 |
| Tegelikult see oli Borjomi |
"Sul on passi vaja!"
Onu tõuseb raskelt ja kõnnib bussi ukse ees seisva mehe juurde.
"Passi on vaja! Kuidas sa reisid ilma passita! Kinni võetakse!"
Mees ütleb nahhui ja žestikuleerib ebasündsalt. Onu taandub sammu, mõtleb, ja siis läheneb uuesti.
"Passi on vaja! Miks sa eesti keelt ei räägi!"
Eemal seisab poiss ja joob vett. Tema jaoks on see pilt naljakas. Enne ta kuulis, mida bussijuht mehega rääkis. Asi ei olnud passis. Asi oli selles, et mees oli joonud. Või kanepit suitsetanud. Võib-olla see polnudki oluline kumba, aga bussi teda joobnult ei lastud. Ka pilet oli vale nimega, aga mis siis? Vahepeal ostabki sulle pileti keegi teine. Sõber, ema, kes teab.
Onu kõigub poisini.
"Mis sa õitsed ah!"
"Te olete olukorrast valesti aru saanud."
"A no passi on vaja! Kuidas ta..."
"See buss läheb Vilniusesse, tal ei ole passi vaja."
"Aa, no ikka on."
"Isikut tõendavast dokumendist piisab, tal on see olemas, ta lasti bussi - näete?"
"A noo kuidas ta niimoodi ikkagi sõidab, et venelane või nii."
"Leedukas."
"A mul on pohmell, anna vett."
Onu võtab poisilt veepudeli. Vett tilgub kampsunile, sest poiss oli parajasti seda vett joomas.
"Aitäh."
"Võta see, see on sinu."
"Ma ei taha."
"Ei maitsenud?"
"Ei ma rohkem ei taha lihtsalt!"
Poiss viskab pudeli prügikasti. See oli pooltäis, aga ta kartis haigusi. Onu lahkub. Ta kallistab bussi, aga ka see lahkub. Ja siis lahkub ka poiss.
Onu istub bussijaamas. Ja nüüd on ainult tema ja teised joodikud.