Kusagil õhtupimeduses istub mees kellel pole pead. Inimesed
kõnnivad temast mööda, ta naeratab neile kõigile. Kuid inimesed ei tea
seda, sest istuval mehel pole nägu. Tema naeratus on metafüüsiline ja
katsumatu. Tema olemasolu pseudofilosoofiline. See mees on surnud. Tal
ei ole pead. Ja keegi ei tea kas kutsuda kiirabi või politsei.Pert Plankton kõndis mööda kella kuuest linna. Ta teadis, et kell on kuus, sest tal oli piilupart Donaldi käekell, mille ta sai esimeses klassis ja mis päästis ta lämbumissurmast. Professor Plankton armastas oma kella, see oli talle väga kallis. Ühtlasi armastas ta oma tviidpintsakut, mis jättis mulje, et ta on väga tark. Aga ta ei vajanud pintsakut, et tark välja näha. Ta oligi tark, ta IQ oli 182 ja ta oli krüptoajaloo professor. Ühtlasi oli ta andekas ujuja. Tema lemmikstiil oli konn. Paljud õpilased ja ilusad daamid käisid vaatamas kuidas ta ülikooli tiigis konna ujus. Professor Pert Plankton oli Inimene suure tähega. Tõeline renessanssi mees.
Aga tema ei teadnud, et Donald ei ole alati seal. Tema ei teadnud, et Donald ei ole elupäästja. Küll aga teadis Plankton, et kell on saanud kuus läbi 2 minutit. See valmistas talle rõõmu. Ja ehk oli tal õigust, ehk mitte. Aga vahepeal juhtub, et keegi kihutab tänaval. Vahel juhtub, et autojuht ehmatab. Vahepeal juhtub, et metallnööri otsas rippuv konks ei ole piisavalt tugevalt kinnitatud ja kaldub hoogsalt jalakäija poole. Vahepeal juhtub, et jalakäija pea on vale nurga all ja konks viib selle minema. Vahepeal juhtub, et jalakäija sureb kuigi tal on piilupart Donaldi käekell. Vahepeal juhtub, vahepeal küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar