Kunstnik inglikätega

Elas kord - aastal 1375 -  suur kunstnik Edward de Cham. Ta sündis Itaalia ja Prantsusmaa piiri lähedal asuvas väikeses külakeses, alpide äärel. Ta teosed olid täis ebamaist ilu, justkui inglid ise oleks need loonud ja pannud neisse oma graatsia. Peale vaadates tundus, et tegelased maalidel justkui hingavad, ehk isegi liiguvad. Nad olid kõik täiuslikud. Ja loodusmaalid...ei maksa rääkidagi. Neis oli ilu, emotsiooni. Kui neile pilk heita, ka kõige suursugusemad loodusnähtused maailmas tundusid kui oktoobrikuine lörts pruunikstõmbunud leheteki peal, mis sulab su silme all mudaks. Nii andekas oli Edward de Cham.

Kuid tema küla oli eraldatud suuremast maailmast, ehkki seal lähedal oli väiksem linn ja veidi kaugemal, kuid siiski mugavalt külastatav, paar teist küla. Aga kõik kunstikriitikud, kes elasid selles linnas, väiksemates külades ja Edwardi enda külas, olid lühinägelikud. Otseses mõttes. Neil olid, kõige paremal -5 silindrid, kõige halvemal -7. Selles hoolimata, kui külaelanikud nägid Edwardi teoste vägevust, nad kutsusid kokku kõik need kriitikud, et nad vaataks ja viiks Edwardi kaugemale sealt maakohast, et kogu maailm saaks imetleda tema jumalikke pintslilööke. Ehk lausa paavst ise võtaks ta oma hoole alla. Olid enamik maale ju vaimuliku sisuga.

"Mis lurts see on."
"Pfääh. Poiss, sa rikkusid lõuendi ära!"
"Uskumatu, uskumatu..."
"Isegi kõige vaesemasse kabelisse oleks sellist rüvetust patune panna!"

Edward nuttis ja kriitikud lahkusid sajatades, et nende aega on raisatud. Kuid see pole nende süü, nende silmad olid halvad. Ei nemad näinud Edwardi jumalikke meistriteoseid. Ja prille, neid ei olnud veel müügil..

Edward poos end üles, kuid enne seda - põletas kogu oma loomingu, mida nii kurvalt kritiseeriti. Nii keegi ei teagi, et kunagi aastal 1375, elas kõige suurem kunstnik, keda maailm näinud on, või näeb. Aga muidugi - maailm ei näe. Ega hakka nägema. Sest Edward põletas oma teosed ära. Ja tegi eneka.

Carl üritab, aga ei jaksa päriselt kirjutada vol.1 / Melankoluul

Lumi langes
muutus veeks
lörts

Vesi langes
muutus jääks
avarii

vesi kontsentreerus
jääks tardus
avarii

vesi langes
meri moodustus
estonia

vesi langes
jõeks voolas
uppunu

lumi langes
hangeks muutus
luumurd

rahe kukkus
pähe kukkus
trauma

taevas selge
ilm ilus
päikesepiste

taevas selge
õhtu aeg
roolijoodik

taevas pilves
öine melu
haigus

patt

roim

luuletus

The Vessel Eyt Delta

Docai stood up from his cubicle station and after a few milliseconds to confirm, sensors embedded around him turned off his terminal. He had been sitting for a few hours now and needed to stop working for the day. Little speakers in his ears transitioned from work music to a more relaxed tune in the background of soft spoken talk radio and news.

“… confirms that the union-backed decision to restore Sector E-05 to 100% manufacturing capacity will be actualised. And in the deep dark void outside the rebellion of the 8th Legion continues to keep the T’dangan colonised planet of Cerberus in a state of chaos. Fresh images have surfaced in the last four hours of a possibly Imperial fleet of light attackships converging on and partly destroying a Legionnaire commandeered battlecruiser. At this point the possible casualty count is unknown. Rumors of independent contractors from our homeship Eyt Delta working in conjunction with the Imperial Army have been denied. And back on the homeship, in lighter news, local climate engineers have started a warm breeze in sector B public levels to stress test a new model of air conditioners. The new model …”

Docai furrowed his brow as he stepped out into an airlock and the air cycled around him. He was standing at the hatches now in full gear and a 0-Atmo suit. The low-energy, high-pressure sitting job was not his preferred employment, but it was the one he was given. A small unnecessary spacewalk gave him an excuse to move around more than he had in the past 11 hours. Putting on the EVA suit was a well practiced routine Docai barely even noticed anymore. Grabbing a bar outside the hatch, he flung himself out and swung around to the side of his office module. His magnetised boots thumped as they connected and stuck to the surface. He started out on the familiar walk back towards his home-module, absent-mindedly staring into the stars above.

Eyt Delta was built on the understanding that functionality is more important than looks. Handlebars and emergency hatches were laid out on the surface. It was built in modules, so it could be taken apart, reassembled or quarantined with ease. This gave the ship a somewhat work-in-progress look. Luckily aerodynamics did not matter in space and it was set on it’s calculated course at a relatively slow pace from one planet to another. It wasn’t about to maneuvre in any direction.

Kell lööb hingekella - filosoofiline teos ajanäitajate mõjust vanemate inimeste elulistele näitajatele

Tik-tak, tik-tak. Kell tiksub kortermajas. Olav Paekivi istub tugitoolis ja mälestab lapsepõlve. Ta oli äsja jäänud pensionile. Kurb oli mõelda, et ta kunagi ei abiellunud ega saanud lapsi. Lihtsalt üks pikk elu, täis töötamist erinevates vabrikutes ja siis hiljem trollijuhina. Aga mis sest enam mõelda. Mis oli, see oli ja mis on, see on. Kõik ta sõbrad olid surnud ja oma tööl trollijuhina ta palju uusi sõpru ei leidnud. Oli küll üks kolleeg, Arno, aga tema oli noorem ja ega tal aega olnud, et külas käia - tal oli pere kelle seltsis aega veeta. Olav oli natuke kade, aga samas ka õnnelik, et teistel paremini on läinud.

Tik-tak, tik-tak. Kell tiksub kortermajas. Olav jäi magama ja tunnid möödusid kuniks ta magas oma tugitoolis ja nägi unenägu vanaema hoovist ja sõpradega mängimisest. See oli ta lemmik unenägu. Lapsena oli kõik parem. Vanaema tegi häid pannkooke ja jagas neid ka Olavi sõpradele. Nad mängisid peitust ja sõda, aga Olavi lemmik oli mäng nimega "sinimägede lahing". See tegi ta väga rõõmsaks. Tema oli alati sakslaste poolel. Ta polnud enam kindel, kas ta mäletab asju õigesti. Unes ta alati tulistas naabripoiss Aavot. Aavo suri kohkunud pilguga, mis väljendas valu ja segadust. Aga vanaema ei pahandanud vaid lohutas, et alati tulevad uued naabrid.

Tik-tak, tik-tak. Kell tiksub kortermajas. Olav magab rahutult, kuid unetsükkel vahetub ja ta jääb vaikseks, õndsaks. Kellatiksumine kajab terves toas, kiire ent kummaliselt lummav, häirivalt rahustav. Olavi süda hakkab vaikselt sünkroniseeruma kellaga. Tik-tak, tik-tak, tuks-tuks, tuks-tuks. Kuid Olavi süda on nõrgaks jäänud. Kurb monotoonne elu ja suitsetamine teevad seda inimesega. Lapsena oli Olavi süda väga tugev, aga mis sellest. Kella kiire tiksumine on väsitav. Süda proovib, tuks-tuks, tuks-tuks. Aga see pole jätkusuutlik. Olavi süda läheb krampi ja vaikib.

Tik-tak, tik-tak. Kell tiksub kortermajas. Olav istub koolnult tugitoolis. Ta ei ole kohkunud pilguga nagu naabripoiss Aavo. Ta näojooned on rahulikud, peaaegu naeratavad. Aga kiirabisse helistatakse alles nelja kuu pärast. Siis ta enam ei naerata, siis ta on kole ja lagunenud. Inimesed kes ta leiavad kurvastavad Olavi saatuse üle. Nad mõtlevad, et keegi ei tohiks nii üksik olla. Aga nemad ei tea, et Olav naeratas kui ta nägi Aavot suremas.

Moo-d-poo-em

Vana hall tark sein istub
meie maja ääres ning jälgib
kuidas meie elu käib
ja näib talle vahel et me tõesti
elame kuidagi kuigi midagi me
üleval ei hoia ainult edasi
ja tagasi saab joostub
isegi toas ei saa paigal püsitud.

Pert Planktoni Juhtum, Episood IV / Piiratud aga ääretu

Tänaval on mees, nägu ja silmad seismas lummatult raamatukogu uksel. Kust on ta tulnud, kuhu ta läheb - kes oskab öelda. Inimesed mööduvad temast, aga ainult x-teljel, sajatades: "Kes on see mees, miks ta siin seisab keset teed, putsi, liiklusetikett, türapea"
Kuid mitte ükski hing ei suundu raamatukokku, mis seisab tühja ja kõledana, kandmas aegunud formaadis teadmisi. Neil on iPadid ja nutitelefonid. Nad ei vaja paberit. Pealegi - Tumblr on palju parem kui raamatukogu. Kas raamatukogus on fandomid? Ei. QED.


Professor Pert Plankton istus oma kabinetis, tammepuust laua taga ning silmitses pingsalt iidset ajaloolist dokumenti. Mõtle midagi välja Pert, mõtle midagi välja. Sa oled krüptoajaloo professor, sa pead midagi leidma. Miks see alati minuga juhtub? Ma tahan lihtsalt istuda oma kabinetis, rääkida ilusate daamidega ja ujuda konna. Miks minuga need asjad juhtuvad? Müsteeriumid...Ja ometi - mu IQ on 182, aga ma ei leia siit dokumendist informatsiooni. Ma ei leia kunagi midagi, aga ometi nad kuulavad mind, miks-miks-miks-miks...

 "Professor, kas te olete midagi leidnud?" küsis Lucrecia, kes oli rabavate näojoonte ja pikkade kergelt lokkis tumedate juustega noor teadlane. Tema IQ oli 174 kuid pealtnäha ei oleks võinud arvata, et ta on Pert Planktonist väiksema intellektiga. Ta oli sündinud vanasse anglo-saksi aadlisuguvõssa kuid ta vanemad surid kui Lucrecia oli veel väga noor. Teda kasvatas vanaonu, kes andis talle edasi palju teadmisi, tekitades Lucrecias huvi vana-inglise mütoloogia ja kirjanduse vastu, milles ta saavutas ka kolm doktorikraadi, olles vaid 26 aastane. Ühtlasi meeldis talle kanda väga ilusat punast kleiti musta vööga, mis rõhutas tema täiuslikku figuuri ja mis langes väga kelmikalt poolde reide, peaaegu põlveni, paljastades Lucrecia harukordselt kaunid sääred.

"Ei...või äkki siiski. Ma arvan, et ma leidsin osa vihjest," pomises Plankton kõhklevalt, "aga luba et sa hoiad avatud meelt."
"Muidugi, professor."
"See leheküljenumber võib olla aadress."
Ruumi langes vaikus. Kurat, kurat, kurat, ta on mul jälil. Pert, miks sa pidid seda ütlema, miks, miks, miks. Lehekülje number? See on kõige lollim võimalikum vihje üldse, mida fakki.
"Lehekülje...number? Aadress? Professor..." Lucrecia tõstis kõhklevalt käe, sirutades välja nimetissõrme ja keskmise sõrme, kuid siis need uuesti sulgedes.
"Jah, ma tean, et see kõlab kummaliselt, aga..."
"Aga professor, kuningas Arthuri ajal ei olnud Inglismaal aadressite süsteemi. Ja õigupoolest - leheküljenumbrite süsteemi, mis seab kahtluse alla kogu selle dokumendi autentsuse nagu ma teile ka enne seletasin. Ja üleüldsegi - isegi kui me aktsepteerime, et see kõik on tõsi, seda aadressit ei eksisteeriks enam. Seal ei oleks midagi....Võinoh, kui me võib-olla kaevaks selle välja, aga ei. See on lollus, " ütles Lucrecia rabava graatsiaga. Tal oli väga kena hääl ja kerge frustratsioon tegi seda ainult ilusamaks. Pert oli lummatud.
Persse, persse, persse, mõtle midagi välja, mõtle midagi välja. Sa oled varem inimestele häma ajanud, tee seda uuesti...häma, Pert, häma
"Lucrecia, sa unustad midagi," alustas Pert ning võttis õrnalt kinni Lucrecia ilusast seljast, juhatamaks teda ukse poole, samal ajal pistes taskusse dokumenti ja kinnitades oma tviidpintsaku nööpi, "Ümarlauarüütlid eksisteerivad tänapäevani. Kas sa ei näe, Lucrecia? See vandenõu ulatub sügavamale ajalukku kui keegi meist võib ette kujutada. Ma ei usu, et trükipressi leiutamine, lehekülgede nummerdamine ning aadressisüsteemi loomine on olnud juhused. See dokument tõestab seda. Kuningas Arthur teadis, et need asjad tulevad ja ta jättis maailmale selle dokumendi. Tema rüütlid viisid selle kõik ellu ja meie, Lucrecia, jah - meie - oleme need kes avastavad tõelise tõe."
Lucrecia silmitses Perti veidi kõhklevalt kuid järgnes talle.

Pert vaatas armastavalt oma piilupart Donaldi kella poole ja sai teada, et kell on 2:36 päeval. See ei olnud iseäranis tähtis kuid Pertile meeldis vaadata oma kella. Ta sai selle lapsena ning see oli talle väga suure sentimentaalse tähtsusega. Kui Pert oli veel noor ning käis koolis, narrisid teised poisid teda tema kella pärast. Aga Pert ei teinud sellest välja. Ta teadis täpselt, et tema kell on täiesti adekvaatne, piilupart või mitte.

"Professor, kuhu me sõidame?" küsis Lucrecia.
"Mis?"
"Kuhu me sõidame. Aadress, te ütlesite, et on aadress,"
"Ahjaa, aadress, kui hajameelne. Me teame, et maja number on 2, aga oota, tekstis on kindlasti vihje ka tänava kohta," sõnas Pert natukene punaseks tõmbudes.
Järgnes piinlik ja kohmetu vaikus. Lucrecia pigistas oma käed tugevalt rooli ümber ja näis ärritunud. See on halb, see on väga halb. Ma teadsin, et see juhtub...lehekülje number...mida ma mõtlesin. Lucrecia pole nii tark kui mina, aga ta pole ka loll. Miks leheküljenumber, miks ma otsustasin oma kabinetist lahkuda.
"Kas te tahate öelda, et me lahkusime teie kabinetist, lõpetasime dokumendi põhjalikku uurimise selleks sobivas keskkonnas...Alusel, et maja number on kaks?" sõnas Lucrecia väga ilusa häälega, aga väga pahaselt. Pert vaatas punastades Lucrecia poole, kuid ei suutnud tagasi hoida naeratust. Lucrecia oli pahasena väga ilus. Pert leidis, et see on erutav. Ta tahtis Lucreciale musi teha. Aga siis ta märkas midagi.
"PEATU! SEAL! SEAL!" karjus Pert ja Lucrecia ehmatas, peaaegu põhjustades avarii, kuid seda osklikult vältides, sest tegu oli väga andeka autojuhiga, kes sai eksamil 99 punkti. Pert sai 100 punkti.
"Mis?" sõnas Lucrecia hingeldades.
"Seal..." Plankton tõstis käe ja viipas ühe suure romaanistiilis maja poole, millel seisis kiri: ARTVR MORDRED CAMLANNII RAAMATVKOGV, Mansetinööbi 2
Plankton ja Lucrecia väljusid autost ja kõndisid aeglaselt raamatukogu poole.
Lucrecia avas suu aga ei suutnud midagi öelda. Ta proovis uuesti.
"Professor...See on tõesti siin. Kuidas te..."
"Kogemus."

Pert Planktoni Juhtum, Episood VI / Üldse-mitte-fanfic

Kusagil õhtupimeduses istub mees kellel pole pead. Inimesed kõnnivad temast mööda, ta naeratab neile kõigile. Kuid inimesed ei tea seda, sest istuval mehel pole nägu. Tema naeratus on metafüüsiline ja katsumatu. Tema olemasolu pseudofilosoofiline. See mees on surnud. Tal ei ole pead. Ja keegi ei tea kas kutsuda kiirabi või politsei.


Pert Plankton kõndis mööda kella kuuest linna. Ta teadis, et kell on kuus, sest tal oli piilupart Donaldi käekell, mille ta sai esimeses klassis ja mis päästis ta lämbumissurmast. Professor Plankton armastas oma kella, see oli talle väga kallis. Ühtlasi armastas ta oma tviidpintsakut, mis jättis mulje, et ta on väga tark. Aga ta ei vajanud pintsakut, et tark välja näha. Ta oligi tark, ta IQ oli 182 ja ta oli krüptoajaloo professor. Ühtlasi oli ta andekas ujuja. Tema lemmikstiil oli konn. Paljud õpilased ja ilusad daamid käisid vaatamas kuidas ta ülikooli tiigis konna ujus. Professor Pert Plankton oli Inimene suure tähega. Tõeline renessanssi mees.

Aga tema ei teadnud, et Donald ei ole alati seal. Tema ei teadnud, et Donald ei ole elupäästja. Küll aga teadis Plankton, et kell on saanud kuus läbi 2 minutit. See valmistas talle rõõmu. Ja ehk oli tal õigust, ehk mitte. Aga vahepeal juhtub, et keegi kihutab tänaval. Vahel juhtub, et autojuht ehmatab. Vahepeal juhtub, et metallnööri otsas rippuv konks ei ole piisavalt tugevalt kinnitatud ja kaldub hoogsalt jalakäija poole. Vahepeal juhtub, et jalakäija pea on vale nurga all ja konks viib selle minema. Vahepeal juhtub, et jalakäija sureb kuigi tal on piilupart Donaldi käekell. Vahepeal juhtub, vahepeal küll.