Oh Inimkond!

Gerli vaatas igatsevalt aknast välja. Sinine buss sõitis mööda. Talle meeldisid sinised bussid, need olid alati palju ilusamad kui kollased bussid, mis meenutasid nõukogude aega. Ta ei tahtnud meenutada nõukogude aega. Mitte, et ta oleks saanud - ta polnud siis veel sündinud. Aga miski selle pärandi juures oli mäda ja see Gerlile ei meeldinud.
"Kas kõik on korras?" kõlas noormehehääl tugitoolist, mis oli seljaga akna poole, sest see on kuidas trendikad inimesed oma tugitoole paigutavad. Ta ei näinud Gerli igatsevat pilku, aga ta teadis, et see on seal. Ta tundis seda. Tema, nagu iga teise 1997. aastal sündinud, samahästi kui anonüümse poisslapse, nimi oli Martin.
"Ei. Mul on kurbus."
"Ära ole kurb," ütles Martin oma parima lohutushäälega. Martinid ütlevad alati Gerlidele selliseid asju. See ei aita kunagi. Inimese kurbust ei saa võtta sõnadega. Seda saab kõrvale juhtida öeldes vaimukaid asju või püüdes kurbuse subjekti vägivaldselt rünnata, aga need on ajutised lahendused. Kurbus tuleb alati tagasi. See on tema loomuses.

Sinise bussi juht oli just lõpetamas oma päeva neljandat marsuuti. Ta vaatas väsinud silmadega rooli kõrval olevat fotot. Seal oli tema lastelaste pildid. Ta naeratas. Kõlas tuututamine. Eduard pööras oma silmad tagasi teele. Selgus, et tal oli roheline tuli. Ta asus teele, samaegselt mõeldes, mida oma noorimale tütrele sünnipäevaks kinkida. See on naljakas kuidas kõige noorem tütar on see, kes temast justkui kõige rohkem hoolib. Teised 3 last on ta justkui hüljanud. Vähemasti pärast nende ema surma. Muidugi see on mingis mõttes loomulik, sest Eva oli ainus, kes tol ajal veel kodus elas. Aga eks ta ole. Ega teised ka midagi paha mõtle selle all. Kindlasti nad armastavad oma isa. Vahel on seda raske välja näidata ja noh...millest üldse koos rääkida oleks.
Eduardi keha lendas järsult paremale, pool ta luustikust murdus ja tema peast tolknes järsku välja tükk bussi uksest. Nähtavasti oma mõtiskluses ta ei märganud, et järgmisel ristmikul tal oli punane tuli ja kõrvalt tuli suur veoauto. Aga mis
sest enam. Ta sai neli last ja neil on kõigil oma lapsed. Viljakad geenid said edasi antud. Tema töö oli tehtud. Maailmamajandus võitis tema osavõtust. Keda huvitab, et ta oli inimene. Keda kurat huvitab.

"Martin!"
"Mis on?!" hõikas Martin peaaegu paanikas kuuldes Eva hirmunud hüüdu.
"Autoavarii! Too telefon, me peame helistama, kiiresti!"
"Ah mis sa hüsteeritsed. Niikuinii paljud juba helistavad."

Gert ehmatas. Ta tuli just töölt ja oli väga väsinud. Oli olnud raske nädal ja mingil rumalal põhjusel olid ülemused otsustanud teha struktuurilisi muudatusi, lollpead. Kas nad üldse ei hooli lihtsast inimesest. Muidugi see tähendas palju rohkem tööd Gertile ja palju vähem aega väikese Chrysteliga, kes saab varsti kaheaastaseks. Aga äkki Gert ei saagi sünnipäeva lapsega veeta ja peab hoopis töötama. See tegi ta vihaseks, väga väga vihaseks. Ja see bussijuht. See kuradi bussijuht. Mida perset ta mõtles. Tal oli punane tuli, Gert oleks võinud bussi alla jääda, väga napilt ei jäänud. Ja vaata mis juhtus. Kuradi lollpea. Avarii. Ja paras ongi, sellised väärakad peaksidki ära surema, kogu inimkond paraneks.
"Äkki ma jõuan veel poodi, et Chrystelile midagi osta. Jumal tänatud, et ta oma isast ilma ei jäänud."