Oh Inimkond!

Gerli vaatas igatsevalt aknast välja. Sinine buss sõitis mööda. Talle meeldisid sinised bussid, need olid alati palju ilusamad kui kollased bussid, mis meenutasid nõukogude aega. Ta ei tahtnud meenutada nõukogude aega. Mitte, et ta oleks saanud - ta polnud siis veel sündinud. Aga miski selle pärandi juures oli mäda ja see Gerlile ei meeldinud.
"Kas kõik on korras?" kõlas noormehehääl tugitoolist, mis oli seljaga akna poole, sest see on kuidas trendikad inimesed oma tugitoole paigutavad. Ta ei näinud Gerli igatsevat pilku, aga ta teadis, et see on seal. Ta tundis seda. Tema, nagu iga teise 1997. aastal sündinud, samahästi kui anonüümse poisslapse, nimi oli Martin.
"Ei. Mul on kurbus."
"Ära ole kurb," ütles Martin oma parima lohutushäälega. Martinid ütlevad alati Gerlidele selliseid asju. See ei aita kunagi. Inimese kurbust ei saa võtta sõnadega. Seda saab kõrvale juhtida öeldes vaimukaid asju või püüdes kurbuse subjekti vägivaldselt rünnata, aga need on ajutised lahendused. Kurbus tuleb alati tagasi. See on tema loomuses.

Sinise bussi juht oli just lõpetamas oma päeva neljandat marsuuti. Ta vaatas väsinud silmadega rooli kõrval olevat fotot. Seal oli tema lastelaste pildid. Ta naeratas. Kõlas tuututamine. Eduard pööras oma silmad tagasi teele. Selgus, et tal oli roheline tuli. Ta asus teele, samaegselt mõeldes, mida oma noorimale tütrele sünnipäevaks kinkida. See on naljakas kuidas kõige noorem tütar on see, kes temast justkui kõige rohkem hoolib. Teised 3 last on ta justkui hüljanud. Vähemasti pärast nende ema surma. Muidugi see on mingis mõttes loomulik, sest Eva oli ainus, kes tol ajal veel kodus elas. Aga eks ta ole. Ega teised ka midagi paha mõtle selle all. Kindlasti nad armastavad oma isa. Vahel on seda raske välja näidata ja noh...millest üldse koos rääkida oleks.
Eduardi keha lendas järsult paremale, pool ta luustikust murdus ja tema peast tolknes järsku välja tükk bussi uksest. Nähtavasti oma mõtiskluses ta ei märganud, et järgmisel ristmikul tal oli punane tuli ja kõrvalt tuli suur veoauto. Aga mis
sest enam. Ta sai neli last ja neil on kõigil oma lapsed. Viljakad geenid said edasi antud. Tema töö oli tehtud. Maailmamajandus võitis tema osavõtust. Keda huvitab, et ta oli inimene. Keda kurat huvitab.

"Martin!"
"Mis on?!" hõikas Martin peaaegu paanikas kuuldes Eva hirmunud hüüdu.
"Autoavarii! Too telefon, me peame helistama, kiiresti!"
"Ah mis sa hüsteeritsed. Niikuinii paljud juba helistavad."

Gert ehmatas. Ta tuli just töölt ja oli väga väsinud. Oli olnud raske nädal ja mingil rumalal põhjusel olid ülemused otsustanud teha struktuurilisi muudatusi, lollpead. Kas nad üldse ei hooli lihtsast inimesest. Muidugi see tähendas palju rohkem tööd Gertile ja palju vähem aega väikese Chrysteliga, kes saab varsti kaheaastaseks. Aga äkki Gert ei saagi sünnipäeva lapsega veeta ja peab hoopis töötama. See tegi ta vihaseks, väga väga vihaseks. Ja see bussijuht. See kuradi bussijuht. Mida perset ta mõtles. Tal oli punane tuli, Gert oleks võinud bussi alla jääda, väga napilt ei jäänud. Ja vaata mis juhtus. Kuradi lollpea. Avarii. Ja paras ongi, sellised väärakad peaksidki ära surema, kogu inimkond paraneks.
"Äkki ma jõuan veel poodi, et Chrystelile midagi osta. Jumal tänatud, et ta oma isast ilma ei jäänud."

Täna olen Patmose Johannes / Proverbiaalne Hingetraktor

mitu seeklit läheb, et müüa mind.
mitu seeklit kui olen agnostik
kui olen kristlane, kui olen moslem
mitu seeklit kui olen poeg, kui olen tütar
mitu seeklit läheb, et müüa sind
meil kõigil on Juudas, meil kõigil on
meis kõigis on Juudas, meis on
mitu seeklit, et tuua ta välja,
mitu seeklit, mitu soovi, mitu und.
mitu pitserit et hävitada mu maailm
mitu pasunat et murda mu müürid
mitu kaussi, et uppuda
mitu pitserit, pasunat, kaussi
hävitada, murda, uputada, sind.
seitse, seitse, seitse, seitse, seitse
Neli ja Kaks.

Edgari Aatus

Edgar lõpetas parajasti kõne rahvale. See oli ergutav kõne ja kuigi valimised olid tulemas, tulid sõnad otse ta südamest. Ta laskus platformilt tänavale ja inimesed pürgisid meeldivalt kuid järjekindlalt tema lähedale. Ta lehvitas ja astus mõne vanema härrasmehe juurde, et nende kätt suruda ja tänada neid ikka veel valimast. Naeratusega suul ja meeldivate sõnadega õhus kaduski Edgar oma tumeda limusiini toonitud akende taha. Ta vajutas oma tagumiku tema jaoks spetsiaalselt vormitud istmete peale. Salongi väike aken libises lahti ning autojuht pistis oma pea rõõmsalt sisse. "Kuhu nüüd härra." Edgar tõmbas põuest välja märkmiku ja uuris seda pingsalt. Autojuht jälgis Edgari silmade reisi mööda lehekülge alla, kuniks nad seisma jäid ja ta kogu oma näo hirmsasse grimassi tõmbas. Ta vaatas oma käekella ja tegi veel koledamat nägu. "Ohjah, lähme Lasnamäele, kirikusse."

Kirik oli seest inimtühi, kuid seda oli Edgar oodanud. Ta ei teadnud mis kombed paigas olid, aga ta teadis, et alati kui tema tulema pidi, siis kedagi teist ei olnud. Sügav vene aksent kostis üle kiriku "Edgar, mu poiss. Ma olen sind oodanud. Me peame rääkima. Mul on veel ühte kirikut vaja. Võibolla rohkem kui ühte. Kindlasti sa ei ole vastu? Hahaa, jumalat ikka kardad, poiss?" Edgar oli käed taskusse surunud ning põrnitses põrandat. Kui hääl rohkem midagi ei öelnud, sobras Edgar korra veel taskus, leidis paar kahe eurist ja torkas need annetuskasti.

Iiveldus

Väljas sajab lund ja silmapiiril paistab kollane kuju. Mitte ümmargune nagu päike, ehkki sarnase säraga. Justkui kaheksat meenutav ja pimestav, ent miskil moel silmarakud ei saa kahjustada ja nägemine säilib. Nägemine ilma nägemiseta, kollase informatsiooni neelamine silmadega ja pikk ängistav paus justkui toitu neelates kui hing korraks peatub.

Teisel pool horisonti paistab suur tumehall pilv, mis suure hooga läheneb, tuul kandmas sealt emiteeruvaid lumetähti meelt hägustava kiirusega kollase kuju poole. Võiks öelda, et tuiskab kuid see ei ole tõsi. Nagu silm neelab kollase kuju valgust, neelab kollane kuju maailma. Kõik saab varsti tema omaks ja kõigest saab hingevalgus, mitte miski ei säili pealt vaimufootonite.

Ants vaatab seda pealt, seismas kahe horisondi keskel. Ta läks reedel matkama, üksinda. Talle meeldisid seiklused steppides, seiklused mida saab seigelda üksi ilma teisteta. Muidugi, nüüd ta on päriselt üksi. Kõik teised olid juba muudetud. Tal hakkas järsku kurb. Ta ei saanud teada, et ta on viimane inimene, kuid kuidagi ta tajus seda. Miski kollasest kujust tulevas valguses justkui kõneles temaga. Valged karjed hingedelt, kel pole enam keha ega kogemust.

Kollane kuju tajus viimase inimese hingeõhku, tajus tema kurbust. Kuju ei teadnud, mis on üksindus, sest teda oli alati olnud üks. Kuid Ants teadis, tema oli kunagi osa miljardeist. Kuju hakkas värisema ja vajus põlvili. See tunne oli hirmus. Ta ei suutnud seda kontrollida. Iiveldus täitis ta meeled ning järsku ta ei eritanud enam valgust vaid neelas seda.

Ja siis ei olnud enam midagi.

Kusagil üle vikerkaare

Laual seisab vikerkaarevärvi kruus. Ta on siin korteris uus. Ta ise oli ka uus kui ma ta ostsin, aga sellest on juba arvestatav hulk aega möödunud. Aga ega ta vana ka ei ole.

Samas ega ma ta vanust täpselt ei teagi, ta ei oska rääkida. Ta võib lausa 23 olla, või siis mitte. Ehk hoopis 22 nagu mina või keegi teine.

Ükspäev ma jõin tema seest rohelist teed. Sellest ajast ta ongi laual seisnud. Mitte päris auvalves, pigem meeldetuletusvalves, et ma olen lohakas inimene ja peaksin ennast kokku võtma.

Mulle ei meeldi kurjad kruusid. Ma arvan, et kui ta jätkab sellist nähvlemist pean ma ta ära lõhkuma. Aga ega ma paha pärast seda teeks. Kruusid võiksid oma kohta riiulis teada ja sinna minnagi. Mitte vedelema ja haukuma nagu koerad ei haugu.

Kui ma suureks kasvan, leiutan ma masina, mis peseb nõud ise ära. Ja siis mul oleks robot, kes tõstaks nõud sellest masinast riiulisse. Ja siis kolmas masin teeks ise süüa. Ja neljas robot paneks toidu lauale ja siis koristaks nõud ära ja paneks need nõusid puhastavasse masinasse. Viies robot käiks poes. Mina aga vaataksin seda hirmunult pealt ja palvetaks, et nad teadvust ei omandaks ja mind ära ei tapaks.