Edgar lõpetas parajasti kõne rahvale. See oli ergutav kõne ja kuigi valimised olid tulemas, tulid sõnad otse ta südamest. Ta laskus platformilt tänavale ja inimesed pürgisid meeldivalt kuid järjekindlalt tema lähedale. Ta lehvitas ja astus mõne vanema härrasmehe juurde, et nende kätt suruda ja tänada neid ikka veel valimast. Naeratusega suul ja meeldivate sõnadega õhus kaduski Edgar oma tumeda limusiini toonitud akende taha. Ta vajutas oma tagumiku tema jaoks spetsiaalselt vormitud istmete peale. Salongi väike aken libises lahti ning autojuht pistis oma pea rõõmsalt sisse. "Kuhu nüüd härra." Edgar tõmbas põuest välja märkmiku ja uuris seda pingsalt. Autojuht jälgis Edgari silmade reisi mööda lehekülge alla, kuniks nad seisma jäid ja ta kogu oma näo hirmsasse grimassi tõmbas. Ta vaatas oma käekella ja tegi veel koledamat nägu. "Ohjah, lähme Lasnamäele, kirikusse."
Kirik oli seest inimtühi, kuid seda oli Edgar oodanud. Ta ei teadnud mis kombed paigas olid, aga ta teadis, et alati kui tema tulema pidi, siis kedagi teist ei olnud. Sügav vene aksent kostis üle kiriku "Edgar, mu poiss. Ma olen sind oodanud. Me peame rääkima. Mul on veel ühte kirikut vaja. Võibolla rohkem kui ühte. Kindlasti sa ei ole vastu? Hahaa, jumalat ikka kardad, poiss?" Edgar oli käed taskusse surunud ning põrnitses põrandat. Kui hääl rohkem midagi ei öelnud, sobras Edgar korra veel taskus, leidis paar kahe eurist ja torkas need annetuskasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar