PROLETARIAADI SEKELDUSED

,,Teate, teist võiks asja saada, eeldusel, et te saate lahti sellest tobedast vajadusest iseseisvalt mõelda. See, kas mõistate, ei tule teile kuidagi kasuks. Mehed on surnud sellise haiglase hobi tõttu, suurmehed, sealjuures. Lihtsalt ütlen seda teile kui sõbrale."
Milline jultunud inimene, mõtlesin ma seda kentsakat sõnavõttu kuulates. Oleksin ma teda tundnud, ehk oleksin südames leidnud jõudu, et andestada säärane jultumus, aga mitte ei tundnud ma seda meest. Oli puhas juhus, et viibisime üldse samas seltskonnas. Tema nimi, nagu veidi hiljem selgus, jällegi täielikult juhuse tahtel, oli Rollovisk Piet. Sõbralik hääl seletas, et muidu on tegu igati toreda ja sõbraliku inimesega, andeka veel seejuures, tegeleb inseneriametiga oma vabast ajast ja naabrite meelehärmiks, aga muutub kohutavalt vastikuks kui keegi kasvõi proovib tema läheduses mainida rullbiskviite. Hääl jätkas, et on võõrustaja poolne möödalask üldse pakkuda rullbiskviite sellel pidusöögil olles kutsunud Rolloviski.
Kaalusin seda informatsiooni hoolikalt. Oli palju mida kaaluda, esiteks olin imestuses, mis kultuuriruumist Rollovisk pärit on, et talle säärane nimi on pandud, selline veider nimi, mida poleks oodanudki. Rääkis mees ju sulaselges eesti keeles, tekitamata mingeid kahtluseid päritolu osas, olgugi, et süntaks kiskus kohati imelikuks.
Teine asi, mida olin sunnitud kaaluma oli asjaolu, et mind võõrustatakse. Veel mõned hetked tagasi tundus, et istun rahulikult oma kodus, teen nagu tavaliselt mitte midagi peale laisklemise kui järsku ilmub see jultunud Rolloviski mehike ja hakkab seletama nii, et võtab hirmu veel nahka.
See kummaline hääl oli veel veidram. Mõelda vaid, istun rahulikult köögi aknal, tõmban suitsu, ja mingi hääl sosistab kõrva, nagu olukord juba piisavalt vastik ei oleks. Rääkimata sellest rullbiskviidist, mille kohalolust ma teadlik üleüldsegi tolle hetkeni ei olnud ja siis ka veel kahtlesin, kuni mingi käsi, ühe pikema inimese küljest, ulatas taldriku lusikaga ja nähvas, et ma sööksin ja siis sööksin veel, et see kiiremini otsa saaks. ,,Saate aru, Rollovisk on juba niigi pöördes, parem oleks kui see biskviit siit kiiremas korras kaoks."
Seekord otsustasin anda konkreetse vastuse ja soovitasin selle lihtsalt kuskile silmaalt ära panna. Laudkond pööras kui üks mees pilgud minu poole ja langes kohkunud vaikusesse, mõne hetke pärast tuues siit sealt kuuldavale paar kohmakat köhatust.
Täitsa kentsakas lugu, mõtlesin ma isekeski. Mõelda vaid, istun rahulikult aknalaual ja järsku on pidu ja seltskond, olgugi et ma kedagi ei näi tundvat ega mäleta kellegi sisselaskmist.
Just tol hetkel tabas mind ilmutus ja mõistmine, et ma ei istu mittemingisugusel aknalaual, rääkimata köögist, aga suits oli mul küll veel suus. Pärast mõningast toibumist ja keskkonna silmitsemist selgus, et tegu on tõesti pidusöögiga, päris uhkega sealjuures. Hõbelusikad kaalutletult taldrikute kõrval, kristallklaasid täis šampanjat, inimesed peenetes ülikondades, vestite ja mõnepuhul ka uuriga. Kentsakas, mõtlesin ma veelkord.
,,Aeg on juba hiline, ehk oleks teil nüüd paras lahkuda? Sain enne aru, et teil pidivat olema mingi tähtis toiming ees? Jah, kell on tõesti palju, ei maksa teid kinni hoida, oli igatahes meeldiv, et te ikka jõudsite."
,,Jultumus igast suunast!" karjatasin ma endale aru andmata, kõigi üllatuseks. Olin isegi üllatanud ja tegin vajalikud žestid vabandamaks ja lisasin, et tundub, et šampanja on kergelt pähe hakanud, aga pole viga, küll ma ilusasti oma toimetusteni jõuan, mõttes lisades, et mis iganes need toimetused olema peaksid. Mul polnud õrna aimugi, oletasin vaid, et see oli viisakas väljend, et minust lahti saada.
Tõusin lauast, soovisin kõigile meeldivat õhtut, nemad soovisid vastu, rullbiskviidi jagaja haaras veel mu käest ja nentis, et oli au minu mastaapi inimesega kohtuda. Järeldasin, et mind on kellegagi segi aetud ja lahkusin rutakalt esikusse ja tõmbasin mantli selga. Tegin, et kiiresti ära saaksin ja jooksin uksest välja ning treppidest alla. Avasin välisukse ja asusin rutakal sammul teed kodu poole, suits miskipärast endiselt suus. Järsku ma ehmatasin ning ümber pöördudes nägin, et see oligi minu kodu kust ma just väljusin, avatud aknast kostus veel isegi naerulaginat.
,,Türa küll" kostus röögatus minu suust.

Järgnev hommik oli vaikne. Ärkasin pargipingil selle peale, et mingi tüüp sosistas mulle hellalt kõrva, iseäralikult heliseva tooniga ,,Lembit Uku! Lembit Uku! Mis teed siin, Lembit Uku?"
Tundsin ära enda nime, aga seda tüüpi esialgu ei tuvastanud. Hiljem selgus, et tegu oli minu vana sõbra Arturiga. Ta päris muudkui, miks ma pargipingil magan ja kuidas mul muidu läinud on, pakkus veel suitsu nähes minu haledat seisukorda. Seletasin talle eelneva õhtu veidraid sündmuseid üpriski põhjalikult ja ta väljendas kahtlust, et äkki ma tegelen meelemürkidega. Selgitasin talle oma kõige mõistvamal ja lahkemal toonil, et sääraste asjadega ma ei tegele, kuigi kahtlemata selline mulje minu jutust võib jääda, lisasin, et isegi mina oman teatavaid kahtlusi oma vaimse tervise osas, ent ometi olen täiesti veendunud, et selline sündmus tõesti aset leidis. Otsustasime üheskoos minna minu korterisse, uurimaks mis olukord seal valitseb.
Jalutasime rahulikul sammul, arutasime, mis meid ees võib oodata. Artur väljendas lootust, et ehk seal tõesti leidis aset sürrealismi puhang, aga lisas, et ilmselt olen ma siiski hull või millegi mõju all, tuues esile seltsimeheliku naeru koheselt pärast selle ütlemist. Otsustasin, et ka Artur on jultunud inimene.
Jõudsime trepikoja ukseni. Tõmbasin hetkeks hinge ja me sisenesime, kõndisime treppidest ülesse ja astusime korterisse sisse. Oli kuulda, et pidu käib täies hoos ja esik on täis peeneid mantleid ja kingasid. Jalutasime ettevaatlikult söögituppa.
,,Seltsimehed! Jõudsite ka lõpuks, oleme teid ammu oodanud! Tulge aga edasi, tulge aga edasi, istuge maha, kohe toon teile joogid ja tutvustan teid teistele."
Artur silmitses seda vaatepilti äärmise ärevusega ning pärast hetkest toibumist tiris mu trepikotta. Vaatasime teineteisele jahmunult otsa. ,,Tõepoolest äärmiselt veider, tõepoolest. Mis me edasi teeme? Kas ehk peaksime teavitama politseid?" spekuleeris ta püüdes rahulikuks jääda.
Kaalusin hetkeks olukorda ja otsustasin, et see ei ole vajalik. Selgitasin Arturile, et kõige mõistlikum oleks esialgu neilt endilt uurida, mis seal toimub ja paluda neil viisakalt lahkuda.
Astusime uksest sisse. Kõndisime elutuppa ja tegime, et kõik meist ikka päris kindlasti aru saaksid, püüdes kõlada otsustuskindlalt ja kartmatult.
,,No kuulge kuulge härrased! Tulete siia ja hakkate niimoodi ülbitsema! Näete, siin me istume ja üritame veeta head aega, tervitame teid kui vanasid semusid, pakume juua ja mis on teie tänu? Tõesti, no andke mulle andeks, andke mulle andeks mu lahkus, aga ma ütlen teile suu sisse, et teid enam siia oodatud ei ole. Kasige minema, te igavesed proletariaadihakatised! Kasige minema, ma ütlen teile!"
Kuuletusime, vabandasime tagasihoidlikult ja astusime taas trepikotta. Arutasime olukorda pikemalt ja jõudsime järeldusele, et meid ei võetud erinevatel põhjustel tõsiselt. Pärast hetkest kaalumist otsustasime kasutada väevõimu, et neist buržuaalontrustest lahti saada, seda mõistagi juhul kui nad endiselt ei allu. Sisenesime uuesti, jalutasime kööki, kuid enne kui jõudsime suu avada, kostus valju pahameele väljendus ja biskviidijagaja tuli võttis mul kratist kinni.
,,Teate, mul hakkab kõrini saama sellest teie tõmblemist. Te ilmselgelt olete jultunud inimesed, muudkui käite sisse-välja ja õiendate. Saate aru, teid ei oodata siia, ma loodan, et see on selge, aga ma tean, et ei ole. Te ei tee seda ilmselt siirast südamest, oh ei, te olete huligaanid. Teate, te püsite nüüd siin kuni ma teavitan ametivõime. Püsite siin, saate aru jah."
Biskviidiulataja haaras telefoni ja tegi nagu ütles. Artur jooksis minema, mina jäin ootama. Leidsin, et oodatud lahendus on lähedal.
Ei olnud. Ametivõimud olid mingid veidrad mehikesed kummalistes rõivastes, millega mul varem pole olnud rõõmu vastamisi seista. Üks neist uuris biskviidivennalt, et mis siin õige toimub. Too seletas, et mingi pätt tuuseldab edasi tagasi, ilmselt süngetel eesmärkidel. Ohvitser võttis oma kohvrist väikese purgi, pani mind selle sisse ja asetas selle tagasi kohvrisse. Kuulsin summutatult, kuidas ta väljendas lootust, et pidu jätkub edaspidi ilma probleemideta.
Hiljem viidi mind jaoskonna hoiuruumi ja asetati teiste purgiinimeste kõrvale. Leidsin, et see on veider, aga ilmselt on neil õigus seda teha ja ma tõesti olin veidi jultunud olnud. Purgist välja ma enam ei saanud, küll aga leidsin paar uut sõpra kõrvalpurkidest. Eranditult hullud, nagu nende sõnavõttudest järeldada võisin, kuid siiski sõbrad. Paar aastat hiljem selgus, et nemad arvasid minust täpselt sedasama, aga sellest polnud enam lugu, sest just siis läksid meie teed lahku. Purk kukkus põrandale, mina surin, võpatasin ärkvele ja süütasin uue sigareti, vaadates aknast mööduvaid inimesi.

Allamäge libedalt

Oli karge talveõhtu ja suusad libisesid metsateel libedalt. Kõrged puud seisid tuulevaikuses tasa. Mandrus vajutas aina edasi, kuid tunnetas jõudu raugemas ning mõne aja pärast jäi paika. Ta tõmbas kõvasti ninaga, sülitas ja vandus veel peale.

"Putsi, ei ole ikka see mis vanasti." Ta pööras pilgu jalgadele ja tatsus koha peal neid pooltülgastunult silmitsedes, "kasutud, vanad, väsinud" ning ohkas sügavalt. Korraga kuulis ta seljatagant lume krobisemist ja vasakult veeres ta vaatevälja suur lumepall. Selle peale veeres veel kaks palli üksteise otsa, ülemine neist vajutas endast välja kaks söetükki ja pooliku porgandi. Keskmisest pallist trügisid välja peenikesed mustad oksad. Mandrus ahmis õhku, tõstis ühe jala üles, siis teise, vajutas suusa tagumise otsa sügavale lumme ning sujuvalt vajus pikali.

"Oi, vabandust, ma ei soovinud sind ehmatada. Ma nimelt kuulsin su häda. Olen sind kaua jälginud, sa sõitsid alati siin metsades ja väga kenasti. Tahan sind aidata. Võta mu võluporgand, see taastab su noorusesse kaotatud võimed." Selle välja vuristanud, haaras lumemees oma porgandist ning murdis selle pooleks. Ta vaatas Mandrust kes ikka veel kohkunult lumes lamas ja viskas selle altkätt ta rinnale, kust see põrkas ja ta käe peale veeres. Visanud viimase pilgu Mandrusele kes ikka veel ei reageerinud, pomises ta "okei, tsau," pööras ennast vasakule ja vajutas ennast kehaga lumehange, kuhu ta sisse sulandus ja haihtus.

Mandruse seiklused jätkuvad järjes Allamäge libedalt II!

MÄNGUVÄLJAK

On vaikne augustiööhakk. Loodus on tasa, inimesed rahulolevad. Kusagil on pidu, kusagil on üksildus, miski ei näi valesti. Varasügisene õhk ja jahe õhtutuul tunduvad kui täiuslikus ise. Inimesed naudivad teadlikult kõike sellest pea viimasest suveõhtust enne nukrat sügishommikut. Aimdused neid ei köida, mured näivad kauged, päike näib kõrgel. Kuid mis on see kõledus õhus, mis saabub vaikselt, see hirm, mis neid ei kõneta, see tühjus voolamas ühest nukrast kaugest metsast.

Vaikus ja pimedus on seal igavesed. Ei ole valgust, mis tungiks läbi neist paksudest võradest, ei ole looma tegemaks ainsatki häält. Koolnud loodus vedeleb vaibana üle metsa, mis liiga surnud kõdunemaks. Õhk on paks ja tundub kui oleks see seisnud seal igavesti liikumatult. Hirm haarab kõiki, kes sellele metsale lähenevad. Õudustunne neist häältest, mida kõrv ei seleta, kuid hing kuuleb kriipivat. Ja seal sügaval metsa südames, kus enam ammu pole kõndinud elav hing, on üks väike mänguväljak justkui uus, justkui täiuslik. Justkui olematu.

RATSIONAALSUS

Oli nii rohelist kui punast, nii oranzi kui sinist, nii kollast kui pruuni, lillat ja täitsa musta kuid eelkõige oli kaootiliselt. Antagonist istus ja vaatas seda ruumi. Milline kummaline ruum, nii segane teine. Sisekujunduse puudumine riivas tema silmi täielikult. Tundus, et ruumi sisuks oligi vaid värv...ruumi sisuks. Antagonist silmitses ruumi hoolikamalt. Tundus, et tooli ei ole kusagil, polnud justkui ei midagi mitte kusagil peale värvide. Polnud ruumi. Milline veider, müstiline koht.

Kuid tema ei teadnud ega saanudki kunagi teada, sest tema ärkas oma sürreaalsest unest just tol hetkel, saatuslikult enne lahenduse leidmist. See uni painas teda kogu järgneva päeva, käis temaga kaasas, tuikas mõistuses, häiris igapäeva tegevusi, ajas ta aeglaselt hulluks. Päev järgnes päevale, nädal nädalale, kuu kuule, aasta aastale ja uni meenutas end alati. See kummaline uni kummalises kohas täis värve. Antagonist oli kaotamas oma üksildast hingesõda hullumeelsuse kirgedele. Tema elult oli röövitud mõistuspärasus, oli saabunud hetk andmaks alla meeltesegaduse viimasele löögile. Mõistus lahkus, hullumeelsus täitis piinatud teadvuse. Koitis valgus ja sõnum kuulutatud sai rahvale.

''Mina, mina olen käinud Pollocki maalides! Olen kõndinud ruumitus ruumis täis värve, olen mõelnud suuri mõtteid ja näinud suuri tegusid! Ainult mina olen kõndinud Pollocki maalides ja näinud tema hinge nagu ei keegi teine! Kuulake minu sõnumit ja te saate vabaks kui linnud lendlemas mööda taevalaotusi, kui vaalaskalad liuglemas majesteetlikult üle ookeaniavaruste, kui hobused galoppimas üle steppide, kui maod lebamas taevase Päikese soojuses! Kuulake minu sõnumit ja Vabadus täidab teie meeled ning mure lahkub kui tuulispask! Loovutage oma mõistus sundmõtetele! Loovutage oma ratsionaalsus Hullusele ja teie meeled on vabad ja uljad ning inimkond teel suurema tõeni kui ükski tõde enne seda!''

Nii kõneles Antagonist nüüd päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse oma üksikus palatis, hullumaja kinnises osakonnas. Unustatud ühiskonna poolt, unustatud sõprade poolt, vaatamas tulevikku oma üksildase surma poole, sirutades aegajalt käe lootuses, et Surm selle vastu võtab.

Ilm kui nõrk metafoor

The wind picks up and the clouds shield the Earth from the Sun. His Holiness grumpily crouches down to have a poo. One eye on the slightly ajar gate leading into the garden, the other trying to help estimate the current position of his magnificent purple robe. A sting of shame pokes his self-esteem, a single tear falls as he prays to his god to forgive. He refuses to leave behind his holy piece of clothing, even if he must sink to the level of barbarism that he already has. Faint footsteps approach as they echo on the crumbling concrete. His Holiness flings himself back, further into the bushes than he has already got. The rosebush is not kind to him or his gown.

"No türa, ma tõsiselt kahtlen, et see vajalik on." A disgruntled figure skeptically follows a more careful figure as she soundlessly glides across the earth, seemingly glued to the side of a thick large fence. "Me ei ole näinud absoluutselt mitte kedagi, miks sa seda teed, oh Jeesus, aita mul mõista." She stops, throws him an angry look and continues on. He sighs, half-marching in the middle of the road, in a most expressively bemused manner possible. They pass the gate and peering inside notice the quivering feet of a robed figure, bare heels inches above a fresh pile of excrement.

Every notion of light is lost as the Sun sets behind the horizon. Darkness cloaks everything within itself. Empty and quiet apartment blocks stand bravely against the night, their collectivism frightening small animals. Broken windows jab at the gloom in unison alongside. A small tribe of humans lights fires on a rooftop to humour the expectation of rescue arriving, but to cook as well, pragmatism ruling over others. There aren't many individuals, regardless they fall into dissimilar factions, schools of thought and perspectives of the situation and life in general. Food, water and non-essentials are distributed equally among those who signal need or desire. There is bleak humour and broken people. Paranoia settles next to rationality, mental instability picks at the seams of the weakest minds. Hysteric musings bring forth more primal reactions and eventually, some are lost.

Light barely manages to break trough the curtains, the unsettled dust and smoke. A degree of nobility is to be preserved and liquor is honoured in the simplest ways. His portly figure has made a lasting mark on the leather armchair and he carefully reaches over for a new box of matches. The candle has barely been enough to last through the night, thus the turn of the cycle is welcomed. A mental image of ancient, aged stone rings grinding and turning settles in and it is pondered.

Elevated, the pace quickens. The chase has lasted a solid ten minutes, but now he has managed to get to the second floor, providing flexibility, some time and more obstacles. In a straight line, he pushes through the mindless crowd and doesn't stop before he notices the guns. They are slightly spread out, but their presence is felt and acknowledged. Insubordination is not an issue.

Pale figures gleefully look on as swords and axes fell the accused.

Haunted souls provide fear, doubt, disruption.

Ants.