, et ta oleks saanud - ta polnud siis veel sündinud. Aga miski selle pärandi juures oli mäda ja see Gerlile ei meeldinud.
"Kas kõik on korras?" kõlas noormehehääl tugitoolist, mis oli seljaga akna poole, sest see on kuidas trendikad inimesed oma tugitoole paigutavad. Ta ei näinud Gerli igatsevat pilku, aga ta teadis, et see on seal. Ta tundis seda. Tema, nagu iga teise 1997. aastal sündinud, samahästi kui anonüümse poisslapse, nimi oli Martin.
"Ei. Mul on kurbus."
"Ära ole kurb," ütles Martin oma parima lohutushäälega. Martinid ütlevad alati Gerlidele selliseid asju. See ei aita kunagi. Inimese kurbust ei saa võtta sõnadega. Seda saab kõrvale juhtida öeldes vaimukaid asju või püüdes kurbuse subjekti vägivaldselt rünnata, aga need on ajutised lahendused. Kurbus tuleb alati tagasi. See on tema loomuses.

Sinise bussi juht oli just lõpetamas oma päeva neljandat marsuuti. Ta vaatas väsinud silmadega rooli kõrval olevat fotot. Seal oli tema lastelaste pildid. Ta naeratas. Kõlas tuututamine. Eduard pööras oma silmad tagasi teele. Selgus, et tal oli roheline tuli. Ta asus teele, samaegselt mõeldes, mida oma noorimale tütrele sünnipäevaks kinkida. See on naljakas kuidas kõige noorem tütar on see, kes temast justkui kõige rohkem hoolib. Teised 3 last on ta justkui hüljanud. Vähemasti pärast nende ema surma. Muidugi see on mingis mõttes loomulik, sest Eva oli ainus, kes tol ajal veel kodus elas. Aga eks ta ole. Ega teised ka midagi paha mõtle selle all. Kindlasti nad armastavad oma isa. Vahel on seda raske välja näidata ja noh...millest üldse koos rääkida oleks.
Eduardi keha lendas järsult paremale, pool ta luustikust murdus ja tema peast tolknes järsku välja tükk bussi uksest. Nähtavasti oma mõtiskluses ta ei märganud, et järgmisel ristmikul tal oli punane tuli ja kõrvalt tuli suur veoauto. Aga mis
sest enam. Ta sai neli last ja neil on kõigil oma lapsed. Viljakad geenid said edasi antud. Tema töö oli tehtud. Maailmamajandus võitis tema osavõtust. Keda huvitab, et ta oli inimene. Keda kurat huvitab.

"Martin!"
"Mis on?!" hõikas Martin peaaegu paanikas kuuldes Eva hirmunud hüüdu.
"Autoavarii! Too telefon, me peame helistama, kiiresti!"
"Ah mis sa hüsteeritsed. Niikuinii paljud juba helistavad."

Gert ehmatas. Ta tuli just töölt ja oli väga väsinud. Oli olnud raske nädal ja mingil rumalal põhjusel olid ülemused otsustanud teha struktuurilisi muudatusi, lollpead. Kas nad üldse ei hooli lihtsast inimesest. Muidugi see tähendas palju rohkem tööd Gertile ja palju vähem aega väikese Chrysteliga, kes saab varsti kaheaastaseks. Aga äkki Gert ei saagi sünnipäeva lapsega veeta ja peab hoopis töötama. See tegi ta vihaseks, väga väga vihaseks. Ja see bussijuht. See kuradi bussijuht. Mida perset ta mõtles. Tal oli punane tuli, Gert oleks võinud bussi alla jääda, väga napilt ei jäänud. Ja vaata mis juhtus. Kuradi lollpea. Avarii. Ja paras ongi, sellised väärakad peaksidki ära surema, kogu inimkond paraneks.
"Äkki ma jõuan veel poodi, et Chrystelile midagi osta. Jumal tänatud, et ta oma isast ilma ei jäänud."

Täna olen Patmose Johannes / Proverbiaalne Hingetraktor

mitu seeklit läheb, et müüa mind.
mitu seeklit kui olen agnostik
kui olen kristlane, kui olen moslem
mitu seeklit kui olen poeg, kui olen tütar
mitu seeklit läheb, et müüa sind
meil kõigil on Juudas, meil kõigil on
meis kõigis on Juudas, meis on
mitu seeklit, et tuua ta välja,
mitu seeklit, mitu soovi, mitu und.
mitu pitserit et hävitada mu maailm
mitu pasunat et murda mu müürid
mitu kaussi, et uppuda
mitu pitserit, pasunat, kaussi
hävitada, murda, uputada, sind.
seitse, seitse, seitse, seitse, seitse
Neli ja Kaks.

Edgari Aatus

Edgar lõpetas parajasti kõne rahvale. See oli ergutav kõne ja kuigi valimised olid tulemas, tulid sõnad otse ta südamest. Ta laskus platformilt tänavale ja inimesed pürgisid meeldivalt kuid järjekindlalt tema lähedale. Ta lehvitas ja astus mõne vanema härrasmehe juurde, et nende kätt suruda ja tänada neid ikka veel valimast. Naeratusega suul ja meeldivate sõnadega õhus kaduski Edgar oma tumeda limusiini toonitud akende taha. Ta vajutas oma tagumiku tema jaoks spetsiaalselt vormitud istmete peale. Salongi väike aken libises lahti ning autojuht pistis oma pea rõõmsalt sisse. "Kuhu nüüd härra." Edgar tõmbas põuest välja märkmiku ja uuris seda pingsalt. Autojuht jälgis Edgari silmade reisi mööda lehekülge alla, kuniks nad seisma jäid ja ta kogu oma näo hirmsasse grimassi tõmbas. Ta vaatas oma käekella ja tegi veel koledamat nägu. "Ohjah, lähme Lasnamäele, kirikusse."

Kirik oli seest inimtühi, kuid seda oli Edgar oodanud. Ta ei teadnud mis kombed paigas olid, aga ta teadis, et alati kui tema tulema pidi, siis kedagi teist ei olnud. Sügav vene aksent kostis üle kiriku "Edgar, mu poiss. Ma olen sind oodanud. Me peame rääkima. Mul on veel ühte kirikut vaja. Võibolla rohkem kui ühte. Kindlasti sa ei ole vastu? Hahaa, jumalat ikka kardad, poiss?" Edgar oli käed taskusse surunud ning põrnitses põrandat. Kui hääl rohkem midagi ei öelnud, sobras Edgar korra veel taskus, leidis paar kahe eurist ja torkas need annetuskasti.

Iiveldus

Väljas sajab lund ja silmapiiril paistab kollane kuju. Mitte ümmargune nagu päike, ehkki sarnase säraga. Justkui kaheksat meenutav ja pimestav, ent miskil moel silmarakud ei saa kahjustada ja nägemine säilib. Nägemine ilma nägemiseta, kollase informatsiooni neelamine silmadega ja pikk ängistav paus justkui toitu neelates kui hing korraks peatub.

Teisel pool horisonti paistab suur tumehall pilv, mis suure hooga läheneb, tuul kandmas sealt emiteeruvaid lumetähti meelt hägustava kiirusega kollase kuju poole. Võiks öelda, et tuiskab kuid see ei ole tõsi. Nagu silm neelab kollase kuju valgust, neelab kollane kuju maailma. Kõik saab varsti tema omaks ja kõigest saab hingevalgus, mitte miski ei säili pealt vaimufootonite.

Ants vaatab seda pealt, seismas kahe horisondi keskel. Ta läks reedel matkama, üksinda. Talle meeldisid seiklused steppides, seiklused mida saab seigelda üksi ilma teisteta. Muidugi, nüüd ta on päriselt üksi. Kõik teised olid juba muudetud. Tal hakkas järsku kurb. Ta ei saanud teada, et ta on viimane inimene, kuid kuidagi ta tajus seda. Miski kollasest kujust tulevas valguses justkui kõneles temaga. Valged karjed hingedelt, kel pole enam keha ega kogemust.

Kollane kuju tajus viimase inimese hingeõhku, tajus tema kurbust. Kuju ei teadnud, mis on üksindus, sest teda oli alati olnud üks. Kuid Ants teadis, tema oli kunagi osa miljardeist. Kuju hakkas värisema ja vajus põlvili. See tunne oli hirmus. Ta ei suutnud seda kontrollida. Iiveldus täitis ta meeled ning järsku ta ei eritanud enam valgust vaid neelas seda.

Ja siis ei olnud enam midagi.

Kusagil üle vikerkaare

Laual seisab vikerkaarevärvi kruus. Ta on siin korteris uus. Ta ise oli ka uus kui ma ta ostsin, aga sellest on juba arvestatav hulk aega möödunud. Aga ega ta vana ka ei ole.

Samas ega ma ta vanust täpselt ei teagi, ta ei oska rääkida. Ta võib lausa 23 olla, või siis mitte. Ehk hoopis 22 nagu mina või keegi teine.

Ükspäev ma jõin tema seest rohelist teed. Sellest ajast ta ongi laual seisnud. Mitte päris auvalves, pigem meeldetuletusvalves, et ma olen lohakas inimene ja peaksin ennast kokku võtma.

Mulle ei meeldi kurjad kruusid. Ma arvan, et kui ta jätkab sellist nähvlemist pean ma ta ära lõhkuma. Aga ega ma paha pärast seda teeks. Kruusid võiksid oma kohta riiulis teada ja sinna minnagi. Mitte vedelema ja haukuma nagu koerad ei haugu.

Kui ma suureks kasvan, leiutan ma masina, mis peseb nõud ise ära. Ja siis mul oleks robot, kes tõstaks nõud sellest masinast riiulisse. Ja siis kolmas masin teeks ise süüa. Ja neljas robot paneks toidu lauale ja siis koristaks nõud ära ja paneks need nõusid puhastavasse masinasse. Viies robot käiks poes. Mina aga vaataksin seda hirmunult pealt ja palvetaks, et nad teadvust ei omandaks ja mind ära ei tapaks.

mis on /tõeline/ fiktsioon?

väljas seisab kiiraabiauto. minu laual põlevad küünlad, viis tükki reas. kaks valget, kaks punast ning üks lõhnaga. maasikalõhnaga kusjuures, aga see pole eriti tähtis, sest ma olen siin kaua istunud ja lõhnaga ära harjunud.

aga kiirabiauto on seal seisnud juba 20 minutit. ehk on keegi surma saanud? ehk vigastatud? äkki sootuks purju joonud? või fentanüüli üledoosi rüppe langenud? ei tea. küsida ka ei julge. nad ei ütleks ka, sest see poleks professionaalne. kuigi ma saaksin teeselda mõnd sugulast, aga see tooks ilmselt rohkem pahandust kui tarvis. ei maksaks siiski välistada võimalust, et tegu ongi mõne sugulase või tuttavaga. selliseid asju tuleb ette. ilmselt ma saaksin telefonikõne sellises olukorras. lõpuks.

...

nojah. mõttepausi ajal on liitunud ka politseiauto. võib ainult spekuleerida, mis hirmus olukord on ennast naabermajas välja mänginud. aga mida spekulatsioon ikka maksab. kui tegu on väärt looga, võib homme uudistest lugeda ja ehk kellegi mälestuseks küünlad taassüüdata. kuid tõenäoliselt mitte.

Vääramatu lend

There was turbulence and Garry hated that. He was all too aware of the portrayals of planes as tiny tin cans flung about in the air at great speeds and through all sorts of weather. Having just spent half an hour reading about recent airplane disasters did not help either. Planes going missing, getting shot down or even simply malfunctioning was enough to fill his head with all sorts of apocalyptic scenarios. He gripped the little pop-down table in front of him and grinded his teeth.

There was turbulence and Harry did not really mind, but he was somewhat worried his drink might spill and he would need to get a new one. Or worse, spill some on his trousers which would be another hassle. He had a big sip to ease the issue and laid back, nibbling his croissant, with bits of it happily trailing down in front of him. Harry did not make a fuss, as after brushing his front with a good couple of swipes, he would be crumbless once again. His gaze drifted across his compatriots on the flight and to the window. It was dark outside with the moon very barely casting some light across sparse clouds, the ocean below was even darker and very far away. As he looked at the sea and the clouds, he was reminded of his time as a young boy. This he had spent running around coastlines, throwing rocks at birds and generally enjoying the fresh air and having a good time. Sometimes he would even sneak out late in the evening when the sea was mysterious and the birds were even harder to hit. The memories stayed with him for the rest of the flight, unlike the delicious croissant.

There was turbulence and Irene barely noticed it, as she was entirely too engrossed in the novel in her hands. It was the new Dan Brown and set in futuristic Siberia. The protagonist was Robert Langdon Jr, son of the much written about symbologist. An ancient celtic order had set up a huge fake city that drew from nearly every European culture and had placed great works of art in key places. Little Bobby Langdon had to solve the mystery of the city's government, they had all disappeared after lunch at the Great Siberian Pyramids. He was on the run after neo-mummies armed with semi-automatic machine guns and dodging the multi-faceted Great Eye of Sauron that was keeping watch on every citizen. For his troubles he laid with a slightly older woman with great big tits. She knew a lot about the science stuff and it helped Bobby out a great deal, especially when he had to solve the mysterious case of the upside down Westminster Palace, while doing exercises from a Chemistry 101 book. Currently the were in a room that was supposedly a one to one recreations of King Arthur's round table. There were even wax figures posed in the chairs, which they found odd as these were meant to be for the people in power to lead from. Quite mysteriously they all had yellow eyes and strange pupils, which were very lizard-like. In the end there was a long speech held by Bobby to a massive golden room full of very small children's toys. They looked somewhat bored and some even walked out.

Garry looked at his food tray and slipped the little knife that came with it into his pocket. Harry used a moment when the only other person in his row was in the toilet and sat himself next to the food trolley, expertly pocketing a packet of crips and a drink from the trolley. Letting them go past a few rows, he sat back and nibbled once more. Irene was locked in her mind imagining the adventures and great body of Bobby Langdon. She closed her eyes and imagined the shaking plane was instead a shaking bed she shared with Bobby.

Garry fingered at the knife in his pocket. For better or for worse they had served him a real knife. The plane shook again and he jumped in his seat, gently poking himself with the knife. With a quivering voice and darting hand he stood up and started yelling for the plane to be landed. Two flight attendants popped up at the end of the section of seats, and Garry backed away towards the toilets.

"Sir, we are over an ocean, please relax" responded a flight attendant with professional calm. "You take this plane down this instance or I will take someone else -- or myself off it by force!" he jabbed the knife towards the passengers and then at his own throat. Partly due to the noise of the plane, partly because he was screaming and sobbing so much himself, he did not hear the sounds of washing hands and rustling with clothes next to him. When Irene unlocked the door of the toilet, the plane jolted hard and she fell forward. The door crashed on Garry and threw him back the way he came. Stumbling to stay on his feet, still gripping the knife, he was disoriented but still dangerous. Harry who had been watching this from his nearby seat looked sadly at his unopened can of drink, but seized the opportunity and flung it directly at Garry's forehead.

Kunstnik inglikätega

Elas kord - aastal 1375 -  suur kunstnik Edward de Cham. Ta sündis Itaalia ja Prantsusmaa piiri lähedal asuvas väikeses külakeses, alpide äärel. Ta teosed olid täis ebamaist ilu, justkui inglid ise oleks need loonud ja pannud neisse oma graatsia. Peale vaadates tundus, et tegelased maalidel justkui hingavad, ehk isegi liiguvad. Nad olid kõik täiuslikud. Ja loodusmaalid...ei maksa rääkidagi. Neis oli ilu, emotsiooni. Kui neile pilk heita, ka kõige suursugusemad loodusnähtused maailmas tundusid kui oktoobrikuine lörts pruunikstõmbunud leheteki peal, mis sulab su silme all mudaks. Nii andekas oli Edward de Cham.

Kuid tema küla oli eraldatud suuremast maailmast, ehkki seal lähedal oli väiksem linn ja veidi kaugemal, kuid siiski mugavalt külastatav, paar teist küla. Aga kõik kunstikriitikud, kes elasid selles linnas, väiksemates külades ja Edwardi enda külas, olid lühinägelikud. Otseses mõttes. Neil olid, kõige paremal -5 silindrid, kõige halvemal -7. Selles hoolimata, kui külaelanikud nägid Edwardi teoste vägevust, nad kutsusid kokku kõik need kriitikud, et nad vaataks ja viiks Edwardi kaugemale sealt maakohast, et kogu maailm saaks imetleda tema jumalikke pintslilööke. Ehk lausa paavst ise võtaks ta oma hoole alla. Olid enamik maale ju vaimuliku sisuga.

"Mis lurts see on."
"Pfääh. Poiss, sa rikkusid lõuendi ära!"
"Uskumatu, uskumatu..."
"Isegi kõige vaesemasse kabelisse oleks sellist rüvetust patune panna!"

Edward nuttis ja kriitikud lahkusid sajatades, et nende aega on raisatud. Kuid see pole nende süü, nende silmad olid halvad. Ei nemad näinud Edwardi jumalikke meistriteoseid. Ja prille, neid ei olnud veel müügil..

Edward poos end üles, kuid enne seda - põletas kogu oma loomingu, mida nii kurvalt kritiseeriti. Nii keegi ei teagi, et kunagi aastal 1375, elas kõige suurem kunstnik, keda maailm näinud on, või näeb. Aga muidugi - maailm ei näe. Ega hakka nägema. Sest Edward põletas oma teosed ära. Ja tegi eneka.

Carl üritab, aga ei jaksa päriselt kirjutada vol.1 / Melankoluul

Lumi langes
muutus veeks
lörts

Vesi langes
muutus jääks
avarii

vesi kontsentreerus
jääks tardus
avarii

vesi langes
meri moodustus
estonia

vesi langes
jõeks voolas
uppunu

lumi langes
hangeks muutus
luumurd

rahe kukkus
pähe kukkus
trauma

taevas selge
ilm ilus
päikesepiste

taevas selge
õhtu aeg
roolijoodik

taevas pilves
öine melu
haigus

patt

roim

luuletus

The Vessel Eyt Delta

Docai stood up from his cubicle station and after a few milliseconds to confirm, sensors embedded around him turned off his terminal. He had been sitting for a few hours now and needed to stop working for the day. Little speakers in his ears transitioned from work music to a more relaxed tune in the background of soft spoken talk radio and news.

“… confirms that the union-backed decision to restore Sector E-05 to 100% manufacturing capacity will be actualised. And in the deep dark void outside the rebellion of the 8th Legion continues to keep the T’dangan colonised planet of Cerberus in a state of chaos. Fresh images have surfaced in the last four hours of a possibly Imperial fleet of light attackships converging on and partly destroying a Legionnaire commandeered battlecruiser. At this point the possible casualty count is unknown. Rumors of independent contractors from our homeship Eyt Delta working in conjunction with the Imperial Army have been denied. And back on the homeship, in lighter news, local climate engineers have started a warm breeze in sector B public levels to stress test a new model of air conditioners. The new model …”

Docai furrowed his brow as he stepped out into an airlock and the air cycled around him. He was standing at the hatches now in full gear and a 0-Atmo suit. The low-energy, high-pressure sitting job was not his preferred employment, but it was the one he was given. A small unnecessary spacewalk gave him an excuse to move around more than he had in the past 11 hours. Putting on the EVA suit was a well practiced routine Docai barely even noticed anymore. Grabbing a bar outside the hatch, he flung himself out and swung around to the side of his office module. His magnetised boots thumped as they connected and stuck to the surface. He started out on the familiar walk back towards his home-module, absent-mindedly staring into the stars above.

Eyt Delta was built on the understanding that functionality is more important than looks. Handlebars and emergency hatches were laid out on the surface. It was built in modules, so it could be taken apart, reassembled or quarantined with ease. This gave the ship a somewhat work-in-progress look. Luckily aerodynamics did not matter in space and it was set on it’s calculated course at a relatively slow pace from one planet to another. It wasn’t about to maneuvre in any direction.