Momendid kraanikausi taga

See juhtus mingi vestluse käigus. Ma ei mäleta enam mille kohta me vestlesime, kuid seevastu mäletan ma mis juhtus. Meie kolmanda korruse aken oli pärani lahti ning sisse puhus õrn, jahe tuul, kostusid laupäeva keskpäevased helid ja paistis ere päike. Me seisime selle akna all, meie vahel oli kraanikaus kus ta oma käsi jooksva vee all hoidis. Ma tõstsin pilgu parajasti just üles, libistades silmad üle ta süsimusta rinna mis paistis selgelt tema poolläbipaistva õhukese valge kleidi alt. Ma ei saanudki lõpuks teada kust ta selle kleidi sai ja miks see tal seljas oli. Tema suurepärase vuntsi alt paistis see kurjakuulutav irve, millest ma oleks pidanud taipama, et tal on midagi plaanis. Me silmad kohtusid ning ta irve süvenes. Sekundi murdosa jooksul hüppasid ta silmad alla, tema käte juurde, naasedes siis, et mind puurida.

Aeg tundus oma edasiliikumist edasi hoidvat ning libises peaaegu täieliku seisuni. Mu silmad järgisid tema omi ning samuti kukkusid ta kätele. Siis ma mõistsid seda kurjakuulutavat naeratust. Ta toetas oma paremat kätt vasakuga, moodustades oma peopesade vahele tillukese kambri. Selle avavus oli paigutatud, et vesi voolaks sinna otse sisse. Ootamatult kiire liigutusega vajutas ta oma käed kokku, surudes talle pihku kogunenud vee vägivaldselt välja purskama. Mu silmad olid kinnistunud ta kätele. Juga mis ta peost välja lendas oli täpselt sihitud. Ma tundsin iga punkti oma kehas kus ma, nii palju kui ma jõudsin reageerida, tagasi tõmbusin. Mu käes olnud Cosmo kukkus karje saatel põrandale.

Vesi tabas mu ülehuult ning jooksis suure kiirusega otse mõlemasse sõõrmesse. Mälestus tema sõõrmete ees sellise asja eest kaitsvast vuntsist välkus silmade eest läbi. Mu nägu oli täiesti märg ja jõllitasin teda pettunud pilguga, kinnistunud naeruväärsesse poosi. 

"Jälle sa lasid mulle ninna!" kurtsin, kuid ta vastas vaid, "lol."

PROLETARIAADI SEKELDUSED 3

Oli möödunud viis päeva kohtumisest Plinks-Plinksiga ja kõik näis olevat vaikne. Mulle oli määratud tähtis ülesanne revolutsiooniga seoses, kuid enne selle täitmist, nagu mulle väga hoolikalt selgeks tehti, tuli oodata. Tuli oodata märki.
Niisiis ootasin. Toimetasin igapäeva toimetusi nagu ikka, aegajalt unustades kuhu mind mässitud on. Kohati kahtlesin nende sündmuste tõelisuses, kuigi tundus ebatõenäoline, et võinuksin minna hulluks ilma seda ratsionaalselt märkamata.

Viienda päeva õhtul istusin aknalaual, jälgisin inimesi, autosid. Mulle tohutult meeldis jälgida. Pole paremat ajaviidet kui sigarett ja õhtujahedus vaatega linnale. Mõtisklesin inimeste üle, kes ei tea suurt midagi.Turtsatasin ja panin muusika mängima. Muusika ütles, et mõistab mind. Otsustasin, et see on tore ja tegin süüa.
Järsku kostus koputus. Süda lõi puperdama, lähenesin aeglaselt uksele, kartsin, et nüüd lähebki kogu värk lahti. Uksel, minu suureks üllatuseks, seisis üks tuttava näoga mees.
,,Biskviidiulataja!''
Mees põrnitses mulle otsa. ,,Mis? Mina? Ehk tõesti, see ei ole hetkel oluline. Tohin ma edasi astuda?''
Juhatasin mehe sisse.
,,Lubage mul end tutvustada. Minu nimi ei ole tähtis kuid ''Biskviidiulataja'' peaks praeguseks sobima. Olen siin teie hiljutise unenäo asjus.''
Palusin tal jätkata. Pärast hetkest vaikust ta seda tegigi: ,,Nimelt on asi selles, et on inimesi, kes ei tohi teada midagi sellest, mida te nägite. Teie, olete üks neist inimestest. Saate aru, mida ma öelda proovin?''
Sain aru, ohkasin, ja esitasin talle oma nõudmised: ,,Ma pean kohtuma Rollovisk Pietiga. Helid on sõjavalmis, ülestõus on alanud. Mul paluti edastada talle sõnum, isiklikult.''
Biskviidiulataja naeratas ebalevalt. ,,Oh teid, Lembit Uku, oh teid. Arvasingi, et olete sedasorti seltsimees. Aga mõistate, te olete valinud vale poole. Helid, saate aru, ei ole hea peal väljas. Nad ei mõista maailma keerukust. Nad proovivad haarata võimu, teadmata selle tähendust. Neil on ideoloogia, aga maailm, mu kallis Lembit Uku, maailm ei tööta ideoloogiatega.''
,,Ma pean rääkima Rollovisk Pietiga.'' teatasin otsusekindlalt.
,,Hea küll, kuidas soovite,'' ütles ta järsku tõsiseks tõmbudes ,,Homme tuleb ta siia, seniks joome kohvi ja räägime juttu.''

Tegin mõõduka vastumeelsusega kohvi ja mõtlesin asjaolude üle, mis tundusid erakordselt segased ja absurdsed. Biskviidiulataja oli jultunud, Rollovisk tundus ülbe, helid tundusid tobedad ja võimetud. Niisiis leidsin, et oli minu poolt väga halb otsus ennast selle kõigega üleüldse siduda, rääkimata ennatlikust pooltevalikust.
,,Rääkige mulle, mis mees see Rollovisk õige on?''
,,Aah, kardan, et siiski mitte,'' vastas biskviidiulataja õgides võileiba, ,,Nimelt pole mul voli. Võiksin küll korraldada teie purgistamise, kuid öelda ei saa ma teile midagi. See on Rolloviski asi, mida te teada võite. Hetkel on kindel see, et midagi te juba teate, aga ilma õiguseta. Edasi me vaatame, mis juhtuma hakkab.''
,,Võinii. Siiski palun, mitteametlikult, mida teie seltskond endast kujutab?''
,,Mitteametlikult?''
,,Mitteametlikult.''
,,Mitteametlikult meie seltskond ei räägi. Amet on selline.''
,,Ja mida see amet endast kujutab?''
,,See pole teie mure. Teie muretsege oma elu pärast ja sööge. Varsti te võib-olla enam ei saa. Kes teab, ehk kaotate töö, aga uut tööd vot ei ole. Jääte vaeseks, kodust ilma.''
,,Saan aru, et Ameti juures on tähtis koht ähvardustel?''
Mees muigas. ,,Mõnikord ähvardame, mõnikord ennustame.''
Mulle see mees ei istunud kohe üldse. Ülbe, salapärane ja mis kõige hullem - jultunud. Otsustasin, et löön teda rusikaga näkku. Ta karjatas valust.

Meie tühine keskustelu maailma ja kultuuriasjasest jätkus varaste hommikutundideni, siis aga kostus koputus uksele. Biskviidiulataja teatas, et see on Rollovisk ja nõudis, et mittemingil juhul ei kutsuks ma teda edaspidi biskviidiulatajaks, vähemalt mitte Rolloviski läheduses. Mõistsin nõudmisi ja Biskviidiulataja läks ust avama.
Kuulsin köögist hägusalt nende vestlust pealt, suutmata otsustada kas see sisaldab uut informatsiooni või mitte. Nad arutasid minu kalduvust toetada helisid ja otsustasid mind ümber veenda. Rollovisk soovitas biskviidiulatajal oodata elutoas kuni ta ise asjaoludega tegeleb. Nii juhtuski.
,,Nii, et teie oletegi Lembit-Uku? Kodanik, kes ei usu inimkonda.'' ütles ta sisse astudes, kindaid käest võttes.
,,Inimkond ei vääri juhipositsiooni. Inimkond on loll.'' pobisesin vaikselt.
,,Võimalik, aga Helid on despootlikud äärmuslased, kes järgivad ideaale.''
,,Ja teie muidugi sellised ei ole. Ei purgista inimesi ega midagi, eksole?''
Rollovisk vaatas mulle üllatanult otsa:,,Aah, purgistamine,'' teatas ta mesimagusalt ,,Purgistamine on hädavajalik vahend meie töös. Inimeste transport, nende kinnihoidmine. Vahepeal on vaja minna suurema delegatsiooniga reisile ja ruumi kokkuhoiuks paneme me osa delegatsioonist purki. Igati mõistlik''
Kaalusin seda väidet. See kõlas ebatõenäoliselt ja väga ebaveenvalt. Mind oldi veel hiljuti pandud purki ilma põhjenduseta. Rääkimata korterisse tungimisest. Võib küll arutleda, et pidanuksin andestama, sest see kõik toimus unenäos, aga mis siis sellest! Ilmselgelt see unenägu toimus päriselt! Veri lööb keema sellele kasvõi mõeldes. Nõudsin jalamaid seletust.
,,Teie purgistamine oli hädavajalik. Miks, seda te kahjuks esialgu teada ei tohi. Tahan, et te mõistaksite, et hetkeseisuga olete te erapooletu.''
Noogutasin selle peale ja tegin nägu, et pärast hetkest kaalumist jõudsin samale järeldusele, justkui oleks olnud tegu väga mõistliku väitega. Tegelikult ma ei teadnud, kas tegu on mõistliku väitega. Julgesin mõelda, et tegu on jabura väitega, aga parem on mitte vaielda.
,,Ja mida mina kui erapooletu tegema peaksin?'' pärisin ebalevalt, mängides kohvipuruga laual.
,,Te lähete nüüd helide juurde ja annate neile teada, et mina ei ole nõus nende tingimustega ja, et sõda võib alata.'' ütles Rollovisk püsti tõustes ja teatas, et neil on aeg lahkuda. Saatsin nad mõlemad ukseni ja läksin tegin akna peal suitsu, vaatamaks kuhu poole nad lähevad. Neid väljumas ma aga ei näinud. Oletasin, et ehk kasutavad nad tagaust. Tegin veel ühe sigareti ja jätkasin rahumeelselt logelemisega.

Tunnid möödusid ilma sündmusteta. Jõudsin parajas ulatuses mõtiskleda oma hetkeseisukorra üle. Ühtlasi meenus mulle Arturi olemasolu. Oli raske mõista tema rolli selles loos. Kui unenägu toimus päriselt, siis tema pidanuks seda mäletama, aga kui ei toimunud, siis ei tohiks ta midagi teada. Leidsin, et tegu on kõige lollikindlama viisiga uurimaks välja, kas tegu on hullumeelsusega, või tõesti säärased sündmused minu ümber hargnevad.
Panin selga külaskäigu riided, jalga külaskäigu kingad ja läksin poodi. Poest ostsin paar pudelit veini, mida külakostiks viia. Külakost, ma leidsin, on väga tähtis, eriti aegade valguses.
Niisiis seadsin sammud Arturi kodu poole. Linn oli hirmuäratavalt vaikne ja kõle. Leidsin, et see on huvitav arvestades asjaolu, et on laupäeva õhtupoolik, aga eks on ka selliseid laupäeva õhtuid. Jalutasin edasi.

Järgnevad sündmused olid eriskummaliselt iseäralikud. Mäletan selgesti kuidas lasin uksekella, aga uksekell oli katki. Otsustasin, et helistan talle, aga enne kui jõudsin valida numbri, teatas mahe hääl, et ei tasu.
Pärisin mahedalt häälelt, miks mitte. Hääl teatas, et Arturit enam ei ole.
,,Väga kummaline,'' mõtlesin ma omaette ,,tõesti väga kummaline.'' Otsustasin välja uurida, miks Arturit enam ei ole ja küsisingi seda. Mahe hääl kaalus seda mõnda aega ja teatas, et mul oleks parem üleüldse lahkuda.
Läksin ületee asuvasse parki mõtteid koondama. Istusin seal hea tund aega jälgides Arturi kodu, täheldamaks liikumist ja mõeldes selle maheda hääle üle. Hääl ei kõlanud nagu heli, see tundus olevat see sama hääl, mis mulle Rolloviski esimest korda tutvustas. Hääl ei kusagilt, aga väga siinsamas ja teadlik asjaoludest. Huvitav lugu, leidsin edasi mõeldes, tõesti väga huvitav.

Järelemõeldes tundus kõik väga huvitav ja ma üritasin meenutada millal viimati juhtus midagi ebahuvitavat, täiesti tavalist. Õigupoolest mulle ei meenunudki. Vähemalt viimase paari nädala jooksul oli kõik eriskummaline. Põhjuseta, nagu järeldada võisin, kuigi kahtlustasin, et ehk mingi põhjus siiski on, lihtsalt mulle ei ole raatsitud öelda. Äkitselt meenus mulle, et toimub sõda. Enne kui jõudsin selle mõttega mängida, silmasin Arturi laipa akna pea suitsu kimumas. Jooksin ja hõikasin talle tervituseks. Laip ehmatas ja kukkus murule.

Allamäge libedalt II: Allamäge libedamalt: Slide Harder

 Eelnevalt: 'Allamäge libedalt'

Järgmise suusasõidu võitis Mandrus mõõduka edumaaga. Ta saavutas esimese koha mis tõi tema kohale taaskord intensiivse meediakajastuse. Teda küsitleti risti-rästi ning ta andis vedelikke oma kehast prooviks. Seda otsust kahetses ta koheselt, kuigi ta proovis ratsionaliseerida endale, et see oli ju võluporgand, mitte mõni laboriravim. Sellest hoolimata oli vastuse ootamine hulluks ajav. Ta patseeris juba samal õhtul kodus ringi ning hoolimata sügavast talvest hoidis aknaid praokil. Närveerimisest liiga pingul olles, ei suutnud ta järgmisel päeval ennast esialgu rajalegi tarida. Ta seisis vaikides oma akna ääres ning jõllitas väljas langevat ja maad katvat lund. Silmitsedes aknaklaasil oma peegeldust, tundus talle, et ta näost on igasugune värv kadunud. Isegi ta silmad paistsid olevat helesinisemaks tõmbunud. Lume olemuse üle kaalutledes meenus Mandrusele saatanlik lumemees kes ta selle häda sisse oli kastnud. Ta haaras oma varustuse ja kimas suure hooga metsa poole kus teda esmalt kohtas.

Maa oli pikk ja lähenemine raske, aga kohale ta jõudis. Ta leidis, et tunneb ära need puud, selle kurvi. "LUMEMEES!" kukkus ta röökima, "TULE VÄLJA!" Ta hääl kajas raskelt ja vihaselt läbi metsa moodustavate puude ning nii mõnigi lind leidis olukorra meelevastase ja otsustas hullumeelse karjeulatusest lahkuda. Mandrus eemaldas vihaselt suusad oma jalgade otsast ja viskas kepidki maha. Trampinud korra jalgu vastu maad, vajus ta põlvili ja karjus veel korra maapinna poole. Ta mõtles parajasti nimelt sellele, kuidas selle asemel, et väärikalt pensionile astuda, ta oli teinud sootuks pahandust, seadnud kahtluse alla võibolla kogu oma kärjäärigi. Nad hakkavad ütlema, et ega ma midagi tegelt väärt ei olegi mõtles ta ja nuttis tasa.

"Tjah võibolla tõesti mitte kõige õigem valik, aga vähemalt oli see su enda teha. Sina olid see kes otsustas võluporgandit süüa." Mandrus vaatas üles ja temast paari meetri kaugusel oli majesteetlik kahemeetrine põder kes silmitses teda mõtisklevalt. Ta pööras oma pilgu Mandrusest mööda, kusagile rajale, kaugusesse ning jätkas "Tjah, samas võibolla sul ei olnud valikut. Võibolla oleks sa alati seda teinud. Varem või hiljem. Petnud, ennast ja teisi." Põdra silmad muutusid kurvaks ja vaatasid Mandrusele sügavalt silma. "Tjah võibolla sa lihtsalt oledki selline loom kes kõige lõpuks teeb ühe halva valiku. Aga võibolla tegi selle valiku keegi juba sinu eest, enne kui sina sina olid. Enne kui miski üldse miski oli." Põdra silmad tõusid jälle kaugusesse ning tundusid väljendavat taaskord mõtlikust. "Tjah, võibolla me kõigi eest on juba kõik otsustatud, võibolla on meil vaid rada kõndida, roll mängida. Tjah, võibolla meil ei ole kellegil rada, aga see ajaks meid liiga hulluks ja me loome ise oma rajad lihtsalt selleks, et püsida terve mõistuse juures? Tjah, kes seda teab mis tegelikult toimub, kõikide nende looride taga mis katavad meie silmi, kuid mida endeid me võibolla isegi ise üldse ei näe? Tjah.."

Mandruse pilk oli põdra peale paika jäänud, ta suu ammuli vajumas. Ta pea vajus longu, ta keha rappus tasa ning aeglaselt toetas ta oma käed maapinnale. Ta suust kostus kerget mulinat ja kähinat. Oranž vedelik purkas ta suust, tõugates ta pead tahapoole, mis omakord painutas ta selga. Neljakäpukilt lendas Mandrus okse väljumiskiiruse tõttu sellili ning põder kargas ehmunult tahapoole. Mandrus jäi nõnda lamama mõneks ajaks. Ta silmitses selget taevast ja mõtles kas päris Taevas on ka alati sinine või rohkem musta poole kuna kosmosest valgust vähem on. Ta ei mäletanud, et ta eelnevalt usklik oleks olnud, aga korraga leidis ennast paluvat, et ta patte andestataks. Sulgenud silmad, leidis ta, et ka maapeal võib valgust vähe olla.

PROLETARIAADI SEKELDUSED 2

Järgmise päeva pärastlõunal ärkasin ühe kummalise heli peale. Selline aeglane plõnks-plõnks, mis tuli magamistoa aknast sisse ja siis otsustas, et ta enam ära ei lähe. Heli plõnksus hetke ja siis teavitas mind oma soovist veeta paar päeva minujuures, sest pole ammu näinud ja ühtlasi tundvat ta puudust minu kohvist, millel olevat tema sõnul väga iseäralikult kodune mekk.
Selgitasin helile, et kahjuks ei ole praegu hea aeg, on kiired ajad ja selliseid korraldusi on raske teostada.
,,Aga plõnks-plõnks, mõistate? Muidugi mõistate. Plõnks-plõnks.''
Vajusin mõttesse. ,,Kuidas palun?''
,,Plõnks-plõnks, kas pole?'' teatas heli oma kõige magusamal häälel.
,,Plõnks-plõnks?''
,,Plõnks-plõnks.''
Hämmastav, lihtsalt hämmastav, mõtlesin ma iseendale. Mida see küll tähendama peaks? Aru ma mitte ei saanud.
,,Ehk selgitaksite?''
,,Aga plõnks-plõnks, muidugi. Mõtlesin, et tulen külla. Jään siia, veedame head aega, joome plõnks-plõnks kohvi, vaatame mõnd filmi, arutame plõnks-plõnks filo-plõnksplõnks-soofiat, plõnks-plõnks, kas pole?''
,,Ah nii.''
Suutmata vastu vaielda ja külalisheli minema peletada, otsustasin, et kui juba plõnks-plõnks, siis las ta jäägu pealegi. Midagi paremat mul sel päeval teha ei olnud, pealegi kuidas saaks keelduda õhtust heliga. Kahtlemata peitus selles huvitav nähtus ja enneolematu kogemus.
Ohkasin talle demonstratiivselt ja teatasin, et eks ta võib siis jääda mõneks ajaks, mille peale ta väljendas väga suurt õnnejoovastust ja asus entusiastlikult tegelema päevaplaanidega.

,,Kas teate, plõnks-plõnks, teie kohvikvaliteet on langenud märgatavalt. Miks see nii on? Väga lubamatu mööda-plõnks-lask-plõnks, võiks ütelda, et lausa kahetsusväärne. Nõuan, et te seda jalamaid paraplõnksndaksite, või vähemalt varjaksite seda jälki rõvedat maitset. Ons teil piima ja suhkrut? Seda on plõnks-plõnks tarvis, palju. Plõnks.''
Tema hääles oli rõõmsameelne ülemeelikus, mistõttu oskasin vaid muheleda ja tõttasin vajaminevate koostisosade poole. Istusime elutoas, seega oli tarvis minna kööki, hääl hõljus graatsiliselt minuga kaasa.
,,Nii, las ma vaatan...Piim on peaaegu otsas, suhkur on laual,'' ütlesin ma vaiksel, nukral toonil.
,,Plõõõõnks! Plõõõõõnks!''
Hääle äkiline raevukus tegi mulle palju meelehärmi. Pillasin ehmunult piimapaki maha, piim valgus üle põranda. Tuled hämardusid ja ma tardusin, klammerdusin köögikapi vastu ja vajusin aeglaselt allapoole. Heli plõnksus vihaselt, tuul tõmbas kardinad tantsima, lambipirn hõõgus hädiselt, klaasid riiulil prahvatasid kilduteks, mina jälgisin stseeni hirmunult.
Heli vaibus, killud, valgunud piim ja tantsivad kardinad hõljusid üle ruumi ühe tooli poole, moodustades inimlaadse kuju ja tardusid kokku. Äsjasündinud kummastav kogu pööras pilgu minule ja naeratas kahepalgeliselt.
,,Sõber, mis sa seal põrandal teed? Tule istu minuga, räägime juttu.''
Tõusin aeglaselt püsti ja kõndisin toolini. Minu peas valitses segadus ja hämming nähtu üle. Pikema kaalumiseta sai minust võitu viha ning haarasin laualt tuhatoosi, viskasin selle läbi tekkinud kuju. Kogu kukkus kildudeks ja lagunes. Otsustasin, et parem ongi, neetud võrukael, ja koristasin tekkinud segaduse ära. Õhtu möödus rahulikult.

Järgmisel hommikul otsustasin minna poodi ostmaks paar pakki piima ja muid asju, mis traagiliselt oma otsa olid leidnud. Panin jalga poeskäimise kingad ja selga poeskäimise palitu, kaasa võtsin väikese koti kuhu panna ostetu. Pood ei olnud märkimisväärselt kaugel. Jalutasin rahumeelselt, vaatlesin ümbritsevat hoolikalt, leidsin, et see on väga silmirahustav ja kena linn, eriti hommikuvalguses.
Piimatoodeteriiuli ees veetsin märgatavalt palju aega, nimelt vaagusin hoolikalt millist piima osta. Maitse kõigil on eristamatult sama piimjas, aga siiski millised valikud! Otsustasin, et võtan tavapärase punase-valge kirjus pakendis toote ja asetasin selle korvi. Seadsin sammud mahlariiulite poole ja järsku:,,Plinks-plinks. Te olete väga plinks-plinks ebaviisakas vennike, teate seda, plinks, jah, plinks?''
Karjatasin vaikselt ehmatusest, mida heli mulle valmistas ja hingeldasin sügavalt. Vaatasin helile otsa ja nõudsin, mida kuradit ta minust tahab. Ta püsis hetke jahmununa ja jõllitas kahetsusväärselt.
,,Ah, et te tahate öelda, et te ei teagi? Siis pole põhjust seda fassaadi ülal hoida. Tehke oma ostud ära ja palun järgnege mulle.''
Otsustasin, et parem oleks see asi jalust ära saada ja uurida välja, mis siin õige toimub, väga iseäralik juhtumine kahtlemata. Tuleb tunnistada, et uudishimulik ma tõesti olin. Kuuletusin talle. Kohtusime poe ees ja ta seletas, et kõnniksin paar meetrit tagapool. Tegin nagu kästud ja enda üllatuseks avastasin koheselt, et mind juhatatakse minu enese koju.

Korterisse jõudes, palus ta end juhatada prügikastini. Iseäralik soov, oletasin, et tal on huvi eile ära visatud kildude ja muu taolise vastu. Heli kõlas veidi teistiti kui eelmisel päeval, oletasin, et neid on rohkem kui üks. Ta päris, miks olin tapnud Plõnks-Plõnksi. Seletasin, et mul polnud valikut, kartsin oma elu pärast tema vingerpusside tõttu. Plinks-Plinks, nagu oletasin uue heli nime olevat, muheles ja ütles, et mõistab seda täielikult ning palus mul istet võtta.
,,Kas tohiks paluda tassi kohvi? Suhkru ja piimaga palun,'' ütles heli tagasihoidlikult ent kindlalt.
Kõhklesin hetkeks, mäletasin selgelt veel eilseid sündmuseid ja kardsin, et midagi sarnast tuleb ka siit, kuid ühtlasi kardsin ka mitte kuuletuda ning avasin äsjaostetud piimapaki.
,,Ärge muretsege, mina ei ole nii kogenematu neis asjus kui Plõnks-Plõnks, taktitunnet mul on. Soovin lihtsalt midagi juua vestluse kõrvale, sest vestlus tuleb meil tõsisem.''
Noogutasin talle ja panin vee keema. Mõtlesin veidike, kuidas sellest helist lahti saada. Hirm puges mulle nahavahele ja tundsin, et ei taha teada, mida heli minust tahab ega teada, mis asi ta õigupoolest on. Leidsin, et pean temast vabanema, kuid kuidas? Seda ma veel ei teadnud.

,,Niisiis, te ei tea miks ma siin olen?''
,,Ei tea.''
,,Asjalood on väga mitmekülgsed, seda te peate mõistma. Meie rahvas korraldab revolutsiooni ja teie eilne käitumine tiris teid otse sündmuste keskpunkti. Saate aru? Me vajame materjaliseerumiseks, et inimesed pakuksid meile kohvi, piima ja suhkruga. Aga piim peab peaaegu otsas olema. Olnuks Plõnks-Plõnks edukas, oleks revolutsioon täies hoos, aga te tapsite ta. Nüüd tuleb teil vastutada.''
,,Millisest vastusest meil juttu on? Mis revolutsioonist te räägite?''
,,Helideriik on lähedal. Helirahvas võtab üle maailma, selle sama maailma siin. Ärge muretsege, me ei plaani kedagi tappa, ainus soov on võtta üle juhtimine. Oleme üha enam märganud, et inimrahvas ei tule juhtimisega toime, saate aru, me oleme mures.''
Noogutasin mõistvalt. Sain väga selgelt aru, millest Plinks-Plinks räägib. Olin ka ise täheldanud inimkonna ebakompetentsi, aegajalt olin isegi olnud depressioonis selle tõttu. Lollus ja ignorants tundusid olevat inimloomuse peamine koostisosa. Ei, tuleb tõdeda, et inimkond ei sobi midagi juhtima. Helirahvas peab üle võtma, polnud küsimustki. Neis oli midagi veetlevat, idüllilist. Teadsin koheselt mida teha.
,,Te soovite, ma saan aru, et jooksin nüüd piima? Et seda oleks piisavalt vähe?''
,,Olete väga mõistev, Lembit Uku, väga mõistev. Täpselt seda me soovime, selle ohvri peate te meile nüüd tooma, saama üheks meie ridadest, meid aitama. Ja ärge küsige kust ma teie nime tean, see pole oluline, tähtis on see, et me teame. Teil pole valikut.''
Valasin tassi piima täis, võtsin välja kausi ja asusin pannkooke meisterdama. Valmistamise käigus vestlesin Plinks-Plinksiga pikemalt maailmaasjadest ja tema rahvast, tegu oli kahtlemata väärika ja ülla seltskonnaga. Haritud, kultuursed ja mis kõige tähtsam - teadlikud asjade olemusest, sündmuste tähendustest. Üha enam sai mulle selgeks, et nende riik ja revolutsioon on  täpselt see mida meile vaja oleks.

Vaatasime telekat, sõime pannkooke. Leidsime mõlemad, et kõige praktilisem on alustada revolutsiooni täis kõhuga. Täis kõht, kas teate, on üks tähtsamaid eelduseid ükskõik, mis tegevusele. Ilma selleta on inimene nagu tass ilma kohvita. Tühi, täiesti tühi. Tühi mõttetest, tühi elujõust. Täis kõhuga algavad suured teod.
,,Kas äkki saaksite mu kohvile piima tuua? See maitseb jälgilt, suhkur oleks ka hädavajalik. Loodan, et te ei solvu.''
Muigasin säärase formaalsuse peale ja läksin tassiga kööki, heli hõljus minuga kaasa. Edasi toimusid sündmused täpselt nii nagu juba varem sai kirjeldatud, ainult seekord teadsin seda ette ega ehmatanud hetkekski vaid nautisin vaatepilti, mida mulle pakuti.
Klaasist ja piimast kuju istus toolil, riietatult kardinatesse. ,,Kas räägime nüüd, mis edasi juhtub?''
Noogutasin, polnud küsimustki.
,,Edasi juhtub nüüd nii, et te lähete oma juhi juurde ja esitate talle ultimaatumi. Ta ei kuula teid, aga küll me talle koha kätte näitame, selge?''
,,Oma juhi? Keda te silmas peate? Presidenti? Peaministrit?''
,,Oh ei, mitte nemad, ärge ajage mind naerma, mitte nemad. Selle juurde, kes seisab varjus ja on tegelik otsustaja.''
,,Ja kes see olema peaks?''
,,Ma arvan, et te teate.''
Mõtlesin selle üle hoolikalt. Milline huvitav nägemus maailmast on sellel helil. Loob ta ehk allegooriaid? On tal miski metafoor kõnes? Mõtleb ta rahvast? On kuskil mingi salaorganisatsioon? Mitte ei mõistnud ma tema mõtteid.
,,Te lähete Rollovisk Pieti juurde. On selge? Mõistan, et olete temaga juba kohtunud?''
,,Kuidas palun?''
,,Rollovisk Piet. Olete juba kohtunud. Oma unenäos.''

PROLETARIAADI SEKELDUSED

,,Teate, teist võiks asja saada, eeldusel, et te saate lahti sellest tobedast vajadusest iseseisvalt mõelda. See, kas mõistate, ei tule teile kuidagi kasuks. Mehed on surnud sellise haiglase hobi tõttu, suurmehed, sealjuures. Lihtsalt ütlen seda teile kui sõbrale."
Milline jultunud inimene, mõtlesin ma seda kentsakat sõnavõttu kuulates. Oleksin ma teda tundnud, ehk oleksin südames leidnud jõudu, et andestada säärane jultumus, aga mitte ei tundnud ma seda meest. Oli puhas juhus, et viibisime üldse samas seltskonnas. Tema nimi, nagu veidi hiljem selgus, jällegi täielikult juhuse tahtel, oli Rollovisk Piet. Sõbralik hääl seletas, et muidu on tegu igati toreda ja sõbraliku inimesega, andeka veel seejuures, tegeleb inseneriametiga oma vabast ajast ja naabrite meelehärmiks, aga muutub kohutavalt vastikuks kui keegi kasvõi proovib tema läheduses mainida rullbiskviite. Hääl jätkas, et on võõrustaja poolne möödalask üldse pakkuda rullbiskviite sellel pidusöögil olles kutsunud Rolloviski.
Kaalusin seda informatsiooni hoolikalt. Oli palju mida kaaluda, esiteks olin imestuses, mis kultuuriruumist Rollovisk pärit on, et talle säärane nimi on pandud, selline veider nimi, mida poleks oodanudki. Rääkis mees ju sulaselges eesti keeles, tekitamata mingeid kahtluseid päritolu osas, olgugi, et süntaks kiskus kohati imelikuks.
Teine asi, mida olin sunnitud kaaluma oli asjaolu, et mind võõrustatakse. Veel mõned hetked tagasi tundus, et istun rahulikult oma kodus, teen nagu tavaliselt mitte midagi peale laisklemise kui järsku ilmub see jultunud Rolloviski mehike ja hakkab seletama nii, et võtab hirmu veel nahka.
See kummaline hääl oli veel veidram. Mõelda vaid, istun rahulikult köögi aknal, tõmban suitsu, ja mingi hääl sosistab kõrva, nagu olukord juba piisavalt vastik ei oleks. Rääkimata sellest rullbiskviidist, mille kohalolust ma teadlik üleüldsegi tolle hetkeni ei olnud ja siis ka veel kahtlesin, kuni mingi käsi, ühe pikema inimese küljest, ulatas taldriku lusikaga ja nähvas, et ma sööksin ja siis sööksin veel, et see kiiremini otsa saaks. ,,Saate aru, Rollovisk on juba niigi pöördes, parem oleks kui see biskviit siit kiiremas korras kaoks."
Seekord otsustasin anda konkreetse vastuse ja soovitasin selle lihtsalt kuskile silmaalt ära panna. Laudkond pööras kui üks mees pilgud minu poole ja langes kohkunud vaikusesse, mõne hetke pärast tuues siit sealt kuuldavale paar kohmakat köhatust.
Täitsa kentsakas lugu, mõtlesin ma isekeski. Mõelda vaid, istun rahulikult aknalaual ja järsku on pidu ja seltskond, olgugi et ma kedagi ei näi tundvat ega mäleta kellegi sisselaskmist.
Just tol hetkel tabas mind ilmutus ja mõistmine, et ma ei istu mittemingisugusel aknalaual, rääkimata köögist, aga suits oli mul küll veel suus. Pärast mõningast toibumist ja keskkonna silmitsemist selgus, et tegu on tõesti pidusöögiga, päris uhkega sealjuures. Hõbelusikad kaalutletult taldrikute kõrval, kristallklaasid täis šampanjat, inimesed peenetes ülikondades, vestite ja mõnepuhul ka uuriga. Kentsakas, mõtlesin ma veelkord.
,,Aeg on juba hiline, ehk oleks teil nüüd paras lahkuda? Sain enne aru, et teil pidivat olema mingi tähtis toiming ees? Jah, kell on tõesti palju, ei maksa teid kinni hoida, oli igatahes meeldiv, et te ikka jõudsite."
,,Jultumus igast suunast!" karjatasin ma endale aru andmata, kõigi üllatuseks. Olin isegi üllatanud ja tegin vajalikud žestid vabandamaks ja lisasin, et tundub, et šampanja on kergelt pähe hakanud, aga pole viga, küll ma ilusasti oma toimetusteni jõuan, mõttes lisades, et mis iganes need toimetused olema peaksid. Mul polnud õrna aimugi, oletasin vaid, et see oli viisakas väljend, et minust lahti saada.
Tõusin lauast, soovisin kõigile meeldivat õhtut, nemad soovisid vastu, rullbiskviidi jagaja haaras veel mu käest ja nentis, et oli au minu mastaapi inimesega kohtuda. Järeldasin, et mind on kellegagi segi aetud ja lahkusin rutakalt esikusse ja tõmbasin mantli selga. Tegin, et kiiresti ära saaksin ja jooksin uksest välja ning treppidest alla. Avasin välisukse ja asusin rutakal sammul teed kodu poole, suits miskipärast endiselt suus. Järsku ma ehmatasin ning ümber pöördudes nägin, et see oligi minu kodu kust ma just väljusin, avatud aknast kostus veel isegi naerulaginat.
,,Türa küll" kostus röögatus minu suust.

Järgnev hommik oli vaikne. Ärkasin pargipingil selle peale, et mingi tüüp sosistas mulle hellalt kõrva, iseäralikult heliseva tooniga ,,Lembit Uku! Lembit Uku! Mis teed siin, Lembit Uku?"
Tundsin ära enda nime, aga seda tüüpi esialgu ei tuvastanud. Hiljem selgus, et tegu oli minu vana sõbra Arturiga. Ta päris muudkui, miks ma pargipingil magan ja kuidas mul muidu läinud on, pakkus veel suitsu nähes minu haledat seisukorda. Seletasin talle eelneva õhtu veidraid sündmuseid üpriski põhjalikult ja ta väljendas kahtlust, et äkki ma tegelen meelemürkidega. Selgitasin talle oma kõige mõistvamal ja lahkemal toonil, et sääraste asjadega ma ei tegele, kuigi kahtlemata selline mulje minu jutust võib jääda, lisasin, et isegi mina oman teatavaid kahtlusi oma vaimse tervise osas, ent ometi olen täiesti veendunud, et selline sündmus tõesti aset leidis. Otsustasime üheskoos minna minu korterisse, uurimaks mis olukord seal valitseb.
Jalutasime rahulikul sammul, arutasime, mis meid ees võib oodata. Artur väljendas lootust, et ehk seal tõesti leidis aset sürrealismi puhang, aga lisas, et ilmselt olen ma siiski hull või millegi mõju all, tuues esile seltsimeheliku naeru koheselt pärast selle ütlemist. Otsustasin, et ka Artur on jultunud inimene.
Jõudsime trepikoja ukseni. Tõmbasin hetkeks hinge ja me sisenesime, kõndisime treppidest ülesse ja astusime korterisse sisse. Oli kuulda, et pidu käib täies hoos ja esik on täis peeneid mantleid ja kingasid. Jalutasime ettevaatlikult söögituppa.
,,Seltsimehed! Jõudsite ka lõpuks, oleme teid ammu oodanud! Tulge aga edasi, tulge aga edasi, istuge maha, kohe toon teile joogid ja tutvustan teid teistele."
Artur silmitses seda vaatepilti äärmise ärevusega ning pärast hetkest toibumist tiris mu trepikotta. Vaatasime teineteisele jahmunult otsa. ,,Tõepoolest äärmiselt veider, tõepoolest. Mis me edasi teeme? Kas ehk peaksime teavitama politseid?" spekuleeris ta püüdes rahulikuks jääda.
Kaalusin hetkeks olukorda ja otsustasin, et see ei ole vajalik. Selgitasin Arturile, et kõige mõistlikum oleks esialgu neilt endilt uurida, mis seal toimub ja paluda neil viisakalt lahkuda.
Astusime uksest sisse. Kõndisime elutuppa ja tegime, et kõik meist ikka päris kindlasti aru saaksid, püüdes kõlada otsustuskindlalt ja kartmatult.
,,No kuulge kuulge härrased! Tulete siia ja hakkate niimoodi ülbitsema! Näete, siin me istume ja üritame veeta head aega, tervitame teid kui vanasid semusid, pakume juua ja mis on teie tänu? Tõesti, no andke mulle andeks, andke mulle andeks mu lahkus, aga ma ütlen teile suu sisse, et teid enam siia oodatud ei ole. Kasige minema, te igavesed proletariaadihakatised! Kasige minema, ma ütlen teile!"
Kuuletusime, vabandasime tagasihoidlikult ja astusime taas trepikotta. Arutasime olukorda pikemalt ja jõudsime järeldusele, et meid ei võetud erinevatel põhjustel tõsiselt. Pärast hetkest kaalumist otsustasime kasutada väevõimu, et neist buržuaalontrustest lahti saada, seda mõistagi juhul kui nad endiselt ei allu. Sisenesime uuesti, jalutasime kööki, kuid enne kui jõudsime suu avada, kostus valju pahameele väljendus ja biskviidijagaja tuli võttis mul kratist kinni.
,,Teate, mul hakkab kõrini saama sellest teie tõmblemist. Te ilmselgelt olete jultunud inimesed, muudkui käite sisse-välja ja õiendate. Saate aru, teid ei oodata siia, ma loodan, et see on selge, aga ma tean, et ei ole. Te ei tee seda ilmselt siirast südamest, oh ei, te olete huligaanid. Teate, te püsite nüüd siin kuni ma teavitan ametivõime. Püsite siin, saate aru jah."
Biskviidiulataja haaras telefoni ja tegi nagu ütles. Artur jooksis minema, mina jäin ootama. Leidsin, et oodatud lahendus on lähedal.
Ei olnud. Ametivõimud olid mingid veidrad mehikesed kummalistes rõivastes, millega mul varem pole olnud rõõmu vastamisi seista. Üks neist uuris biskviidivennalt, et mis siin õige toimub. Too seletas, et mingi pätt tuuseldab edasi tagasi, ilmselt süngetel eesmärkidel. Ohvitser võttis oma kohvrist väikese purgi, pani mind selle sisse ja asetas selle tagasi kohvrisse. Kuulsin summutatult, kuidas ta väljendas lootust, et pidu jätkub edaspidi ilma probleemideta.
Hiljem viidi mind jaoskonna hoiuruumi ja asetati teiste purgiinimeste kõrvale. Leidsin, et see on veider, aga ilmselt on neil õigus seda teha ja ma tõesti olin veidi jultunud olnud. Purgist välja ma enam ei saanud, küll aga leidsin paar uut sõpra kõrvalpurkidest. Eranditult hullud, nagu nende sõnavõttudest järeldada võisin, kuid siiski sõbrad. Paar aastat hiljem selgus, et nemad arvasid minust täpselt sedasama, aga sellest polnud enam lugu, sest just siis läksid meie teed lahku. Purk kukkus põrandale, mina surin, võpatasin ärkvele ja süütasin uue sigareti, vaadates aknast mööduvaid inimesi.

Allamäge libedalt

Oli karge talveõhtu ja suusad libisesid metsateel libedalt. Kõrged puud seisid tuulevaikuses tasa. Mandrus vajutas aina edasi, kuid tunnetas jõudu raugemas ning mõne aja pärast jäi paika. Ta tõmbas kõvasti ninaga, sülitas ja vandus veel peale.

"Putsi, ei ole ikka see mis vanasti." Ta pööras pilgu jalgadele ja tatsus koha peal neid pooltülgastunult silmitsedes, "kasutud, vanad, väsinud" ning ohkas sügavalt. Korraga kuulis ta seljatagant lume krobisemist ja vasakult veeres ta vaatevälja suur lumepall. Selle peale veeres veel kaks palli üksteise otsa, ülemine neist vajutas endast välja kaks söetükki ja pooliku porgandi. Keskmisest pallist trügisid välja peenikesed mustad oksad. Mandrus ahmis õhku, tõstis ühe jala üles, siis teise, vajutas suusa tagumise otsa sügavale lumme ning sujuvalt vajus pikali.

"Oi, vabandust, ma ei soovinud sind ehmatada. Ma nimelt kuulsin su häda. Olen sind kaua jälginud, sa sõitsid alati siin metsades ja väga kenasti. Tahan sind aidata. Võta mu võluporgand, see taastab su noorusesse kaotatud võimed." Selle välja vuristanud, haaras lumemees oma porgandist ning murdis selle pooleks. Ta vaatas Mandrust kes ikka veel kohkunult lumes lamas ja viskas selle altkätt ta rinnale, kust see põrkas ja ta käe peale veeres. Visanud viimase pilgu Mandrusele kes ikka veel ei reageerinud, pomises ta "okei, tsau," pööras ennast vasakule ja vajutas ennast kehaga lumehange, kuhu ta sisse sulandus ja haihtus.

Mandruse seiklused jätkuvad järjes Allamäge libedalt II!

MÄNGUVÄLJAK

On vaikne augustiööhakk. Loodus on tasa, inimesed rahulolevad. Kusagil on pidu, kusagil on üksildus, miski ei näi valesti. Varasügisene õhk ja jahe õhtutuul tunduvad kui täiuslikus ise. Inimesed naudivad teadlikult kõike sellest pea viimasest suveõhtust enne nukrat sügishommikut. Aimdused neid ei köida, mured näivad kauged, päike näib kõrgel. Kuid mis on see kõledus õhus, mis saabub vaikselt, see hirm, mis neid ei kõneta, see tühjus voolamas ühest nukrast kaugest metsast.

Vaikus ja pimedus on seal igavesed. Ei ole valgust, mis tungiks läbi neist paksudest võradest, ei ole looma tegemaks ainsatki häält. Koolnud loodus vedeleb vaibana üle metsa, mis liiga surnud kõdunemaks. Õhk on paks ja tundub kui oleks see seisnud seal igavesti liikumatult. Hirm haarab kõiki, kes sellele metsale lähenevad. Õudustunne neist häältest, mida kõrv ei seleta, kuid hing kuuleb kriipivat. Ja seal sügaval metsa südames, kus enam ammu pole kõndinud elav hing, on üks väike mänguväljak justkui uus, justkui täiuslik. Justkui olematu.