Samas ega ma ta vanust täpselt ei teagi, ta ei oska rääkida. Ta võib lausa 23 olla, või siis mitte. Ehk hoopis 22 nagu mina või keegi teine.
Ükspäev ma jõin tema seest rohelist teed. Sellest ajast ta ongi laual seisnud. Mitte päris auvalves, pigem meeldetuletusvalves, et ma olen lohakas inimene ja peaksin ennast kokku võtma.
Mulle ei meeldi kurjad kruusid. Ma arvan, et kui ta jätkab sellist nähvlemist pean ma ta ära lõhkuma. Aga ega ma paha pärast seda teeks. Kruusid võiksid oma kohta riiulis teada ja sinna minnagi. Mitte vedelema ja haukuma nagu koerad ei haugu.
Kui ma suureks kasvan, leiutan ma masina, mis peseb nõud ise ära. Ja siis mul oleks robot, kes tõstaks nõud sellest masinast riiulisse. Ja siis kolmas masin teeks ise süüa. Ja neljas robot paneks toidu lauale ja siis koristaks nõud ära ja paneks need nõusid puhastavasse masinasse. Viies robot käiks poes. Mina aga vaataksin seda hirmunult pealt ja palvetaks, et nad teadvust ei omandaks ja mind ära ei tapaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar