Tänaval on mees, nägu ja silmad seismas lummatult
raamatukogu uksel. Kust on ta tulnud, kuhu ta läheb - kes oskab öelda.
Inimesed mööduvad temast, aga ainult x-teljel, sajatades: "Kes on see
mees, miks ta siin seisab keset teed, putsi, liiklusetikett, türapea"Kuid mitte ükski hing ei suundu raamatukokku, mis seisab tühja ja kõledana, kandmas aegunud formaadis teadmisi. Neil on iPadid ja nutitelefonid. Nad ei vaja paberit. Pealegi - Tumblr on palju parem kui raamatukogu. Kas raamatukogus on fandomid? Ei. QED.
Professor Pert Plankton istus oma kabinetis, tammepuust laua taga ning silmitses pingsalt iidset ajaloolist dokumenti. Mõtle midagi välja Pert, mõtle midagi välja. Sa oled krüptoajaloo professor, sa pead midagi leidma. Miks see alati minuga juhtub? Ma tahan lihtsalt istuda oma kabinetis, rääkida ilusate daamidega ja ujuda konna. Miks minuga need asjad juhtuvad? Müsteeriumid...Ja ometi - mu IQ on 182, aga ma ei leia siit dokumendist informatsiooni. Ma ei leia kunagi midagi, aga ometi nad kuulavad mind, miks-miks-miks-miks...
"Professor, kas te olete midagi leidnud?" küsis Lucrecia, kes oli rabavate näojoonte ja pikkade kergelt lokkis tumedate juustega noor teadlane. Tema IQ oli 174 kuid pealtnäha ei oleks võinud arvata, et ta on Pert Planktonist väiksema intellektiga. Ta oli sündinud vanasse anglo-saksi aadlisuguvõssa kuid ta vanemad surid kui Lucrecia oli veel väga noor. Teda kasvatas vanaonu, kes andis talle edasi palju teadmisi, tekitades Lucrecias huvi vana-inglise mütoloogia ja kirjanduse vastu, milles ta saavutas ka kolm doktorikraadi, olles vaid 26 aastane. Ühtlasi meeldis talle kanda väga ilusat punast kleiti musta vööga, mis rõhutas tema täiuslikku figuuri ja mis langes väga kelmikalt poolde reide, peaaegu põlveni, paljastades Lucrecia harukordselt kaunid sääred.
"Ei...või äkki siiski. Ma arvan, et ma leidsin osa vihjest," pomises Plankton kõhklevalt, "aga luba et sa hoiad avatud meelt."
"Muidugi, professor."
"See leheküljenumber võib olla aadress."
Ruumi langes vaikus. Kurat, kurat, kurat, ta on mul jälil. Pert, miks sa pidid seda ütlema, miks, miks, miks. Lehekülje number? See on kõige lollim võimalikum vihje üldse, mida fakki.
"Lehekülje...number? Aadress? Professor..." Lucrecia tõstis kõhklevalt käe, sirutades välja nimetissõrme ja keskmise sõrme, kuid siis need uuesti sulgedes.
"Jah, ma tean, et see kõlab kummaliselt, aga..."
"Aga professor, kuningas Arthuri ajal ei olnud Inglismaal aadressite süsteemi. Ja õigupoolest - leheküljenumbrite süsteemi, mis seab kahtluse alla kogu selle dokumendi autentsuse nagu ma teile ka enne seletasin. Ja üleüldsegi - isegi kui me aktsepteerime, et see kõik on tõsi, seda aadressit ei eksisteeriks enam. Seal ei oleks midagi....Võinoh, kui me võib-olla kaevaks selle välja, aga ei. See on lollus, " ütles Lucrecia rabava graatsiaga. Tal oli väga kena hääl ja kerge frustratsioon tegi seda ainult ilusamaks. Pert oli lummatud.
Persse, persse, persse, mõtle midagi välja, mõtle midagi välja. Sa oled varem inimestele häma ajanud, tee seda uuesti...häma, Pert, häma
"Lucrecia, sa unustad midagi," alustas Pert ning võttis õrnalt kinni Lucrecia ilusast seljast, juhatamaks teda ukse poole, samal ajal pistes taskusse dokumenti ja kinnitades oma tviidpintsaku nööpi, "Ümarlauarüütlid eksisteerivad tänapäevani. Kas sa ei näe, Lucrecia? See vandenõu ulatub sügavamale ajalukku kui keegi meist võib ette kujutada. Ma ei usu, et trükipressi leiutamine, lehekülgede nummerdamine ning aadressisüsteemi loomine on olnud juhused. See dokument tõestab seda. Kuningas Arthur teadis, et need asjad tulevad ja ta jättis maailmale selle dokumendi. Tema rüütlid viisid selle kõik ellu ja meie, Lucrecia, jah - meie - oleme need kes avastavad tõelise tõe."
Lucrecia silmitses Perti veidi kõhklevalt kuid järgnes talle.
Pert vaatas armastavalt oma piilupart Donaldi kella poole ja sai teada, et kell on 2:36 päeval. See ei olnud iseäranis tähtis kuid Pertile meeldis vaadata oma kella. Ta sai selle lapsena ning see oli talle väga suure sentimentaalse tähtsusega. Kui Pert oli veel noor ning käis koolis, narrisid teised poisid teda tema kella pärast. Aga Pert ei teinud sellest välja. Ta teadis täpselt, et tema kell on täiesti adekvaatne, piilupart või mitte.
"Professor, kuhu me sõidame?" küsis Lucrecia.
"Mis?"
"Kuhu me sõidame. Aadress, te ütlesite, et on aadress,"
"Ahjaa, aadress, kui hajameelne. Me teame, et maja number on 2, aga oota, tekstis on kindlasti vihje ka tänava kohta," sõnas Pert natukene punaseks tõmbudes.
Järgnes piinlik ja kohmetu vaikus. Lucrecia pigistas oma käed tugevalt rooli ümber ja näis ärritunud. See on halb, see on väga halb. Ma teadsin, et see juhtub...lehekülje number...mida ma mõtlesin. Lucrecia pole nii tark kui mina, aga ta pole ka loll. Miks leheküljenumber, miks ma otsustasin oma kabinetist lahkuda.
"Kas te tahate öelda, et me lahkusime teie kabinetist, lõpetasime dokumendi põhjalikku uurimise selleks sobivas keskkonnas...Alusel, et maja number on kaks?" sõnas Lucrecia väga ilusa häälega, aga väga pahaselt. Pert vaatas punastades Lucrecia poole, kuid ei suutnud tagasi hoida naeratust. Lucrecia oli pahasena väga ilus. Pert leidis, et see on erutav. Ta tahtis Lucreciale musi teha. Aga siis ta märkas midagi.
"PEATU! SEAL! SEAL!" karjus Pert ja Lucrecia ehmatas, peaaegu põhjustades avarii, kuid seda osklikult vältides, sest tegu oli väga andeka autojuhiga, kes sai eksamil 99 punkti. Pert sai 100 punkti.
"Mis?" sõnas Lucrecia hingeldades.
"Seal..." Plankton tõstis käe ja viipas ühe suure romaanistiilis maja poole, millel seisis kiri: ARTVR MORDRED CAMLANNII RAAMATVKOGV, Mansetinööbi 2
Plankton ja Lucrecia väljusid autost ja kõndisid aeglaselt raamatukogu poole.
Lucrecia avas suu aga ei suutnud midagi öelda. Ta proovis uuesti.
"Professor...See on tõesti siin. Kuidas te..."
"Kogemus."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar