Kell lööb hingekella - filosoofiline teos ajanäitajate mõjust vanemate inimeste elulistele näitajatele

Tik-tak, tik-tak. Kell tiksub kortermajas. Olav Paekivi istub tugitoolis ja mälestab lapsepõlve. Ta oli äsja jäänud pensionile. Kurb oli mõelda, et ta kunagi ei abiellunud ega saanud lapsi. Lihtsalt üks pikk elu, täis töötamist erinevates vabrikutes ja siis hiljem trollijuhina. Aga mis sest enam mõelda. Mis oli, see oli ja mis on, see on. Kõik ta sõbrad olid surnud ja oma tööl trollijuhina ta palju uusi sõpru ei leidnud. Oli küll üks kolleeg, Arno, aga tema oli noorem ja ega tal aega olnud, et külas käia - tal oli pere kelle seltsis aega veeta. Olav oli natuke kade, aga samas ka õnnelik, et teistel paremini on läinud.

Tik-tak, tik-tak. Kell tiksub kortermajas. Olav jäi magama ja tunnid möödusid kuniks ta magas oma tugitoolis ja nägi unenägu vanaema hoovist ja sõpradega mängimisest. See oli ta lemmik unenägu. Lapsena oli kõik parem. Vanaema tegi häid pannkooke ja jagas neid ka Olavi sõpradele. Nad mängisid peitust ja sõda, aga Olavi lemmik oli mäng nimega "sinimägede lahing". See tegi ta väga rõõmsaks. Tema oli alati sakslaste poolel. Ta polnud enam kindel, kas ta mäletab asju õigesti. Unes ta alati tulistas naabripoiss Aavot. Aavo suri kohkunud pilguga, mis väljendas valu ja segadust. Aga vanaema ei pahandanud vaid lohutas, et alati tulevad uued naabrid.

Tik-tak, tik-tak. Kell tiksub kortermajas. Olav magab rahutult, kuid unetsükkel vahetub ja ta jääb vaikseks, õndsaks. Kellatiksumine kajab terves toas, kiire ent kummaliselt lummav, häirivalt rahustav. Olavi süda hakkab vaikselt sünkroniseeruma kellaga. Tik-tak, tik-tak, tuks-tuks, tuks-tuks. Kuid Olavi süda on nõrgaks jäänud. Kurb monotoonne elu ja suitsetamine teevad seda inimesega. Lapsena oli Olavi süda väga tugev, aga mis sellest. Kella kiire tiksumine on väsitav. Süda proovib, tuks-tuks, tuks-tuks. Aga see pole jätkusuutlik. Olavi süda läheb krampi ja vaikib.

Tik-tak, tik-tak. Kell tiksub kortermajas. Olav istub koolnult tugitoolis. Ta ei ole kohkunud pilguga nagu naabripoiss Aavo. Ta näojooned on rahulikud, peaaegu naeratavad. Aga kiirabisse helistatakse alles nelja kuu pärast. Siis ta enam ei naerata, siis ta on kole ja lagunenud. Inimesed kes ta leiavad kurvastavad Olavi saatuse üle. Nad mõtlevad, et keegi ei tohiks nii üksik olla. Aga nemad ei tea, et Olav naeratas kui ta nägi Aavot suremas.

Moo-d-poo-em

Vana hall tark sein istub
meie maja ääres ning jälgib
kuidas meie elu käib
ja näib talle vahel et me tõesti
elame kuidagi kuigi midagi me
üleval ei hoia ainult edasi
ja tagasi saab joostub
isegi toas ei saa paigal püsitud.

Pert Planktoni Juhtum, Episood IV / Piiratud aga ääretu

Tänaval on mees, nägu ja silmad seismas lummatult raamatukogu uksel. Kust on ta tulnud, kuhu ta läheb - kes oskab öelda. Inimesed mööduvad temast, aga ainult x-teljel, sajatades: "Kes on see mees, miks ta siin seisab keset teed, putsi, liiklusetikett, türapea"
Kuid mitte ükski hing ei suundu raamatukokku, mis seisab tühja ja kõledana, kandmas aegunud formaadis teadmisi. Neil on iPadid ja nutitelefonid. Nad ei vaja paberit. Pealegi - Tumblr on palju parem kui raamatukogu. Kas raamatukogus on fandomid? Ei. QED.


Professor Pert Plankton istus oma kabinetis, tammepuust laua taga ning silmitses pingsalt iidset ajaloolist dokumenti. Mõtle midagi välja Pert, mõtle midagi välja. Sa oled krüptoajaloo professor, sa pead midagi leidma. Miks see alati minuga juhtub? Ma tahan lihtsalt istuda oma kabinetis, rääkida ilusate daamidega ja ujuda konna. Miks minuga need asjad juhtuvad? Müsteeriumid...Ja ometi - mu IQ on 182, aga ma ei leia siit dokumendist informatsiooni. Ma ei leia kunagi midagi, aga ometi nad kuulavad mind, miks-miks-miks-miks...

 "Professor, kas te olete midagi leidnud?" küsis Lucrecia, kes oli rabavate näojoonte ja pikkade kergelt lokkis tumedate juustega noor teadlane. Tema IQ oli 174 kuid pealtnäha ei oleks võinud arvata, et ta on Pert Planktonist väiksema intellektiga. Ta oli sündinud vanasse anglo-saksi aadlisuguvõssa kuid ta vanemad surid kui Lucrecia oli veel väga noor. Teda kasvatas vanaonu, kes andis talle edasi palju teadmisi, tekitades Lucrecias huvi vana-inglise mütoloogia ja kirjanduse vastu, milles ta saavutas ka kolm doktorikraadi, olles vaid 26 aastane. Ühtlasi meeldis talle kanda väga ilusat punast kleiti musta vööga, mis rõhutas tema täiuslikku figuuri ja mis langes väga kelmikalt poolde reide, peaaegu põlveni, paljastades Lucrecia harukordselt kaunid sääred.

"Ei...või äkki siiski. Ma arvan, et ma leidsin osa vihjest," pomises Plankton kõhklevalt, "aga luba et sa hoiad avatud meelt."
"Muidugi, professor."
"See leheküljenumber võib olla aadress."
Ruumi langes vaikus. Kurat, kurat, kurat, ta on mul jälil. Pert, miks sa pidid seda ütlema, miks, miks, miks. Lehekülje number? See on kõige lollim võimalikum vihje üldse, mida fakki.
"Lehekülje...number? Aadress? Professor..." Lucrecia tõstis kõhklevalt käe, sirutades välja nimetissõrme ja keskmise sõrme, kuid siis need uuesti sulgedes.
"Jah, ma tean, et see kõlab kummaliselt, aga..."
"Aga professor, kuningas Arthuri ajal ei olnud Inglismaal aadressite süsteemi. Ja õigupoolest - leheküljenumbrite süsteemi, mis seab kahtluse alla kogu selle dokumendi autentsuse nagu ma teile ka enne seletasin. Ja üleüldsegi - isegi kui me aktsepteerime, et see kõik on tõsi, seda aadressit ei eksisteeriks enam. Seal ei oleks midagi....Võinoh, kui me võib-olla kaevaks selle välja, aga ei. See on lollus, " ütles Lucrecia rabava graatsiaga. Tal oli väga kena hääl ja kerge frustratsioon tegi seda ainult ilusamaks. Pert oli lummatud.
Persse, persse, persse, mõtle midagi välja, mõtle midagi välja. Sa oled varem inimestele häma ajanud, tee seda uuesti...häma, Pert, häma
"Lucrecia, sa unustad midagi," alustas Pert ning võttis õrnalt kinni Lucrecia ilusast seljast, juhatamaks teda ukse poole, samal ajal pistes taskusse dokumenti ja kinnitades oma tviidpintsaku nööpi, "Ümarlauarüütlid eksisteerivad tänapäevani. Kas sa ei näe, Lucrecia? See vandenõu ulatub sügavamale ajalukku kui keegi meist võib ette kujutada. Ma ei usu, et trükipressi leiutamine, lehekülgede nummerdamine ning aadressisüsteemi loomine on olnud juhused. See dokument tõestab seda. Kuningas Arthur teadis, et need asjad tulevad ja ta jättis maailmale selle dokumendi. Tema rüütlid viisid selle kõik ellu ja meie, Lucrecia, jah - meie - oleme need kes avastavad tõelise tõe."
Lucrecia silmitses Perti veidi kõhklevalt kuid järgnes talle.

Pert vaatas armastavalt oma piilupart Donaldi kella poole ja sai teada, et kell on 2:36 päeval. See ei olnud iseäranis tähtis kuid Pertile meeldis vaadata oma kella. Ta sai selle lapsena ning see oli talle väga suure sentimentaalse tähtsusega. Kui Pert oli veel noor ning käis koolis, narrisid teised poisid teda tema kella pärast. Aga Pert ei teinud sellest välja. Ta teadis täpselt, et tema kell on täiesti adekvaatne, piilupart või mitte.

"Professor, kuhu me sõidame?" küsis Lucrecia.
"Mis?"
"Kuhu me sõidame. Aadress, te ütlesite, et on aadress,"
"Ahjaa, aadress, kui hajameelne. Me teame, et maja number on 2, aga oota, tekstis on kindlasti vihje ka tänava kohta," sõnas Pert natukene punaseks tõmbudes.
Järgnes piinlik ja kohmetu vaikus. Lucrecia pigistas oma käed tugevalt rooli ümber ja näis ärritunud. See on halb, see on väga halb. Ma teadsin, et see juhtub...lehekülje number...mida ma mõtlesin. Lucrecia pole nii tark kui mina, aga ta pole ka loll. Miks leheküljenumber, miks ma otsustasin oma kabinetist lahkuda.
"Kas te tahate öelda, et me lahkusime teie kabinetist, lõpetasime dokumendi põhjalikku uurimise selleks sobivas keskkonnas...Alusel, et maja number on kaks?" sõnas Lucrecia väga ilusa häälega, aga väga pahaselt. Pert vaatas punastades Lucrecia poole, kuid ei suutnud tagasi hoida naeratust. Lucrecia oli pahasena väga ilus. Pert leidis, et see on erutav. Ta tahtis Lucreciale musi teha. Aga siis ta märkas midagi.
"PEATU! SEAL! SEAL!" karjus Pert ja Lucrecia ehmatas, peaaegu põhjustades avarii, kuid seda osklikult vältides, sest tegu oli väga andeka autojuhiga, kes sai eksamil 99 punkti. Pert sai 100 punkti.
"Mis?" sõnas Lucrecia hingeldades.
"Seal..." Plankton tõstis käe ja viipas ühe suure romaanistiilis maja poole, millel seisis kiri: ARTVR MORDRED CAMLANNII RAAMATVKOGV, Mansetinööbi 2
Plankton ja Lucrecia väljusid autost ja kõndisid aeglaselt raamatukogu poole.
Lucrecia avas suu aga ei suutnud midagi öelda. Ta proovis uuesti.
"Professor...See on tõesti siin. Kuidas te..."
"Kogemus."

Pert Planktoni Juhtum, Episood VI / Üldse-mitte-fanfic

Kusagil õhtupimeduses istub mees kellel pole pead. Inimesed kõnnivad temast mööda, ta naeratab neile kõigile. Kuid inimesed ei tea seda, sest istuval mehel pole nägu. Tema naeratus on metafüüsiline ja katsumatu. Tema olemasolu pseudofilosoofiline. See mees on surnud. Tal ei ole pead. Ja keegi ei tea kas kutsuda kiirabi või politsei.


Pert Plankton kõndis mööda kella kuuest linna. Ta teadis, et kell on kuus, sest tal oli piilupart Donaldi käekell, mille ta sai esimeses klassis ja mis päästis ta lämbumissurmast. Professor Plankton armastas oma kella, see oli talle väga kallis. Ühtlasi armastas ta oma tviidpintsakut, mis jättis mulje, et ta on väga tark. Aga ta ei vajanud pintsakut, et tark välja näha. Ta oligi tark, ta IQ oli 182 ja ta oli krüptoajaloo professor. Ühtlasi oli ta andekas ujuja. Tema lemmikstiil oli konn. Paljud õpilased ja ilusad daamid käisid vaatamas kuidas ta ülikooli tiigis konna ujus. Professor Pert Plankton oli Inimene suure tähega. Tõeline renessanssi mees.

Aga tema ei teadnud, et Donald ei ole alati seal. Tema ei teadnud, et Donald ei ole elupäästja. Küll aga teadis Plankton, et kell on saanud kuus läbi 2 minutit. See valmistas talle rõõmu. Ja ehk oli tal õigust, ehk mitte. Aga vahepeal juhtub, et keegi kihutab tänaval. Vahel juhtub, et autojuht ehmatab. Vahepeal juhtub, et metallnööri otsas rippuv konks ei ole piisavalt tugevalt kinnitatud ja kaldub hoogsalt jalakäija poole. Vahepeal juhtub, et jalakäija pea on vale nurga all ja konks viib selle minema. Vahepeal juhtub, et jalakäija sureb kuigi tal on piilupart Donaldi käekell. Vahepeal juhtub, vahepeal küll.

Toimetaja kabinetis

“Ei,” hüüdis toimetaja, kortsutas mu lehekülje kokku ning viskas seda minust mööda. Toimetaja negatiivne vaatepilt mu loomingule ei olnud ootamatu, kuid seda sirgemalt ja pingestatumalt ma tema laua ees seisin.

“Aitab sellest võõrkeelsest, võõramaisest jamast! Anna mulle emakeelne materjal mulle asjakohase teema kohta. Meie lugejad ei ole huvitatud sellest!” Ta näitas sõrmega mu lehekülje poole mis oli toa nurka veerenud. See oli ainuke lehekülg mille ta mu dokumendist välja printis ning mul hakkas tekkima kahtlus, et see oli esimene kord sel nädalal kui meie hoones mingisugune trükimasin tööle pandi, mis oli irooniline.

Hoolimata süngest olukorrast (või selle tõttu) olin ma sunnitud torkima olukorra halenaljakat külge. “Mis lugejad?” 

“Täpselt! Neid ei ole, sest kellegil pole huvi SELLE vastu!” ta torkas näpuga õhku mu lehekülje suunas veelkord. Tooli tagasi vajudes sulges ta silmad.

“Härra toimetaja, mul tekib kahtlus te ise olete kaotamas sidet oma kaasmaalastega, te olete erakordselt animeeritud ja tõstate häält justkui selle üle mõtlemata.”

Kiirustama tõusis ta toolil sirgu ning avas oma silmad. Ta viskas mulle emotsioonitu pilgu ning ma keerasin kannal vasakule, et kahe pika sammuga kabinetist väljuda.

Reipus 2: õrnalt tagasi

Need vist peaaegu on haikud

R.. Re.. Reip? Midagi blogspotiga vist

liiga palju aega on möödunud
otsin nime ja salasõna tolmustest märkmikutest
unustan sellegi


Taastunud

tunne on tagasi
promill aitab katarsist
olekust kaugel


võõramaise artisiti erakordne päevakorralisus

üleliigne piir
peatab kaastunde võimalust
siiski ise piiran


tabamata geeniaalsus

peidetud sõnum
ei väljenda piisavalt
kellele kellelt?


vana kriitika

meeles su naer
kõlab praegugi kõrvus
vähemalt said osa

Pilguheit eesti rahvahuumorile

Eisen endaga rahul olemas.

Milline on eesti rahvahuumor? Mis on selle essents? Miks see on naljakas? Miks see olemas on? Kas keegi teab? Kas kedagi huvitab?

Ajal mil maailmas lõid laineid huumori ja satiiri geeniused nagu PG Wodehouse, Leacock, Wilde, Twain ja muud kirjanduslikud suurkujud, kelle naljasoon niivõrd ilus ja köitev on, tegelesid eestlased ärkamisega. Nad olid äsja avastanud, et selline asi nagu kirjandus on olemas ning, et seda on võimalik ise teha. Kui mujal maailmas kasutati kirjanduse tegemiseks loomingulist mõtlemist, leidsid eestlased, et on ka teisi viise. Nimelt leiti, et võib käia mööda külasid ringi, öelda inimestele, et nad räägiksid midagi, panna see midagi kirja ja öelda, et tegu on rahvaluule kogumikuga. Kuigi ääretult sitt viis kvaliteetkirjanduse loomiseks, olid säärasel tegevusel omad viljad. See andis meile - tänapäeva eestlastele - pilguheite meie esiisade mõttemaailma, nende hinge. Ja mis veel tähtsam - see andis meile tõdemuse, et me oleme üks ääretult närune väike rahvas.

Et seda punkti kuidagi laiemalt arendada, olen võtnud vabaduse tutvuda vanema eesti huumoriga - sellega, mis sündis enne nõukogude aega - ja teinud mõned järeldused. Kuna ma ei soovi enda veendumusi inimestele liiga palju peale suruda, ei ütle ma teile koheselt, mis minu järeldused on. Selle asemel esitleksin ma siin, kokkuvõtvalt, vanema eesti huumori sisustruktuuri. Täpsemini selle viit variatsiooni. Kuigi neid variatsioone on tegelikuses rohkem ja mõned neist viiest on rohkem üldistatavad või rohkem edasi arendatavad, peaks need suhteliselt hästi kogu kupatust kokku võtma.

Variatsioon 1.

1. Etniline grupi x liige teeb midagi.
2. Etnilise grupi y liige kommenteerib grupi x liikme tegevust.
3. Hilisemal uurimisel selgub, et 2. alapunkt sisaldas puänti, aga see oli väga halb.

Variatsioon 2.

1. Etnilise grupi x ja y esindajad teevad midagi koos.
2. Üks neist ütleb midagi.
3. vt. V1. 3.

Variatsioon 3.

1. Seisusliku grupi x liige satub seisusliku grupi y lähedusse.
2. Toimub nendevaheline interaktsioon.
3. vt V2. 3.

Variatsioon 4.

1. Inimgrupi x liige teeb midagi.
2. See oli temast ääretult loll.

Variatsioon 5.

1. Isik x on hädas.
2. Ta saab abi isikult y, kes plaanib midagi kavalat.
3. Kõik peale y-i on lollid ja ei saa millestki aru.
4. Kõik naeravad ja tänavad y-it, sest ta tüssas neid ja sundis millegipärast seda tehes kõiki muutma oma arvamusi ja väärtuseid elus.
5. Totakalt õnnelik lõpp.

---

Minu järeldused: Eestlased on ajalooliselt huumorit mitte osanud, või vähemalt keeldunud seda oskamast kirjalikul kujul. Lisaks sellele torkab paratamatult silma asjaolu, et huumor mitte ainult ei keeldu naljakas olemast või rahuldust pakkuval kujul puänti kandmast, vaid ühtlasi kujutab see peaaegu alati ühte süžeed ja kahte inimtüüpi. Üks on üleloomulikult vedela ajuga, teine on ebahumaanselt keskpärase mõistusega. Kuna esimene on üleloomulikult loll, kasutab teine igat võimalust, et tõmmata esimesel nahk üle kõrvade ja häbistada teda kogu universumi ees. Miks tal see õnnestub kui ta nii keskpärane on? Sest ta on ainus, kellel on jahukördi asemel funktsioneeriv aju.

On olemas teooria, et huumor iseloomustab rahvast ja selle hoiakuid.

See on ilmselt tõsi.