Pilguheit eesti rahvahuumorile

Eisen endaga rahul olemas.
Milline on eesti rahvahuumor? Mis on selle essents? Miks see on naljakas? Miks see olemas on? Kas keegi teab? Kas kedagi huvitab?

Ajal mil maailmas lõid laineid huumori ja satiiri geeniused nagu PG Wodehouse, Leacock, Wilde, Twain ja muud kirjanduslikud suurkujud, kelle naljasoon niivõrd ilus ja köitev on, tegelesid eestlased ärkamisega. Nad olid äsja avastanud, et selline asi nagu kirjandus on olemas ning, et seda on võimalik ise teha. Kui mujal maailmas kasutati kirjanduse tegemiseks loomingulist mõtlemist, leidsid eestlased, et on ka teisi viise. Nimelt leiti, et võib käia mööda külasid ringi, öelda inimestele, et nad räägiksid midagi, panna see midagi kirja ja öelda, et tegu on rahvaluule kogumikuga. Kuigi ääretult sitt viis kvaliteetkirjanduse loomiseks, olid säärasel tegevusel omad viljad. See andis meile - tänapäeva eestlastele - pilguheite meie esiisade mõttemaailma, nende hinge. Ja mis veel tähtsam - see andis meile tõdemuse, et me oleme üks ääretult närune väike rahvas.

Et seda punkti kuidagi laiemalt arendada, olen võtnud vabaduse tutvuda vanema eesti huumoriga - sellega, mis sündis enne nõukogude aega - ja teinud mõned järeldused. Kuna ma ei soovi enda veendumusi inimestele liiga palju peale suruda, ei ütle ma teile koheselt, mis minu järeldused on. Selle asemel esitleksin ma siin, kokkuvõtvalt, vanema eesti huumori sisustruktuuri. Täpsemini selle viit variatsiooni. Kuigi neid variatsioone on tegelikuses rohkem ja mõned neist viiest on rohkem üldistatavad või rohkem edasi arendatavad, peaks need suhteliselt hästi kogu kupatust kokku võtma.

Variatsioon 1.

1. Etniline grupi x liige teeb midagi.
2. Etnilise grupi y liige kommenteerib grupi x liikme tegevust.
3. Hilisemal uurimisel selgub, et 2. alapunkt sisaldas puänti, aga see oli väga halb.

Variatsioon 2.

1. Etnilise grupi x ja y esindajad teevad midagi koos.
2. Üks neist ütleb midagi.
3. vt. V1. 3.

Variatsioon 3.

1. Seisusliku grupi x liige satub seisusliku grupi y lähedusse.
2. Toimub nendevaheline interaktsioon.
3. vt V2. 3.

Variatsioon 4.

1. Inimgrupi x liige teeb midagi.
2. See oli temast ääretult loll.

Variatsioon 5.

1. Isik x on hädas.
2. Ta saab abi isikult y, kes plaanib midagi kavalat.
3. Kõik peale y-i on lollid ja ei saa millestki aru.
4. Kõik naeravad ja tänavad y-it, sest ta tüssas neid ja sundis millegipärast seda tehes kõiki muutma oma arvamusi ja väärtuseid elus.
5. Totakalt õnnelik lõpp.

---

Minu järeldused: Eestlased on ajalooliselt huumorit mitte osanud, või vähemalt keeldunud seda oskamast kirjalikul kujul. Lisaks sellele torkab paratamatult silma asjaolu, et huumor mitte ainult ei keeldu naljakas olemast või rahuldust pakkuval kujul puänti kandmast, vaid ühtlasi kujutab see peaaegu alati ühte süžeed ja kahte inimtüüpi. Üks on üleloomulikult vedela ajuga, teine on ebahumaanselt keskpärase mõistusega. Kuna esimene on üleloomulikult loll, kasutab teine igat võimalust, et tõmmata esimesel nahk üle kõrvade ja häbistada teda kogu universumi ees. Miks tal see õnnestub kui ta nii keskpärane on? Sest ta on ainus, kellel on jahukördi asemel funktsioneeriv aju.

On olemas teooria, et huumor iseloomustab rahvast ja selle hoiakuid.

See on ilmselt tõsi.

Katoliiklik paaritumisrituaal - Loodusnovell

Ühel kaugel aastal, mil traditsioonid olid hinnas ja inimesed elasid kõlbelist elu. Mil loodus oli roheline ja iga noore ulja seikleja valla. Päevil, mil kirikuisad õpetasid oma tarkusi ja emad tegid köögis maitsvaid koogikesi. Elasid üks mees ja naine. Nad olid tavalised töökad katoliiklased. Sõid kolm sooja einet päevas, elasid ühes armsas äärelinna majas ja armastasid üksteist ääretult palju.

Ühel päeval otsustasid nad üheskoos arutledes, et oleks aeg saada üks tubli katoliiklasest poisiklutt või ehk isegi tütarlaps. Leides ühise nõu, otsustasidki nad nõndaviisi toimida. Oli kena sügisene ilm ja lehed olid tõmbunud nii kaunilt värviliseks. Ja siis saigi kõik alguse.

Pühapäeva pärastlõunal algas see üks kindlatsorti aeg kuus. Tulevane ema-katoliiklane munes ühe armsa väikestlaadi munakese. Ta korjas muna oma õrnade tulevase-ema kätega üles ja viis selle tulevasele isa-katoliiklasele. Viimane võttis muna ja pani sellele kindlalt oma vestitaskusse hoiule. Kui saabus õhtu ja aeg magama heita, võttis ta selle muna endaga voodisse kaasa ja asetas selle enda kõrvale.

Jumala juhatusel, tol ööl, saatis ingel tulevasele isa-katoliiklase seemnepurske, mis nii hapralt kattis muna. Siis saabus ingel-kurg ja viis muna endaga kaugele-kaugele taevalaotustesse, kus jumal ja Jeesus ise otsustasid, kas määratud sündima on see väike lapsukene. Ühele nõule jõudes, et vastus on jah, viis ingel-kurg muna tagasi tulevase ema- ja isa-katoliiklase kodusse. Ta hiilis hõljudes sisse praokil aknast ning lendles lookleva graatsiaga tulevase ema-katoliiklase voodi juurde ning poetas eostunud muna oma uhke pika nokaga ema-katoliiklase sisse kindlalt hoiule.

Möödus üheksa kuud ning sündis beebi-katoliiklane. Ja nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni ning põlesid põrgus oma pattude eest, sest nad ei kahetsenud piisavalt.

Fööniksi lend/REIP'USe uus aastakäik/Gwreni geniaalne idee

Vlumph, vlumph, vlumph, lendab föönksionu.
Ette satub Voldemort ja Avada Kedavra,
vlumph, vlumph, vlumph, lendab fööniksitibu.

Olles öelnud seda, olgu tervitatud ja sisseõnnistatud REIP'USe taaskordne aastakäik ja see pool koostisosi, kes siia kirjutavad. Te teate küll kellest ma ei räägi, me vaatame teid ja oleme väga pettunud. /ärimehelik naer/

Alustagem seda uut ja ilmselt valesti nimetatud hooaega meie kõigi armastatud ja äärmiselt väheloetud blogiasjas, ühe väikese jutukesega. Jutukesega kahest mehest, kelle nimed on Blomk ja Gwren. Blomk on tavaline uruinimene, kes kannatab alkoholismi, mükoism ja kleptomaania all ning on terve elu veetnud sulitempe tehes. Gwren seevastu on härjapõlvlane, kes hülgas oma käsitöö ja kaubanduskarjääri päeval, mil ta sai aru, et rikkaks võib saada ka käsitöölisi ja kaupmehi röövides ning, et see on tunduvalt kergem kui ise käsitööline või kaupmees olla. Nad kohtusid ühel soojal kevadõhtul Viimse Janu kõrtsis, Kuiva jõe ääres, olles mõlemad väsinud oma raskest päevast täis vargust, mõrva ja reetmist, otsides vaid viimast jooki enne kui mälestused hägunevad ja kõrvalviibjad kaklema hakkavad. Nähes üksteise potensiaali, said nad koheselt sõpradeks ja asutasid oma isikliku kriminaalse eliitrühma - Gwreni ja Blomki Sats. Järgneb lugu ühest nende ettevõtmisest ja seal all see ongi!

Gwreni geniaalne idee


Oli vaanuari keskpaik ja väljas puhus kuum idatuul. Puud olid närtsinud ilmega ja silmapiiril paistis metsapõlengu lõõm. Või oli see nummenlaste alepõlendus, mis paistis? See ei ole kindel, sest nummenid tegelevad põllundusega ja üks populaarne võte, mida nad kasutavad on alepõllundus. Muidugi, mis see neil ära oleks olnud võtta metsatulekahju ühe oksa peale ja oma tulevane põld selle otsaga põlema pista. Aga ega see ei ole niivõrd oluline. Oluline oli lõke, mille juurest see põleng paistis. Selle lõkke ümber istus üks kuraditosin ajulist. Mõned neist tukastasid, mõned neist laulsid traditsioonilisi lõunamaa pätilaule, mis on nii populaarsed Indor-Mosnaudi vaesemate laste seas. Osad neist grillisid kaameleid ja proovisid jääda veel rohkem purju kui meditsiiniliselt võimalik ilma suremiseta. Aga kaks neist istusid ja olid mõtlikud ja vaiksed.

Punase samblaliku habemega mõtlik istuja põrnitses taevasse. Tema oli Gwren ja ta kandis alati ainult tumesiniseid riideid. Teine mõtlik istuja habet ei omanud aga nägi välja nagu ta oleks alates sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni igapäevaselt peksa saanud. Ta nägu oli kergelt korrast ära ja silmade asemel tundus, et tal on verevalumid. Tema oli Blomk. Kumbki neist ei olnud iseäranis kaval ja kindlasti ei olnud kumbki neist mingilgi viisil (edukalt) haritud. Nad olid lurjused, pätid, ketserid, kaabakad, aga eelkõige võis tunda nende läheduses lumpenproletariaadi snobismi. Nad olid uhked oma nurjatud elu üle ja nad olid uhked, et nad teadsid kultuurist nii vähe tõeseid fakte.

Severu Nottinghami šerif
Aga siis sai mõtlik istumine läbi ja punase samblaliku habemega mõtlik istuja Gwren lausus: ,,Blomk, mina leian, et see Robin Hoodi lugu oli päris vahva. Lõunamaad vajavad šerifi. Me peaks selle töö enda peale võtma.''
Korrast ära näoga ja verevalumeid meenutavate silmadega Blomk kaalus seda ideed peaaegu üldse mitte ja teatas targalt:,,Mu sõber - väärt idee! Väärt idee! Suu sisse ütlen sulle - väärt idee! Mis on - nagu herrasmiehed ütlevad - meie ametilohutused?''
,,Ahsoo...'' vajus Gwren mõttesse.
,,Ahsoo...'' vajus Gwren uuesti mõttesse ,,Selle peale ma nagu ei mõelnud.''
,,VÄGA HEA! GWREN! VÄGA HEA! SUUSISSEVÄGAHEA!'' pistis Blomk karjuma ''SEE ON IDEAALNE TÖÖ! ME OLEME NÜÜD ŠERIIF!''

Mõeldud, nagu öeldakse, tehtud. Olgu siinkohal mainitud, et Blomk ja Gwren ei teadnud suurt midagi Robin Hoodi lugudest. Nad ei teadnud midagi Inglismaast, ristisõdadest ega Maast kui sellisest. Nad elasid ühel purpur-rohelisel planeedil nimega Naud. Ainus põhjus, miks Robin Hoodi loo infokillud nendeni jõudnud olid, oli asjaolu, et mõningad aastad tagasi ilmus Naudile - täpsemini Indor-Mosnaudi - üks Maa kodanik Lembit-Uku. Pärast ebatõenäolisi sündmusi ja sekeldusi Usukoja, Patriits-Kantsleri ja üldiselt kogu Indor-Mosnaudiga, põgenes Lembit-Uku põhjahaldjate juurde, kes pakkusid talle asüüli olles vaimustunud lugudest mida ta neile pajatas. Sealt rändas ta koos paari kompanjoniga läbi Põhjapoegade maa uralskide kodusaarele ja peatus võrdlemisi pikka aega Rognvald Märja õukonnas, kust kaudu Robin Hoodi lugu liikus Lõunamaadesse, olles selleks ajaks juba tugevalt muundunud ja omandanud hirmsa filosoofilise traktaadi maine.

Sellistel asjaoludel ratsutasidki järgmisel hommikul mööda Kuiva jõge šerif ja nende vahva sats. Esimesed paar tundi oli kõik vaikne. Täht kiirgas valguslaineid ja soojust, mille atmosfäär viisakalt kinni püüdis ja omaks võttis, puulehed õõtsusid lõdvalt taevatuulte käes ja ükski osa loodusest ei olnud mingilgi määral huvitav ega kuidagi oluline. Blomk mõtles, et kogu see šerifi värk on kole igav. Gwren arvas, et see on ...ks mõttetu. Ülejäänud sats ei teadnud sellest midagi, sest neile unustati öelda, seega nad nägid seda kui tavalist tööpäeva ja laulsid neid kurikuulsaid lõunamaa pätilaule, mis kõlasid umbes nii:
Mitteseotud

,,Oh-oh-oo, kui rikas te näite,
ah-ah-aa, kui vaeseks te jäite!
ih-ih-ii, miks töinama te lõite
ilmselt need on need noad mida sõite!''

Ja nii edasi umbmääraselt samas stiilis. Enamik pätilaule on muidugi improviseeritud ja järgivad traditsioonilist keegi karjub - keegi karjub vastu rütmi, kuigi on täheldatud, et on kujunenud välja ka eepilisemad, mahukamad teosed, mida esitatakse pikkadel ja igavatel pärastlõunatel, mil uralskid rüüstavad mõnda kaubandussõlme ja Kuiv jõgi seetõttu kaupmeestevaene on. Sellistes teostest kuulsaimad on ilmselt ,,Rönfalt Koleda kadunud saapa kadumine''; ,,Rönfalt Koleda kadunud saapa otsinguil'' ja Rönfalt Koleda ,,Mul ei ole kunagi saapaid olnudki''. Tähelepanuväärsed on antud teosed just põhjusel, et need on ainsad lõunamaa pätilaulud mis on ülestähendatud ja kirja pandud Sog Dinni haldjate poolt. Seda loetakse kokku üheks eeposeks, kuigi tihti kutsutakse seda ka saapatriloogiaks. Märkimisväärne on see lisaks veel selletõttu, et triloogia viimane teos ,,Mul ei ole kunagi saapaid olnudki'' on kolmest kõige vanem ja kujutab endast rohkem kui kahekümnest tuhandest värsist koosnevat ballaadi, mille koostas üks eriti õnnetu saatusega pätt, kes ei omanud saapaid. Esimesed kaks osa on loodud, aga vähemalt 40 aastat pärast Rönfalt Koleda surma pätilaulikute poolt, kes uskusid, et Rönfalt Koleda ,,Mul ei ole kunagi saapaid olnudki'' oli teos, mis paljastas maagiliste võlusaabaste asukoha, mille vaid väärilised võisid leida. Peamiselt arvasid nad seda sellepärast, et nad ei mäletanud antud teose enamikke sõnu.

Tuleb mainida, et just nüüd leidiski aset see sündmus, mida Blomk ja Gwren olid oodanud alates minutist mil nad šerifiks hakkasid. Nende poole ratsutas karavan, mille nelja pruunikat hobust juhtis üksik vana kaupmees. Blomk ja Gwren vahtisid karavani nagu koer vahib konti, teadmata miks aeg liigub, aga kont on endiselt nii kaugel. Sats jäi paugupealt vaikseks ja ootas märguannet. Blomk viipas Satsile, et nad tõkestaksid tee ja piiraksid karavani sisse. Kui see oli juhtunud ja Satsi liikmed seisid mõõgad, kirved ja piigid käes ümberpiiratud ja nüüdseks vaevuliikuva karavani ümber, lähenesid Blomk ja Gwren selle juhile. Nad vaatasid teda üleoleva kõrkusega, olles valmis vastuhakuks mille nad tavaliselt pälvisid, kuid tundus, et seekord seda ei tule. Oli lihtsalt vana liivarahvlasest kaupmees, täiesti üksinda ja rahulikult.

,,Miz te zoovite? Äkki mõni õun? Või oopis apelzin??'' küsis väärikas kaupmees.
,,Me ei taha ühtegi säärast buržuaa merkantilistlikku meelelahutust nagu seda on oopis apelzin.'' teatas Gwren lustakalt ja Sats irvitas valjusti kaupmehe naiivsuse üle. ,,Me tahame võtta teie raha ja varanduse ja anda selle vaestele, kes seda väärivad. Ja siis me maksustame need vaesed ja võtame selle varanduse endale. Me oleme šerif ja tema vahva Sats!''
Härra Spock.
,,Aga mikz, kui ärrased lubavad küzitleda, te kohe raha endale ei jäta?'' küsis kaupmees olles ilmselgelt väga segadusse aetud printsiibi idiootsusest. Ometi oli tema silmis mingi säde, mingi huumorinoot. Justkui ta oleks teadnud midagi mida Blomk ja Gwren ei teadnud. Nad nägid seda pilku ja see ärritas neid.
,,Sest...sest...'' hakkas Blomk ütlema ja Satsist kostus pobisemist ,,Sest me oleme šerif! Vot nõnda viisi need lood ongi. Rikastelt võtame, vaestele anname!''
,,Aga ziiz võtke zee karavan, olge lahked, mu žerif.''  irvitas kaupmees just nagu need uljad vanaisad, kes mängivad lastelastele vimkasid ja on uhked, et nad nad õnge tõmbasid.

Gwreni see ei huvitanud, ta mõistis olukorda. Ta oli kohanud selliseid totraid vanuritest hulle varemgi. Nad kõik olid veetnud oma elu viimased sekundid puruvaestena. See ei olnud aeg sellisteks totrusteks. Ta oli nüüd šerif ja see oli tõsine asi, mitte mõni tesmaspäeva pärastlõunane tapatalg.
,,Ahaa! Sa liigkasuvõtja, kes oled sa nüüd! Sa oled vaene! Hahaa! Ha..ha...'' hüüatas Gwren võidurõõmsalt kuni ta suu aeglaselt lahti vajus, tema näkku ilmus melanhoolia pisar ja tema vask kõrv tõmblema hakkas. Ta andis karavani koheselt naervale kaupmehele tagasi. Ja siis võttis selle uuesti endale ja andis uuesti tagasi. See oli tema jaoks keeruline probleem ja isegi Blomk ilmutas märke mõistmisest ja oli äärmiselt segaduses ja tegi nägusid, mis viitasid tugevale ajutööle. Kuidas võtta karavan ilma, et kaupmees muutuks vaeseks kellele röövitud varandus mõeldud on?
,,Sa võitsid praegu, vanamees, sa võitsid praegu.'' lausus Gwren vihase aukartusega ja ratsutas, Blomk ja Sats järel, kaugustesse.

A Man and His Watch

I can’t find my watch. The thought throbbed dully in his head. He stared at his phone, trying to make out the time. The phone was unremarkable and drew enough stares as it was, usually with the brilliant follow-up of “Dude, when are you gonna get a SMARTphone?” He gave the room one last disappointed look and left. He didn’t know the time, but he was sure he was more late than usual. He was just past the last street corner when he saw his bus leaving the stop. He made a futile gesture of running towards it, but the stop was too far away and the bus was already gone. He took out his phone to try to make out the time again, knowing another wouldn’t come for another thirty minutes. Slightly irritated, he walked past the stop.

The big clock near the entrance of the cinema alarmed him to the fact he was about 5 minutes late. Walking towards it and staring at the clock in disgust, he accidentally stepped into a small puddle that was forming in the rain on the sidewalk. Only once he was inside did the rain stop pestering him. He ran to the counter and got himself a ticket for a movie called Demon Master, while removing his soaking coat. He waved it around to dry it ever so slightly, spraying the rain water everywhere. “Hey, dude WATCH IT!” Shouted the man behind the counter, cowering helplessly from the small and agile waterdrops. He responded with an apology and rushed from the main lobby.

A trailer of a film about a mysterious man and his pet turtle running a mortuary in the 1800s was on. He settled into his seat as the trailer ended and the lights dimmed. He guessed the amazing timing came from him being the only one in the theatre. The movie started out with several point of view shots of a someone leaving their apartment block and rushing through dark streets after an as of yet undisclosed maguffin. He reached a shady general store on a street corner. The owner was slightly Indian and eyed the main character carefully. From both sides of the screen came the line “The pink bell rings three times.” The Indian nodded and the character took off deeper into the store. At the refrigeration units near the back he stopped and quickly slipped a juicebox into his pocket. With that he ducked down next to them and moved a box to the left, uncovering a trapdoor. He jumped down, leaving the store behind him, the movie cut to black.

At first he just sat in darkness, as the movie only emitted the sound of, what he figured, was the main character sliding very fast down a tube of some sort. The noise settled down and he jumped into view. He was standing in a large throne room and slowly walked towards the centrepiece, a glistening dagger. Someone sitting in the throne stood up and two had an exposition filled exchange, explaining the dagger, the room and both of the characters' motives. The characters hinted at a larger ongoing conflict outside what was set to be explored in the current movie, making it clear that everything was set for a sequel. Finally the main character nodded in understanding and took the dagger. He was suddenly teleported out of the room.

“Ready yourself for an eternity under my rule!” shouted a huge ugly demon. He was addressing the United Nations General Assembly. The main character was teleported into the middle of the room and instantly drew the big demon's attention. He grew magnificent, angelic wings and swiftly flew right up to the face of the demon and pierced his forehead with the dagger. The demon twisted in pain. His forehead split open for a second before turning into a small black hole that consumed the demon instantly. Everyone in the room applauded the main character and a montage showed him living a happy life, leaving the mortal world with a smile on his face.

He glanced at his wrist and took out his phone to peer at the time. The movie had been three hours long. It was already dark out, but the positive end of the film made him also smile in a way he could not resist and he decided to walk home. Happily he turned the last corner and was stopped by a hooded man waving a knife and shouting “Give me your wallet, watch and phone, NOW!” He took out his decades old phone, grabbed his last change he had got back from buying the ticket and bared both his wrists to show he had no watch. The hoodie took a step back and mumbled “what the fuck” and ran past him. He didn’t bother turning around to see where he went and happily continued on, into his home. He found his watch on his bedside counter and, relieved, went to sleep to end the day.

Konnaisand Wilbert kohtub turumajandusega

Elas kord konn nimega Wilbert, kes oskas rääkida inimkeeles. Usukoda arvas, et see on ime. Teaduste Nõukogu arvas, et see on evolutsiooniteooria rüvetus. Wilbert aga arvas, et kärbsed maitsevad hästi ja mis siis sellest on, kui kõik teavad? Ega nemad neid selle pärast sööma hakka.

Aga Wilbert eksis. Hakkasid küll. Möödus kuu aega ja kõigis Indor-Mosnaudi restoranides sai uueks moeks tellida kärbsepraadi, kärbsehautist, grillkärbest ja kõike muud, mis sisaldas kärbseid. Iseäranis populaarseks sai aga kärbsepuding, mida tehti poolseeditud kärbestest ja pakuti väikelastele heade tulemuste eest koolis.

Wilbert oli hämmingus. ,,Inimesed söömas kärbseid?! Inimesed on ju suured! Neile läheb sadu kärbseid vaja, et kõht täis saada!'' Ja tal oli õigus. Õigepea hakkas kärbeste populatsioon Indor-Mosnaudis langema. Neist sai kallis kulinaariatoode, mida said endale lubada vaid jõukamad inimesed.

Aga see ei olnud kõik. Sündmuste ahel, mille Wilbert käima oli lükanud, oli pöördumatu. Varsti märkasid ärimehed, kuidas tänavatel ja rohumaadel lebavad nälga surnud konnad. Nad nägid selles võimalust. Ei möödunud kolme tundigi kui restoranid ja kohvikud ostsid massiliselt kokku värskelt koolnud konnasid ja tutvustasid seda inimestele lausetega nagu ''Proovige seda konna! Konn on järgmine Kärbes!'' ja ''Värskemalt surnud roast ei või te unistatagi.''

Wilbert sattus depressiooni nähes oma rahvast, oma sugulasi, suremas. Ja olgugi, et Wilbert oli humanoidne, oli tal kurb tõdeda, et Konn võib tõesti olla järgmine Kärbes. See kõik oli väga kurb ja Wilbert nuttis oma voodis äratades kõik naabrid üles.

Naabrid tulid aeglaselt treppidest alla uurimaks mis lärm see on ja mis nende kaaskodanikul viga on. Äkki nad oleksid saanud teda aidata? Nad lükkasid ukse hellalt lahti ja nende silmad lõid särama.
,,Niiii suur konn!''
,,Jummel, sellega toidab ju terve pere ära!''
,,KUI MITTE KAKS?! HAHAHA!''
Järsku ilmusid inimeste kätesse purgid ja hargid. Nad piirasid lõhenenud südamega Wilberti ümber. Wilbert märkas seda ja hüppas neist üle ja pistis krooksudes jooksu.

Nüüd elab Wilbert üksinda metsas ja sööb surnud kurgesid, sest ka konnad söödi kõik ära. Tema meel on kurb, aga lootusrikas, sest ta teab, et ühel päeval inimesed mõistavad. Ühel päeval nad mõistavad, et ta oli prohvet. Tema oli neile öelnud, et kärbes on hea. Tema oli juhatanud nad järjest toitvamate olenditeni. Aga sisimas ta teadis, et öelda ei maksa midagi.

Kõik kirjutised ei valmi õigeaegselt

Kirjanikuärra istus kirjutuslaua taga, uhkel tammepuust toolil. Jõllitas pingsalt kirjutusmasinat ja niheles, vaatas aeg-ajalt aknast välja. Nii istus ta seal mitu tundi teadmata, mida kirjutada. Vahepeal kirjutas rea või lõigu või kaks, aga siis läks närvi, võttis paberi kirjutusmasinast välja ja pani selle põlema. Kirjutusmasinat tegi selline sündmustekäik väga kurvaks.

Järsku mõne tunni pärast tuli talle mõte. Ta istus veel pingsamalt, siis lõdvestus ja hakkas hüsteeriliselt trükkima. Trükkis lehekülje, trükkis teise. Peaaegu et kolmanda ka veel, aga enne seda tuli minna tualettruumi. Nõnda ta siis läkski sinna, pooljoostes läbi mitme toa. Istus rahulikult potile ja nägi enda ees raamatut. Mõtles, et miks mitte lugeda, aga mõtles valesti. Ta nägi meisterlikult kirjutatud ja oivaliselt vormistatud raamatut. Komad õiges kohas, vahepeal oli trükiviga, aga mis siis sellest! Seda vaevu võis märgata headuse kõrvalt.

Olles tagasi kirjutuslaua taga, kirjutusmasina ees, tammepuust toolil, vaatas kirjanikuärra oma teose senise arengu üle. Luges hoolikalt lehekülje läbi, luges hoolikamalt teise lehekülje läbi. Pettumus oli valmistatud ja ta öökis hetkeks, spirituaalselt. Siis enam ei öökinud ja mõtles, kuidas lugu parandada. Mõtles, et viib süntaksi ühele joonele, et oleks ladus tekst. Proovis järgmised kaks tundi, aga tulemuseks oli grotesk. Siis proovis ta sootuks uusi lauseid vahele panna ja mõndasid ära võtta ja sõnu kustutada ja komasid lisada ja võtta ja pusida ja pusida, tunde ja tunde.

Lõpuks väsis ta ära ja jäi tukkuma, pea kukkus lataki lauale. Tukkus hommikuni ja ärgates oli tal hea tuju. Lõpuks hakkab asja saama, mõtles ta. Ta tõusis põrandalt püsti - sest sinna oli ta öösel kukkunud - ja istus laua taha, tammepuust toolile. Kirjutusmasinat tema ees laual ei olnud, selle asemel oli üks A4 paber, millel seisis üksainus rida: ,,Sellest ei tule midagi välja. Vabandust.''

Momendid kraanikausi taga

See juhtus mingi vestluse käigus. Ma ei mäleta enam mille kohta me vestlesime, kuid seevastu mäletan ma mis juhtus. Meie kolmanda korruse aken oli pärani lahti ning sisse puhus õrn, jahe tuul, kostusid laupäeva keskpäevased helid ja paistis ere päike. Me seisime selle akna all, meie vahel oli kraanikaus kus ta oma käsi jooksva vee all hoidis. Ma tõstsin pilgu parajasti just üles, libistades silmad üle ta süsimusta rinna mis paistis selgelt tema poolläbipaistva õhukese valge kleidi alt. Ma ei saanudki lõpuks teada kust ta selle kleidi sai ja miks see tal seljas oli. Tema suurepärase vuntsi alt paistis see kurjakuulutav irve, millest ma oleks pidanud taipama, et tal on midagi plaanis. Me silmad kohtusid ning ta irve süvenes. Sekundi murdosa jooksul hüppasid ta silmad alla, tema käte juurde, naasedes siis, et mind puurida.

Aeg tundus oma edasiliikumist edasi hoidvat ning libises peaaegu täieliku seisuni. Mu silmad järgisid tema omi ning samuti kukkusid ta kätele. Siis ma mõistsid seda kurjakuulutavat naeratust. Ta toetas oma paremat kätt vasakuga, moodustades oma peopesade vahele tillukese kambri. Selle avavus oli paigutatud, et vesi voolaks sinna otse sisse. Ootamatult kiire liigutusega vajutas ta oma käed kokku, surudes talle pihku kogunenud vee vägivaldselt välja purskama. Mu silmad olid kinnistunud ta kätele. Juga mis ta peost välja lendas oli täpselt sihitud. Ma tundsin iga punkti oma kehas kus ma, nii palju kui ma jõudsin reageerida, tagasi tõmbusin. Mu käes olnud Cosmo kukkus karje saatel põrandale.

Vesi tabas mu ülehuult ning jooksis suure kiirusega otse mõlemasse sõõrmesse. Mälestus tema sõõrmete ees sellise asja eest kaitsvast vuntsist välkus silmade eest läbi. Mu nägu oli täiesti märg ja jõllitasin teda pettunud pilguga, kinnistunud naeruväärsesse poosi. 

"Jälle sa lasid mulle ninna!" kurtsin, kuid ta vastas vaid, "lol."