Iiveldus

Väljas sajab lund ja silmapiiril paistab kollane kuju. Mitte ümmargune nagu päike, ehkki sarnase säraga. Justkui kaheksat meenutav ja pimestav, ent miskil moel silmarakud ei saa kahjustada ja nägemine säilib. Nägemine ilma nägemiseta, kollase informatsiooni neelamine silmadega ja pikk ängistav paus justkui toitu neelates kui hing korraks peatub.

Teisel pool horisonti paistab suur tumehall pilv, mis suure hooga läheneb, tuul kandmas sealt emiteeruvaid lumetähti meelt hägustava kiirusega kollase kuju poole. Võiks öelda, et tuiskab kuid see ei ole tõsi. Nagu silm neelab kollase kuju valgust, neelab kollane kuju maailma. Kõik saab varsti tema omaks ja kõigest saab hingevalgus, mitte miski ei säili pealt vaimufootonite.

Ants vaatab seda pealt, seismas kahe horisondi keskel. Ta läks reedel matkama, üksinda. Talle meeldisid seiklused steppides, seiklused mida saab seigelda üksi ilma teisteta. Muidugi, nüüd ta on päriselt üksi. Kõik teised olid juba muudetud. Tal hakkas järsku kurb. Ta ei saanud teada, et ta on viimane inimene, kuid kuidagi ta tajus seda. Miski kollasest kujust tulevas valguses justkui kõneles temaga. Valged karjed hingedelt, kel pole enam keha ega kogemust.

Kollane kuju tajus viimase inimese hingeõhku, tajus tema kurbust. Kuju ei teadnud, mis on üksindus, sest teda oli alati olnud üks. Kuid Ants teadis, tema oli kunagi osa miljardeist. Kuju hakkas värisema ja vajus põlvili. See tunne oli hirmus. Ta ei suutnud seda kontrollida. Iiveldus täitis ta meeled ning järsku ta ei eritanud enam valgust vaid neelas seda.

Ja siis ei olnud enam midagi.