Fööniksi lend/REIP'USe uus aastakäik/Gwreni geniaalne idee

Vlumph, vlumph, vlumph, lendab föönksionu.
Ette satub Voldemort ja Avada Kedavra,
vlumph, vlumph, vlumph, lendab fööniksitibu.

Olles öelnud seda, olgu tervitatud ja sisseõnnistatud REIP'USe taaskordne aastakäik ja see pool koostisosi, kes siia kirjutavad. Te teate küll kellest ma ei räägi, me vaatame teid ja oleme väga pettunud. /ärimehelik naer/

Alustagem seda uut ja ilmselt valesti nimetatud hooaega meie kõigi armastatud ja äärmiselt väheloetud blogiasjas, ühe väikese jutukesega. Jutukesega kahest mehest, kelle nimed on Blomk ja Gwren. Blomk on tavaline uruinimene, kes kannatab alkoholismi, mükoism ja kleptomaania all ning on terve elu veetnud sulitempe tehes. Gwren seevastu on härjapõlvlane, kes hülgas oma käsitöö ja kaubanduskarjääri päeval, mil ta sai aru, et rikkaks võib saada ka käsitöölisi ja kaupmehi röövides ning, et see on tunduvalt kergem kui ise käsitööline või kaupmees olla. Nad kohtusid ühel soojal kevadõhtul Viimse Janu kõrtsis, Kuiva jõe ääres, olles mõlemad väsinud oma raskest päevast täis vargust, mõrva ja reetmist, otsides vaid viimast jooki enne kui mälestused hägunevad ja kõrvalviibjad kaklema hakkavad. Nähes üksteise potensiaali, said nad koheselt sõpradeks ja asutasid oma isikliku kriminaalse eliitrühma - Gwreni ja Blomki Sats. Järgneb lugu ühest nende ettevõtmisest ja seal all see ongi!

Gwreni geniaalne idee

Oli vaanuari keskpaik ja väljas puhus kuum idatuul. Puud olid närtsinud ilmega ja silmapiiril paistis metsapõlengu lõõm. Või oli see nummenlaste alepõlendus, mis paistis? See ei ole kindel, sest nummenid tegelevad põllundusega ja üks populaarne võte, mida nad kasutavad on alepõllundus. Muidugi, mis see neil ära oleks olnud võtta metsatulekahju ühe oksa peale ja oma tulevane põld selle otsaga põlema pista. Aga ega see ei ole niivõrd oluline. Oluline oli lõke, mille juurest see põleng paistis. Selle lõkke ümber istus üks kuraditosin ajulist. Mõned neist tukastasid, mõned neist laulsid traditsioonilisi lõunamaa pätilaule, mis on nii populaarsed Indor-Mosnaudi vaesemate laste seas. Osad neist grillisid kaameleid ja proovisid jääda veel rohkem purju kui meditsiiniliselt võimalik ilma suremiseta. Aga kaks neist istusid ja olid mõtlikud ja vaiksed.

Punase samblaliku habemega mõtlik istuja põrnitses taevasse. Tema oli Gwren ja ta kandis alati ainult tumesiniseid riideid. Teine mõtlik istuja habet ei omanud aga nägi välja nagu ta oleks alates sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni igapäevaselt peksa saanud. Ta nägu oli kergelt korrast ära ja silmade asemel tundus, et tal on verevalumid. Tema oli Blomk. Kumbki neist ei olnud iseäranis kaval ja kindlasti ei olnud kumbki neist mingilgi viisil (edukalt) haritud. Nad olid lurjused, pätid, ketserid, kaabakad, aga eelkõige võis tunda nende läheduses lumpenproletariaadi snobismi. Nad olid uhked oma nurjatud elu üle ja nad olid uhked, et nad teadsid kultuurist nii vähe tõeseid fakte.

Severu Nottinghami šerif

Aga siis sai mõtlik istumine läbi ja punase samblaliku habemega mõtlik istuja Gwren lausus: ,,Blomk, mina leian, et see Robin Hoodi lugu oli päris vahva. Lõunamaad vajavad šerifi. Me peaks selle töö enda peale võtma.''
Korrast ära näoga ja verevalumeid meenutavate silmadega Blomk kaalus seda ideed peaaegu üldse mitte ja teatas targalt:,,Mu sõber - väärt idee! Väärt idee! Suu sisse ütlen sulle - väärt idee! Mis on - nagu herrasmiehed ütlevad - meie ametilohutused?''
,,Ahsoo...'' vajus Gwren mõttesse.
,,Ahsoo...'' vajus Gwren uuesti mõttesse ,,Selle peale ma nagu ei mõelnud.''
,,VÄGA HEA! GWREN! VÄGA HEA! SUUSISSEVÄGAHEA!'' pistis Blomk karjuma ''SEE ON IDEAALNE TÖÖ! ME OLEME NÜÜD ŠERIIF!''

Mõeldud, nagu öeldakse, tehtud. Olgu siinkohal mainitud, et Blomk ja Gwren ei teadnud suurt midagi Robin Hoodi lugudest. Nad ei teadnud midagi Inglismaast, ristisõdadest ega Maast kui sellisest. Nad elasid ühel purpur-rohelisel planeedil nimega Naud. Ainus põhjus, miks Robin Hoodi loo infokillud nendeni jõudnud olid, oli asjaolu, et mõningad aastad tagasi ilmus Naudile - täpsemini Indor-Mosnaudi - üks Maa kodanik Lembit-Uku. Pärast ebatõenäolisi sündmusi ja sekeldusi Usukoja, Patriits-Kantsleri ja üldiselt kogu Indor-Mosnaudiga, põgenes Lembit-Uku põhjahaldjate juurde, kes pakkusid talle asüüli olles vaimustunud lugudest mida ta neile pajatas. Sealt rändas ta koos paari kompanjoniga läbi Põhjapoegade maa uralskide kodusaarele ja peatus võrdlemisi pikka aega Rognvald Märja õukonnas, kust kaudu Robin Hoodi lugu liikus Lõunamaadesse, olles selleks ajaks juba tugevalt muundunud ja omandanud hirmsa filosoofilise traktaadi maine.

Sellistel asjaoludel ratsutasidki järgmisel hommikul mööda Kuiva jõge šerif ja nende vahva sats. Esimesed paar tundi oli kõik vaikne. Täht kiirgas valguslaineid ja soojust, mille atmosfäär viisakalt kinni püüdis ja omaks võttis, puulehed õõtsusid lõdvalt taevatuulte käes ja ükski osa loodusest ei olnud mingilgi määral huvitav ega kuidagi oluline. Blomk mõtles, et kogu see šerifi värk on kole igav. Gwren arvas, et see on ...ks mõttetu. Ülejäänud sats ei teadnud sellest midagi, sest neile unustati öelda, seega nad nägid seda kui tavalist tööpäeva ja laulsid neid kurikuulsaid lõunamaa pätilaule, mis kõlasid umbes nii:

Mitteseotud

,,Oh-oh-oo, kui rikas te näite,
ah-ah-aa, kui vaeseks te jäite!
ih-ih-ii, miks töinama te lõite
ilmselt need on need noad mida sõite!''

Ja nii edasi umbmääraselt samas stiilis. Enamik pätilaule on muidugi improviseeritud ja järgivad traditsioonilist keegi karjub - keegi karjub vastu rütmi, kuigi on täheldatud, et on kujunenud välja ka eepilisemad, mahukamad teosed, mida esitatakse pikkadel ja igavatel pärastlõunatel, mil uralskid rüüstavad mõnda kaubandussõlme ja Kuiv jõgi seetõttu kaupmeestevaene on. Sellistes teostest kuulsaimad on ilmselt ,,Rönfalt Koleda kadunud saapa kadumine''; ,,Rönfalt Koleda kadunud saapa otsinguil'' ja Rönfalt Koleda ,,Mul ei ole kunagi saapaid olnudki''. Tähelepanuväärsed on antud teosed just põhjusel, et need on ainsad lõunamaa pätilaulud mis on ülestähendatud ja kirja pandud Sog Dinni haldjate poolt. Seda loetakse kokku üheks eeposeks, kuigi tihti kutsutakse seda ka saapatriloogiaks. Märkimisväärne on see lisaks veel selletõttu, et triloogia viimane teos ,,Mul ei ole kunagi saapaid olnudki'' on kolmest kõige vanem ja kujutab endast rohkem kui kahekümnest tuhandest värsist koosnevat ballaadi, mille koostas üks eriti õnnetu saatusega pätt, kes ei omanud saapaid. Esimesed kaks osa on loodud, aga vähemalt 40 aastat pärast Rönfalt Koleda surma pätilaulikute poolt, kes uskusid, et Rönfalt Koleda ,,Mul ei ole kunagi saapaid olnudki'' oli teos, mis paljastas maagiliste võlusaabaste asukoha, mille vaid väärilised võisid leida. Peamiselt arvasid nad seda sellepärast, et nad ei mäletanud antud teose enamikke sõnu.

Tuleb mainida, et just nüüd leidiski aset see sündmus, mida Blomk ja Gwren olid oodanud alates minutist mil nad šerifiks hakkasid. Nende poole ratsutas karavan, mille nelja pruunikat hobust juhtis üksik vana kaupmees. Blomk ja Gwren vahtisid karavani nagu koer vahib konti, teadmata miks aeg liigub, aga kont on endiselt nii kaugel. Sats jäi paugupealt vaikseks ja ootas märguannet. Blomk viipas Satsile, et nad tõkestaksid tee ja piiraksid karavani sisse. Kui see oli juhtunud ja Satsi liikmed seisid mõõgad, kirved ja piigid käes ümberpiiratud ja nüüdseks vaevuliikuva karavani ümber, lähenesid Blomk ja Gwren selle juhile. Nad vaatasid teda üleoleva kõrkusega, olles valmis vastuhakuks mille nad tavaliselt pälvisid, kuid tundus, et seekord seda ei tule. Oli lihtsalt vana liivarahvlasest kaupmees, täiesti üksinda ja rahulikult.

,,Miz te zoovite? Äkki mõni õun? Või oopis apelzin??'' küsis väärikas kaupmees.
,,Me ei taha ühtegi säärast buržuaa merkantilistlikku meelelahutust nagu seda on oopis apelzin.'' teatas Gwren lustakalt ja Sats irvitas valjusti kaupmehe naiivsuse üle. ,,Me tahame võtta teie raha ja varanduse ja anda selle vaestele, kes seda väärivad. Ja siis me maksustame need vaesed ja võtame selle varanduse endale. Me oleme šerif ja tema vahva Sats!''

Härra Spock.

,,Aga mikz, kui ärrased lubavad küzitleda, te kohe raha endale ei jäta?'' küsis kaupmees olles ilmselgelt väga segadusse aetud printsiibi idiootsusest. Ometi oli tema silmis mingi säde, mingi huumorinoot. Justkui ta oleks teadnud midagi mida Blomk ja Gwren ei teadnud. Nad nägid seda pilku ja see ärritas neid.
,,Sest...sest...'' hakkas Blomk ütlema ja Satsist kostus pobisemist ,,Sest me oleme šerif! Vot nõnda viisi need lood ongi. Rikastelt võtame, vaestele anname!''
,,Aga ziiz võtke zee karavan, olge lahked, mu žerif.''  irvitas kaupmees just nagu need uljad vanaisad, kes mängivad lastelastele vimkasid ja on uhked, et nad nad õnge tõmbasid.

Gwreni see ei huvitanud, ta mõistis olukorda. Ta oli kohanud selliseid totraid vanuritest hulle varemgi. Nad kõik olid veetnud oma elu viimased sekundid puruvaestena. See ei olnud aeg sellisteks totrusteks. Ta oli nüüd šerif ja see oli tõsine asi, mitte mõni tesmaspäeva pärastlõunane tapatalg.
,,Ahaa! Sa liigkasuvõtja, kes oled sa nüüd! Sa oled vaene! Hahaa! Ha..ha...'' hüüatas Gwren võidurõõmsalt kuni ta suu aeglaselt lahti vajus, tema näkku ilmus melanhoolia pisar ja tema vask kõrv tõmblema hakkas. Ta andis karavani koheselt naervale kaupmehele tagasi. Ja siis võttis selle uuesti endale ja andis uuesti tagasi. See oli tema jaoks keeruline probleem ja isegi Blomk ilmutas märke mõistmisest ja oli äärmiselt segaduses ja tegi nägusid, mis viitasid tugevale ajutööle. Kuidas võtta karavan ilma, et kaupmees muutuks vaeseks kellele röövitud varandus mõeldud on?
,,Sa võitsid praegu, vanamees, sa võitsid praegu.'' lausus Gwren vihase aukartusega ja ratsutas, Blomk ja Sats järel, kaugustesse.

A Man and His Watch

I can’t find my watch. The thought throbbed dully in his head. He stared at his phone, trying to make out the time. The phone was unremarkable and drew enough stares as it was, usually with the brilliant follow-up of “Dude, when are you gonna get a SMARTphone?” He gave the room one last disappointed look and left. He didn’t know the time, but he was sure he was more late than usual. He was just past the last street corner when he saw his bus leaving the stop. He made a futile gesture of running towards it, but the stop was too far away and the bus was already gone. He took out his phone to try to make out the time again, knowing another wouldn’t come for another thirty minutes. Slightly irritated, he walked past the stop.

The big clock near the entrance of the cinema alarmed him to the fact he was about 5 minutes late. Walking towards it and staring at the clock in disgust, he accidentally stepped into a small puddle that was forming in the rain on the sidewalk. Only once he was inside did the rain stop pestering him. He ran to the counter and got himself a ticket for a movie called Demon Master, while removing his soaking coat. He waved it around to dry it ever so slightly, spraying the rain water everywhere. “Hey, dude WATCH IT!” Shouted the man behind the counter, cowering helplessly from the small and agile waterdrops. He responded with an apology and rushed from the main lobby.

A trailer of a film about a mysterious man and his pet turtle running a mortuary in the 1800s was on. He settled into his seat as the trailer ended and the lights dimmed. He guessed the amazing timing came from him being the only one in the theatre. The movie started out with several point of view shots of a someone leaving their apartment block and rushing through dark streets after an as of yet undisclosed maguffin. He reached a shady general store on a street corner. The owner was slightly Indian and eyed the main character carefully. From both sides of the screen came the line “The pink bell rings three times.” The Indian nodded and the character took off deeper into the store. At the refrigeration units near the back he stopped and quickly slipped a juicebox into his pocket. With that he ducked down next to them and moved a box to the left, uncovering a trapdoor. He jumped down, leaving the store behind him, the movie cut to black.

At first he just sat in darkness, as the movie only emitted the sound of, what he figured, was the main character sliding very fast down a tube of some sort. The noise settled down and he jumped into view. He was standing in a large throne room and slowly walked towards the centrepiece, a glistening dagger. Someone sitting in the throne stood up and two had an exposition filled exchange, explaining the dagger, the room and both of the characters' motives. The characters hinted at a larger ongoing conflict outside what was set to be explored in the current movie, making it clear that everything was set for a sequel. Finally the main character nodded in understanding and took the dagger. He was suddenly teleported out of the room.

“Ready yourself for an eternity under my rule!” shouted a huge ugly demon. He was addressing the United Nations General Assembly. The main character was teleported into the middle of the room and instantly drew the big demon's attention. He grew magnificent, angelic wings and swiftly flew right up to the face of the demon and pierced his forehead with the dagger. The demon twisted in pain. His forehead split open for a second before turning into a small black hole that consumed the demon instantly. Everyone in the room applauded the main character and a montage showed him living a happy life, leaving the mortal world with a smile on his face.

He glanced at his wrist and took out his phone to peer at the time. The movie had been three hours long. It was already dark out, but the positive end of the film made him also smile in a way he could not resist and he decided to walk home. Happily he turned the last corner and was stopped by a hooded man waving a knife and shouting “Give me your wallet, watch and phone, NOW!” He took out his decades old phone, grabbed his last change he had got back from buying the ticket and bared both his wrists to show he had no watch. The hoodie took a step back and mumbled “what the fuck” and ran past him. He didn’t bother turning around to see where he went and happily continued on, into his home. He found his watch on his bedside counter and, relieved, went to sleep to end the day.

Konnaisand Wilbert kohtub turumajandusega

Elas kord konn nimega Wilbert, kes oskas rääkida inimkeeles. Usukoda arvas, et see on ime. Teaduste Nõukogu arvas, et see on evolutsiooniteooria rüvetus. Wilbert aga arvas, et kärbsed maitsevad hästi ja mis siis sellest on, kui kõik teavad? Ega nemad neid selle pärast sööma hakka.

Aga Wilbert eksis. Hakkasid küll. Möödus kuu aega ja kõigis Indor-Mosnaudi restoranides sai uueks moeks tellida kärbsepraadi, kärbsehautist, grillkärbest ja kõike muud, mis sisaldas kärbseid. Iseäranis populaarseks sai aga kärbsepuding, mida tehti poolseeditud kärbestest ja pakuti väikelastele heade tulemuste eest koolis.

Wilbert oli hämmingus. ,,Inimesed söömas kärbseid?! Inimesed on ju suured! Neile läheb sadu kärbseid vaja, et kõht täis saada!'' Ja tal oli õigus. Õigepea hakkas kärbeste populatsioon Indor-Mosnaudis langema. Neist sai kallis kulinaariatoode, mida said endale lubada vaid jõukamad inimesed.

Aga see ei olnud kõik. Sündmuste ahel, mille Wilbert käima oli lükanud, oli pöördumatu. Varsti märkasid ärimehed, kuidas tänavatel ja rohumaadel lebavad nälga surnud konnad. Nad nägid selles võimalust. Ei möödunud kolme tundigi kui restoranid ja kohvikud ostsid massiliselt kokku värskelt koolnud konnasid ja tutvustasid seda inimestele lausetega nagu ''Proovige seda konna! Konn on järgmine Kärbes!'' ja ''Värskemalt surnud roast ei või te unistatagi.''

Wilbert sattus depressiooni nähes oma rahvast, oma sugulasi, suremas. Ja olgugi, et Wilbert oli humanoidne, oli tal kurb tõdeda, et Konn võib tõesti olla järgmine Kärbes. See kõik oli väga kurb ja Wilbert nuttis oma voodis äratades kõik naabrid üles.

Naabrid tulid aeglaselt treppidest alla uurimaks mis lärm see on ja mis nende kaaskodanikul viga on. Äkki nad oleksid saanud teda aidata? Nad lükkasid ukse hellalt lahti ja nende silmad lõid särama.

,,Niiii suur konn!''

,,Jummel, sellega toidab ju terve pere ära!''

,,KUI MITTE KAKS?! HAHAHA!''

Järsku ilmusid inimeste kätesse purgid ja hargid. Nad piirasid lõhenenud südamega Wilberti ümber. Wilbert märkas seda ja hüppas neist üle ja pistis krooksudes jooksu.

Nüüd elab Wilbert üksinda metsas ja sööb surnud kurgesid, sest ka konnad söödi kõik ära. Tema meel on kurb, aga lootusrikas, sest ta teab, et ühel päeval inimesed mõistavad. Ühel päeval nad mõistavad, et ta oli prohvet. Tema oli neile öelnud, et kärbes on hea. Tema oli juhatanud nad järjest toitvamate olenditeni. Aga sisimas ta teadis, et öelda ei maksa midagi.

Kõik kirjutised ei valmi õigeaegselt

Kirjanikuärra istus kirjutuslaua taga, uhkel tammepuust toolil. Jõllitas pingsalt kirjutusmasinat ja niheles, vaatas aeg-ajalt aknast välja. Nii istus ta seal mitu tundi teadmata, mida kirjutada. Vahepeal kirjutas rea või lõigu või kaks, aga siis läks närvi, võttis paberi kirjutusmasinast välja ja pani selle põlema. Kirjutusmasinat tegi selline sündmustekäik väga kurvaks.

Järsku mõne tunni pärast tuli talle mõte. Ta istus veel pingsamalt, siis lõdvestus ja hakkas hüsteeriliselt trükkima. Trükkis lehekülje, trükkis teise. Peaaegu et kolmanda ka veel, aga enne seda tuli minna tualettruumi. Nõnda ta siis läkski sinna, pooljoostes läbi mitme toa. Istus rahulikult potile ja nägi enda ees raamatut. Mõtles, et miks mitte lugeda, aga mõtles valesti. Ta nägi meisterlikult kirjutatud ja oivaliselt vormistatud raamatut. Komad õiges kohas, vahepeal oli trükiviga, aga mis siis sellest! Seda vaevu võis märgata headuse kõrvalt.

Olles tagasi kirjutuslaua taga, kirjutusmasina ees, tammepuust toolil, vaatas kirjanikuärra oma teose senise arengu üle. Luges hoolikalt lehekülje läbi, luges hoolikamalt teise lehekülje läbi. Pettumus oli valmistatud ja ta öökis hetkeks, spirituaalselt. Siis enam ei öökinud ja mõtles, kuidas lugu parandada. Mõtles, et viib süntaksi ühele joonele, et oleks ladus tekst. Proovis järgmised kaks tundi, aga tulemuseks oli grotesk. Siis proovis ta sootuks uusi lauseid vahele panna ja mõndasid ära võtta ja sõnu kustutada ja komasid lisada ja võtta ja pusida ja pusida, tunde ja tunde.

Lõpuks väsis ta ära ja jäi tukkuma, pea kukkus lataki lauale. Tukkus hommikuni ja ärgates oli tal hea tuju. Lõpuks hakkab asja saama, mõtles ta. Ta tõusis põrandalt püsti - sest sinna oli ta öösel kukkunud - ja istus laua taha, tammepuust toolile. Kirjutusmasinat tema ees laual ei olnud, selle asemel oli üks A4 paber, millel seisis üksainus rida: ,,Sellest ei tule midagi välja. Vabandust.''

Momendid kraanikausi taga

See juhtus mingi vestluse käigus. Ma ei mäleta enam mille kohta me vestlesime, kuid seevastu mäletan ma mis juhtus. Meie kolmanda korruse aken oli pärani lahti ning sisse puhus õrn, jahe tuul, kostusid laupäeva keskpäevased helid ja paistis ere päike. Me seisime selle akna all, meie vahel oli kraanikaus kus ta oma käsi jooksva vee all hoidis. Ma tõstsin pilgu parajasti just üles, libistades silmad üle ta süsimusta rinna mis paistis selgelt tema poolläbipaistva õhukese valge kleidi alt. Ma ei saanudki lõpuks teada kust ta selle kleidi sai ja miks see tal seljas oli. Tema suurepärase vuntsi alt paistis see kurjakuulutav irve, millest ma oleks pidanud taipama, et tal on midagi plaanis. Me silmad kohtusid ning ta irve süvenes. Sekundi murdosa jooksul hüppasid ta silmad alla, tema käte juurde, naasedes siis, et mind puurida.

Aeg tundus oma edasiliikumist edasi hoidvat ning libises peaaegu täieliku seisuni. Mu silmad järgisid tema omi ning samuti kukkusid ta kätele. Siis ma mõistsid seda kurjakuulutavat naeratust. Ta toetas oma paremat kätt vasakuga, moodustades oma peopesade vahele tillukese kambri. Selle avavus oli paigutatud, et vesi voolaks sinna otse sisse. Ootamatult kiire liigutusega vajutas ta oma käed kokku, surudes talle pihku kogunenud vee vägivaldselt välja purskama. Mu silmad olid kinnistunud ta kätele. Juga mis ta peost välja lendas oli täpselt sihitud. Ma tundsin iga punkti oma kehas kus ma, nii palju kui ma jõudsin reageerida, tagasi tõmbusin. Mu käes olnud Cosmo kukkus karje saatel põrandale.

Vesi tabas mu ülehuult ning jooksis suure kiirusega otse mõlemasse sõõrmesse. Mälestus tema sõõrmete ees sellise asja eest kaitsvast vuntsist välkus silmade eest läbi. Mu nägu oli täiesti märg ja jõllitasin teda pettunud pilguga, kinnistunud naeruväärsesse poosi. 

"Jälle sa lasid mulle ninna!" kurtsin, kuid ta vastas vaid, "lol."

PROLETARIAADI SEKELDUSED 3

Oli möödunud viis päeva kohtumisest Plinks-Plinksiga ja kõik näis olevat vaikne. Mulle oli määratud tähtis ülesanne revolutsiooniga seoses, kuid enne selle täitmist, nagu mulle väga hoolikalt selgeks tehti, tuli oodata. Tuli oodata märki.
Niisiis ootasin. Toimetasin igapäeva toimetusi nagu ikka, aegajalt unustades kuhu mind mässitud on. Kohati kahtlesin nende sündmuste tõelisuses, kuigi tundus ebatõenäoline, et võinuksin minna hulluks ilma seda ratsionaalselt märkamata.

Viienda päeva õhtul istusin aknalaual, jälgisin inimesi, autosid. Mulle tohutult meeldis jälgida. Pole paremat ajaviidet kui sigarett ja õhtujahedus vaatega linnale. Mõtisklesin inimeste üle, kes ei tea suurt midagi.Turtsatasin ja panin muusika mängima. Muusika ütles, et mõistab mind. Otsustasin, et see on tore ja tegin süüa.
Järsku kostus koputus. Süda lõi puperdama, lähenesin aeglaselt uksele, kartsin, et nüüd lähebki kogu värk lahti. Uksel, minu suureks üllatuseks, seisis üks tuttava näoga mees.
,,Biskviidiulataja!''
Mees põrnitses mulle otsa. ,,Mis? Mina? Ehk tõesti, see ei ole hetkel oluline. Tohin ma edasi astuda?''
Juhatasin mehe sisse.
,,Lubage mul end tutvustada. Minu nimi ei ole tähtis kuid ''Biskviidiulataja'' peaks praeguseks sobima. Olen siin teie hiljutise unenäo asjus.''
Palusin tal jätkata. Pärast hetkest vaikust ta seda tegigi: ,,Nimelt on asi selles, et on inimesi, kes ei tohi teada midagi sellest, mida te nägite. Teie, olete üks neist inimestest. Saate aru, mida ma öelda proovin?''
Sain aru, ohkasin, ja esitasin talle oma nõudmised: ,,Ma pean kohtuma Rollovisk Pietiga. Helid on sõjavalmis, ülestõus on alanud. Mul paluti edastada talle sõnum, isiklikult.''
Biskviidiulataja naeratas ebalevalt. ,,Oh teid, Lembit Uku, oh teid. Arvasingi, et olete sedasorti seltsimees. Aga mõistate, te olete valinud vale poole. Helid, saate aru, ei ole hea peal väljas. Nad ei mõista maailma keerukust. Nad proovivad haarata võimu, teadmata selle tähendust. Neil on ideoloogia, aga maailm, mu kallis Lembit Uku, maailm ei tööta ideoloogiatega.''
,,Ma pean rääkima Rollovisk Pietiga.'' teatasin otsusekindlalt.
,,Hea küll, kuidas soovite,'' ütles ta järsku tõsiseks tõmbudes ,,Homme tuleb ta siia, seniks joome kohvi ja räägime juttu.''

Tegin mõõduka vastumeelsusega kohvi ja mõtlesin asjaolude üle, mis tundusid erakordselt segased ja absurdsed. Biskviidiulataja oli jultunud, Rollovisk tundus ülbe, helid tundusid tobedad ja võimetud. Niisiis leidsin, et oli minu poolt väga halb otsus ennast selle kõigega üleüldse siduda, rääkimata ennatlikust pooltevalikust.
,,Rääkige mulle, mis mees see Rollovisk õige on?''
,,Aah, kardan, et siiski mitte,'' vastas biskviidiulataja õgides võileiba, ,,Nimelt pole mul voli. Võiksin küll korraldada teie purgistamise, kuid öelda ei saa ma teile midagi. See on Rolloviski asi, mida te teada võite. Hetkel on kindel see, et midagi te juba teate, aga ilma õiguseta. Edasi me vaatame, mis juhtuma hakkab.''
,,Võinii. Siiski palun, mitteametlikult, mida teie seltskond endast kujutab?''
,,Mitteametlikult?''
,,Mitteametlikult.''
,,Mitteametlikult meie seltskond ei räägi. Amet on selline.''
,,Ja mida see amet endast kujutab?''
,,See pole teie mure. Teie muretsege oma elu pärast ja sööge. Varsti te võib-olla enam ei saa. Kes teab, ehk kaotate töö, aga uut tööd vot ei ole. Jääte vaeseks, kodust ilma.''
,,Saan aru, et Ameti juures on tähtis koht ähvardustel?''
Mees muigas. ,,Mõnikord ähvardame, mõnikord ennustame.''
Mulle see mees ei istunud kohe üldse. Ülbe, salapärane ja mis kõige hullem - jultunud. Otsustasin, et löön teda rusikaga näkku. Ta karjatas valust.

Meie tühine keskustelu maailma ja kultuuriasjasest jätkus varaste hommikutundideni, siis aga kostus koputus uksele. Biskviidiulataja teatas, et see on Rollovisk ja nõudis, et mittemingil juhul ei kutsuks ma teda edaspidi biskviidiulatajaks, vähemalt mitte Rolloviski läheduses. Mõistsin nõudmisi ja Biskviidiulataja läks ust avama.
Kuulsin köögist hägusalt nende vestlust pealt, suutmata otsustada kas see sisaldab uut informatsiooni või mitte. Nad arutasid minu kalduvust toetada helisid ja otsustasid mind ümber veenda. Rollovisk soovitas biskviidiulatajal oodata elutoas kuni ta ise asjaoludega tegeleb. Nii juhtuski.
,,Nii, et teie oletegi Lembit-Uku? Kodanik, kes ei usu inimkonda.'' ütles ta sisse astudes, kindaid käest võttes.
,,Inimkond ei vääri juhipositsiooni. Inimkond on loll.'' pobisesin vaikselt.
,,Võimalik, aga Helid on despootlikud äärmuslased, kes järgivad ideaale.''
,,Ja teie muidugi sellised ei ole. Ei purgista inimesi ega midagi, eksole?''
Rollovisk vaatas mulle üllatanult otsa:,,Aah, purgistamine,'' teatas ta mesimagusalt ,,Purgistamine on hädavajalik vahend meie töös. Inimeste transport, nende kinnihoidmine. Vahepeal on vaja minna suurema delegatsiooniga reisile ja ruumi kokkuhoiuks paneme me osa delegatsioonist purki. Igati mõistlik''
Kaalusin seda väidet. See kõlas ebatõenäoliselt ja väga ebaveenvalt. Mind oldi veel hiljuti pandud purki ilma põhjenduseta. Rääkimata korterisse tungimisest. Võib küll arutleda, et pidanuksin andestama, sest see kõik toimus unenäos, aga mis siis sellest! Ilmselgelt see unenägu toimus päriselt! Veri lööb keema sellele kasvõi mõeldes. Nõudsin jalamaid seletust.
,,Teie purgistamine oli hädavajalik. Miks, seda te kahjuks esialgu teada ei tohi. Tahan, et te mõistaksite, et hetkeseisuga olete te erapooletu.''
Noogutasin selle peale ja tegin nägu, et pärast hetkest kaalumist jõudsin samale järeldusele, justkui oleks olnud tegu väga mõistliku väitega. Tegelikult ma ei teadnud, kas tegu on mõistliku väitega. Julgesin mõelda, et tegu on jabura väitega, aga parem on mitte vaielda.
,,Ja mida mina kui erapooletu tegema peaksin?'' pärisin ebalevalt, mängides kohvipuruga laual.
,,Te lähete nüüd helide juurde ja annate neile teada, et mina ei ole nõus nende tingimustega ja, et sõda võib alata.'' ütles Rollovisk püsti tõustes ja teatas, et neil on aeg lahkuda. Saatsin nad mõlemad ukseni ja läksin tegin akna peal suitsu, vaatamaks kuhu poole nad lähevad. Neid väljumas ma aga ei näinud. Oletasin, et ehk kasutavad nad tagaust. Tegin veel ühe sigareti ja jätkasin rahumeelselt logelemisega.

Tunnid möödusid ilma sündmusteta. Jõudsin parajas ulatuses mõtiskleda oma hetkeseisukorra üle. Ühtlasi meenus mulle Arturi olemasolu. Oli raske mõista tema rolli selles loos. Kui unenägu toimus päriselt, siis tema pidanuks seda mäletama, aga kui ei toimunud, siis ei tohiks ta midagi teada. Leidsin, et tegu on kõige lollikindlama viisiga uurimaks välja, kas tegu on hullumeelsusega, või tõesti säärased sündmused minu ümber hargnevad.
Panin selga külaskäigu riided, jalga külaskäigu kingad ja läksin poodi. Poest ostsin paar pudelit veini, mida külakostiks viia. Külakost, ma leidsin, on väga tähtis, eriti aegade valguses.
Niisiis seadsin sammud Arturi kodu poole. Linn oli hirmuäratavalt vaikne ja kõle. Leidsin, et see on huvitav arvestades asjaolu, et on laupäeva õhtupoolik, aga eks on ka selliseid laupäeva õhtuid. Jalutasin edasi.

Järgnevad sündmused olid eriskummaliselt iseäralikud. Mäletan selgesti kuidas lasin uksekella, aga uksekell oli katki. Otsustasin, et helistan talle, aga enne kui jõudsin valida numbri, teatas mahe hääl, et ei tasu.
Pärisin mahedalt häälelt, miks mitte. Hääl teatas, et Arturit enam ei ole.
,,Väga kummaline,'' mõtlesin ma omaette ,,tõesti väga kummaline.'' Otsustasin välja uurida, miks Arturit enam ei ole ja küsisingi seda. Mahe hääl kaalus seda mõnda aega ja teatas, et mul oleks parem üleüldse lahkuda.
Läksin ületee asuvasse parki mõtteid koondama. Istusin seal hea tund aega jälgides Arturi kodu, täheldamaks liikumist ja mõeldes selle maheda hääle üle. Hääl ei kõlanud nagu heli, see tundus olevat see sama hääl, mis mulle Rolloviski esimest korda tutvustas. Hääl ei kusagilt, aga väga siinsamas ja teadlik asjaoludest. Huvitav lugu, leidsin edasi mõeldes, tõesti väga huvitav.

Järelemõeldes tundus kõik väga huvitav ja ma üritasin meenutada millal viimati juhtus midagi ebahuvitavat, täiesti tavalist. Õigupoolest mulle ei meenunudki. Vähemalt viimase paari nädala jooksul oli kõik eriskummaline. Põhjuseta, nagu järeldada võisin, kuigi kahtlustasin, et ehk mingi põhjus siiski on, lihtsalt mulle ei ole raatsitud öelda. Äkitselt meenus mulle, et toimub sõda. Enne kui jõudsin selle mõttega mängida, silmasin Arturi laipa akna pea suitsu kimumas. Jooksin ja hõikasin talle tervituseks. Laip ehmatas ja kukkus murule.

Allamäge libedalt II: Allamäge libedamalt: Slide Harder

 Eelnevalt: 'Allamäge libedalt'

Järgmise suusasõidu võitis Mandrus mõõduka edumaaga. Ta saavutas esimese koha mis tõi tema kohale taaskord intensiivse meediakajastuse. Teda küsitleti risti-rästi ning ta andis vedelikke oma kehast prooviks. Seda otsust kahetses ta koheselt, kuigi ta proovis ratsionaliseerida endale, et see oli ju võluporgand, mitte mõni laboriravim. Sellest hoolimata oli vastuse ootamine hulluks ajav. Ta patseeris juba samal õhtul kodus ringi ning hoolimata sügavast talvest hoidis aknaid praokil. Närveerimisest liiga pingul olles, ei suutnud ta järgmisel päeval ennast esialgu rajalegi tarida. Ta seisis vaikides oma akna ääres ning jõllitas väljas langevat ja maad katvat lund. Silmitsedes aknaklaasil oma peegeldust, tundus talle, et ta näost on igasugune värv kadunud. Isegi ta silmad paistsid olevat helesinisemaks tõmbunud. Lume olemuse üle kaalutledes meenus Mandrusele saatanlik lumemees kes ta selle häda sisse oli kastnud. Ta haaras oma varustuse ja kimas suure hooga metsa poole kus teda esmalt kohtas.

Maa oli pikk ja lähenemine raske, aga kohale ta jõudis. Ta leidis, et tunneb ära need puud, selle kurvi. "LUMEMEES!" kukkus ta röökima, "TULE VÄLJA!" Ta hääl kajas raskelt ja vihaselt läbi metsa moodustavate puude ning nii mõnigi lind leidis olukorra meelevastase ja otsustas hullumeelse karjeulatusest lahkuda. Mandrus eemaldas vihaselt suusad oma jalgade otsast ja viskas kepidki maha. Trampinud korra jalgu vastu maad, vajus ta põlvili ja karjus veel korra maapinna poole. Ta mõtles parajasti nimelt sellele, kuidas selle asemel, et väärikalt pensionile astuda, ta oli teinud sootuks pahandust, seadnud kahtluse alla võibolla kogu oma kärjäärigi. Nad hakkavad ütlema, et ega ma midagi tegelt väärt ei olegi mõtles ta ja nuttis tasa.

"Tjah võibolla tõesti mitte kõige õigem valik, aga vähemalt oli see su enda teha. Sina olid see kes otsustas võluporgandit süüa." Mandrus vaatas üles ja temast paari meetri kaugusel oli majesteetlik kahemeetrine põder kes silmitses teda mõtisklevalt. Ta pööras oma pilgu Mandrusest mööda, kusagile rajale, kaugusesse ning jätkas "Tjah, samas võibolla sul ei olnud valikut. Võibolla oleks sa alati seda teinud. Varem või hiljem. Petnud, ennast ja teisi." Põdra silmad muutusid kurvaks ja vaatasid Mandrusele sügavalt silma. "Tjah võibolla sa lihtsalt oledki selline loom kes kõige lõpuks teeb ühe halva valiku. Aga võibolla tegi selle valiku keegi juba sinu eest, enne kui sina sina olid. Enne kui miski üldse miski oli." Põdra silmad tõusid jälle kaugusesse ning tundusid väljendavat taaskord mõtlikust. "Tjah, võibolla me kõigi eest on juba kõik otsustatud, võibolla on meil vaid rada kõndida, roll mängida. Tjah, võibolla meil ei ole kellegil rada, aga see ajaks meid liiga hulluks ja me loome ise oma rajad lihtsalt selleks, et püsida terve mõistuse juures? Tjah, kes seda teab mis tegelikult toimub, kõikide nende looride taga mis katavad meie silmi, kuid mida endeid me võibolla isegi ise üldse ei näe? Tjah.."

Mandruse pilk oli põdra peale paika jäänud, ta suu ammuli vajumas. Ta pea vajus longu, ta keha rappus tasa ning aeglaselt toetas ta oma käed maapinnale. Ta suust kostus kerget mulinat ja kähinat. Oranž vedelik purkas ta suust, tõugates ta pead tahapoole, mis omakord painutas ta selga. Neljakäpukilt lendas Mandrus okse väljumiskiiruse tõttu sellili ning põder kargas ehmunult tahapoole. Mandrus jäi nõnda lamama mõneks ajaks. Ta silmitses selget taevast ja mõtles kas päris Taevas on ka alati sinine või rohkem musta poole kuna kosmosest valgust vähem on. Ta ei mäletanud, et ta eelnevalt usklik oleks olnud, aga korraga leidis ennast paluvat, et ta patte andestataks. Sulgenud silmad, leidis ta, et ka maapeal võib valgust vähe olla.