“Mõtle kui naljakas oleks, kui meist oleks komöödia saade. Nagu me juba oleme kontoris. See oleks hea, nagu klishee, aga läbi huumoriprisma, tead.”
“Mmm," tuli vastus, aga Mats ei pannud tähele kui vähe huvi vastaja hääles kostus.
“See oleks nii tüüpiline, et oled kontoris ja siis lihtsad igapäevased asjad saab muuta hoopis naljaks."
“Mhmh” mees ta vastas ei olnud veendunud, aga samas ei tundunud mingit muudki emotsiooni edasi andvat. Klaasistunud silmade taga segas surnud mees kohvi sisse suhkrut. “Jah tõesti.”
“No igatahes, jah, ma mõtlesin nii. Ma olen tegelikult oma ideid natuke kirja pannud ka. Väike stsenaariumi moodi tükk. Ei tea kas oleks mõtet seda telekasse saata, et mis nad arvavad.”
“Ei tea,” kordasid silmad.
“Ee, jah. Isegi - tead, isegi raadiosse, nagu helimänguks. Annaks ka teha. Muidugi igaüks võib netti oma jama üles panna, aga kas see on päriselt? Ma ei tea, telekast tuleb, siis on ikka päriselt, kas sa ei arva?”
“Ei arva,” vastasid hingetud silmad ning mees silmade taga pöördus ja astus köögist välja.
Matsi näost käis tume pilv üle, kuid ta tõmbas oma silmad tagasi oma kohvile. Tassi pani ta köögi äärele maha tagasi ja tõmbas taskust telefoni, et oma ideetükke kokku haarata ja endast välja tõsta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar