Elas kord - aastal 1375 - suur kunstnik Edward de Cham. Ta sündis Itaalia ja Prantsusmaa piiri lähedal asuvas väikeses külakeses, alpide äärel. Ta teosed olid täis ebamaist ilu, justkui inglid ise oleks need loonud ja pannud neisse oma graatsia. Peale vaadates tundus, et tegelased maalidel justkui hingavad, ehk isegi liiguvad. Nad olid kõik täiuslikud. Ja loodusmaalid...ei maksa rääkidagi. Neis oli ilu, emotsiooni. Kui neile pilk heita, ka kõige suursugusemad loodusnähtused maailmas tundusid kui oktoobrikuine lörts pruunikstõmbunud leheteki peal, mis sulab su silme all mudaks. Nii andekas oli Edward de Cham.
Kuid tema küla oli eraldatud suuremast maailmast, ehkki seal lähedal oli väiksem linn ja veidi kaugemal, kuid siiski mugavalt külastatav, paar teist küla. Aga kõik kunstikriitikud, kes elasid selles linnas, väiksemates külades ja Edwardi enda külas, olid lühinägelikud. Otseses mõttes. Neil olid, kõige paremal -5 silindrid, kõige halvemal -7. Selles hoolimata, kui külaelanikud nägid Edwardi teoste vägevust, nad kutsusid kokku kõik need kriitikud, et nad vaataks ja viiks Edwardi kaugemale sealt maakohast, et kogu maailm saaks imetleda tema jumalikke pintslilööke. Ehk lausa paavst ise võtaks ta oma hoole alla. Olid enamik maale ju vaimuliku sisuga.
"Mis lurts see on."
"Pfääh. Poiss, sa rikkusid lõuendi ära!"
"Uskumatu, uskumatu..."
"Isegi kõige vaesemasse kabelisse oleks sellist rüvetust patune panna!"
Edward nuttis ja kriitikud lahkusid sajatades, et nende aega on raisatud. Kuid see pole nende süü, nende silmad olid halvad. Ei nemad näinud Edwardi jumalikke meistriteoseid. Ja prille, neid ei olnud veel müügil..
Edward poos end üles, kuid enne seda - põletas kogu oma loomingu, mida nii kurvalt kritiseeriti. Nii keegi ei teagi, et kunagi aastal 1375, elas kõige suurem kunstnik, keda maailm näinud on, või näeb. Aga muidugi - maailm ei näe. Ega hakka nägema. Sest Edward põletas oma teosed ära. Ja tegi eneka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar