Kell lööb hingekella - filosoofiline teos ajanäitajate mõjust vanemate inimeste elulistele näitajatele

Tik-tak, tik-tak. Kell tiksub kortermajas. Olav Paekivi istub tugitoolis ja mälestab lapsepõlve. Ta oli äsja jäänud pensionile. Kurb oli mõelda, et ta kunagi ei abiellunud ega saanud lapsi. Lihtsalt üks pikk elu, täis töötamist erinevates vabrikutes ja siis hiljem trollijuhina. Aga mis sest enam mõelda. Mis oli, see oli ja mis on, see on. Kõik ta sõbrad olid surnud ja oma tööl trollijuhina ta palju uusi sõpru ei leidnud. Oli küll üks kolleeg, Arno, aga tema oli noorem ja ega tal aega olnud, et külas käia - tal oli pere kelle seltsis aega veeta. Olav oli natuke kade, aga samas ka õnnelik, et teistel paremini on läinud.

Tik-tak, tik-tak. Kell tiksub kortermajas. Olav jäi magama ja tunnid möödusid kuniks ta magas oma tugitoolis ja nägi unenägu vanaema hoovist ja sõpradega mängimisest. See oli ta lemmik unenägu. Lapsena oli kõik parem. Vanaema tegi häid pannkooke ja jagas neid ka Olavi sõpradele. Nad mängisid peitust ja sõda, aga Olavi lemmik oli mäng nimega "sinimägede lahing". See tegi ta väga rõõmsaks. Tema oli alati sakslaste poolel. Ta polnud enam kindel, kas ta mäletab asju õigesti. Unes ta alati tulistas naabripoiss Aavot. Aavo suri kohkunud pilguga, mis väljendas valu ja segadust. Aga vanaema ei pahandanud vaid lohutas, et alati tulevad uued naabrid.

Tik-tak, tik-tak. Kell tiksub kortermajas. Olav magab rahutult, kuid unetsükkel vahetub ja ta jääb vaikseks, õndsaks. Kellatiksumine kajab terves toas, kiire ent kummaliselt lummav, häirivalt rahustav. Olavi süda hakkab vaikselt sünkroniseeruma kellaga. Tik-tak, tik-tak, tuks-tuks, tuks-tuks. Kuid Olavi süda on nõrgaks jäänud. Kurb monotoonne elu ja suitsetamine teevad seda inimesega. Lapsena oli Olavi süda väga tugev, aga mis sellest. Kella kiire tiksumine on väsitav. Süda proovib, tuks-tuks, tuks-tuks. Aga see pole jätkusuutlik. Olavi süda läheb krampi ja vaikib.

Tik-tak, tik-tak. Kell tiksub kortermajas. Olav istub koolnult tugitoolis. Ta ei ole kohkunud pilguga nagu naabripoiss Aavo. Ta näojooned on rahulikud, peaaegu naeratavad. Aga kiirabisse helistatakse alles nelja kuu pärast. Siis ta enam ei naerata, siis ta on kole ja lagunenud. Inimesed kes ta leiavad kurvastavad Olavi saatuse üle. Nad mõtlevad, et keegi ei tohiks nii üksik olla. Aga nemad ei tea, et Olav naeratas kui ta nägi Aavot suremas.