REVHÓ

Ta lonkis aeglasel kuid kindlal sammul mööda hilisõhtust puiesteed, ainsaks kaaslaseks tänavalampide kuma ja segased mõtted äsja toimunust. Vähe sellest, et oli toimunud mõrv. Näis, et tema on ainus, kes sai aru asjaolust, et see oli toimunud ja ainus, kes oli vähimalgi määral häiritud säärasest brutaalsusest.

Revhó mõtted valgusid laiali. Mööduvad inimesed ja keskkond jäid aina vähemtähtsaks. Järsku ta seisatas, koperdas ühe puu vastu ja proovis end kokku võtta. Ta ei saanud peatuda, mitte nüüd. Oli ainult üks võimalik teguviis. Tuli teha õiget asja, olla moraalselt tugev ning vapper. Ta haaras taskust sigareti ja kõndis sihikindlalt edasi oma kodu poole.

---

Hommikuvalgus hakkas aeglaselt helkima ja Revhó ärkas varem kui tavaliselt. Oli palju mida teha. Tundus, et otsustusvõimetus, mis oli saatnud teda kogu tema eelneva elu oli kadunud ja saabunud sihikindlus proovis teha tagasi kaotatud aega. Nõud vajasid pesemist, söök valmistamist, korter koristamist, poolikud asjad lõpetamist. Oli aeg, oli aeg midagi ette võtta ja valmistuda õhtuks. Õhtuks, mil tema elu leiab kulminatsiooni. Enne veel vaid kerge uinak.

Revhó tõusis ja ringutas, tegi ühe vastiku haigutuse ja lonkis vannituppa. Tema pilk langes vannis lebavale kehale. See oli kurb ja kasutu keha. Revhó põlgas selle juures kõike ja tõstis revolvri. Kõlas kõrvilukustav pauk ja läbipaistvast sai punane.

It was a dark and stormy night..

This a dark and gloomy night of the last full moon! What is it that I hear? Steps? Halt! Who goes there?

It is I, Sir Ferdinard, Hail!

Hail!

I bring grave news Sir George, the unwashed masses are gathered under the gates of this, the highest order of establishment of our domain!

Alas! The people have given in to the reckless rebellion, brought forth by those of smooth tongue and gravely ill-aimed wit of mind, they have struggled to maintain sense, order and a proper way of life, but have been swayed in their just cause by the snakes of deceit!

It is true! They have gathered as an army and bring great will and many pitchforks, torches. Men of bow on our strong and noble walls await your call to action, men of sword are behind the gates ready to release their blades at any who dishonour your unquestionable supreme rule, knowledge of politics and magnificent manners. Siege weaponry stands at the ready. We are willing and capable of fighting back the falsely led try at upturning our righteous government.

But what will I do, how should I act - in the grave seriousness of the situation I fear therein lies a grand dilemma of thought and way. Should I give in to my questioners, allow them to pillage and overthrow me in a sense of justice for the people -

Surely not, good sir!

Hold your tongue! For this requires much consideration of many manners of conduct. Perhaps I should push back to the people with all my might and show them what monarchy can do, how a grand power is showing its worth only if it can demonstrate that it is truly powerful and thereby stay true to the many long held traditions of this bloodline and house? Or is there another way? I fear we might never know, as our time i

VEIDRAD SÜNDMUSED ÄÄRELINNAS

Üle kõige meeldis Hommikuniidile kolmapäev. Kolmapäeva hommik, kell 10. Ei olnud kohustusi, ei olnud kiiret. Võis ärgata omas tempos ja juua kosutava kohvi piima ja suhkruga teise korruse väikese akna peal või verandal, kuulates vaikseid äärelinna helisid ja mõnda üksikut lindu. Võib-olla oleks ta teinud sigareti või kaks, või hoopis jalutanud poodi, et osta uus pakk mida järgneva paari päeva jooksul selles idüllilises äärelinnas nautida. Kuid see oli minevik.

Oli laupäeva õhtu kell 10 hommikul. Oli talv. Linnud ei laulnud, äärelinn oli vaikne. Justkui ootamas midagi. Ootamas muutust. Hommikuniit tõusis, et vaadata aknast välja ja ta teadis. Ta teadis nagu ta teadis, et kaks korda kaks on neli, et ta nägi aknast välja ja seal oli vaatepilt, mida ta nägi ning, et see vaatepilt oleks teinud murelikuks iga vapraimagi mehe. Kuid Hommikuniit ei olnud ei vapper ega mees, ta oli 19 aastane poiss, kellele meeldis kanda kleite neil momentidel, mil kõik teised vaatasid kuhugi mujale.

Ta otsustas, et vaatepilt ei ole väga kummaline ja, et postiljon ei ole erakordne nähtus, isegi kui ta tuleb õhtul kell 10 hommikul ilma talverehvideta kuigi maas on kiilasjää. See on tema töö, tema elu ja Hommikuniidil polnud huvi oma pead sellega rohkem vaevata. Ta jalutas trepist alla, võttis hommikumantli taskust ühe sigareti ja süütas selle tikuga, mis oli tikutoosis. Tal polnud aimugi kust see tikk koos toosiga pärit on, aga ju keegi oli selle sinna jätnud.

Hommikuniit mõtles suitsetades, rahulikult iseendaga olles, kuidas ta oli teadnud, et postiljonil ei olnud talverehve. Ja mis põhjustas selle veidra kellaaja? Kust oli ilmunud see tikutoos? Suits lõppes, mõte jätkus. Ta seisis murelikult akna juurde ja vaatas sealt välja püüdes leida midagi eriskummalist. See ei õnnestunud. Ta proovis uuesti, seekord tehes murelikumat nägu. Ka see ei õnnestunud. Ta loobus ja kõndis paranoiliselt akna juurest minema.
''Õhtu kell 10 hommikul,'' mõtles ta rahutult. Oli see märk hulluks minemisest? Ehk on maailm alati olnud kummaline, lihtsalt ta polnud märganud.

Ei, see oli midagi sootuks süngemat. See oli Huumor tema ukse ees. Huumor, kes oli tärganud ellu läbi jõleda tumeda maagia, Huumor, kelle soov oli hävitada kõik ilus, loomaks üksluine, ühe emotsiooniga täidetud õnnetu maailm. Ta oli tüdinud elamast elu, mis koosnes naerust ja rõõmust. Kibestumus täitis ta hinge nagu verine sool moosipurki. Äng saatis ta eksistentsi nagu poliitiline radikaal temaga mittenõustujaid perset lakkuma. Tema oli Huumor ja tema viha oli püha nagu jõulud.

Hommikuniit oli istumas oma voodile, et riietuda järgnevaks igavaks õhtu või hommikupoolikuks. Kuna kellaaeg oli ebamäärane, otsustas ta kanda midagi, mis sobib iga ajaga. Midagi musta. Midagi mitte liiga formaalset, samas mitte liiga kasuaalset. Kampsun ja pintsak tundusid sobivat. Jäi üle vaid mõelda mida edasi teha. Peamine valik oli kohvikute külastamine. See talle meeldis, seda ta nautis. Alternatiiviks oli jalutamine ei kuhugi nautimaks vaadet, mis seal võis olla. Oli jalutamise päev. Jah, otsus oli tehtud.

Järsku kostus koputus uksele. Šokeerituna asjaolust, et keegi sellisel tunnil temaga kohtuda soovib läks ta aeglaselt ja sihiliku loivusega ukse juurde ning avas selle. Ukse taga hõljus puänt.

Üks täiesti fiktiivne lugu

Jutuga mitteseotud õhukalli.

Armukadeduse ving kattis ruumi jäise hilissügisese hommikuna. Ebaratsionaalne kuid hägusast päikesepaistest sädelev härmatis kandus läbi seletamatult visuaalse õhu. Kahvel ei tungiks läbi sellest üksildustundest, mis hingitseb Protogonisti hinge metsistunud sulalume lompides.

Jah, see oli see tunne mis saatis Protogonisti, kes ootas parasjagu bussi ühes kummalisemas peatuse osas, kus ei oldud varem oodatud seda imelist ühistranspordi vormi. Vähemalt mitte tema kui isikuga objekti poolt, mitte tema mäletamist mööda. Kui siis ainult ühe korra. Kindlasti oli ta seal varem seisnud ja seal kõndinud. Loomulikult oli ta seal kõndinud, sest ainult nii sai ta sinna varasemalt seisma tulla. Kuid bussi seal oodatud varem ei oldud, kui siis ainult ühe korra. Küll aga Kontakti, mitte et see praegu oluline oleks. Hetkel oli tema mõistus hõivatud märkimisväärselt teistsuguste probleemidega kui meelemürgid või bussid.

Õigupoolest mõtles ta parasjagu, kas suits saab tehtud enne bussi saabumist või jääb see poolikuks. Kas ta üldse tahtis seda suitsu teha? Eelmine sai lõpetatud veel vähem kui minut tagasi, peatuse tavapärasemas osas. Kuid hetke kandis tunne, et aega on ja ehk jõuab. Mida paremat ikka teha? Istuda ebamugaval pingil? Seista tühjalt? Ei, vastus oli teha teine, ühtlasi viimane, sigarett isegi kui see ajab südame pahaks ja pälviks mõne Kummalise Abstraktse Kõrvalseisja Kummalise Abstraktse Hukkamõistu. Kas see Kummaline Abstraktne Kõrvalseisja oli üldse konkreetselt olemas, kuskil? Neid oli seal olemise üldisemates vormides mitu ja nad kõik olid ajutised mööduvad mitteisikud kelle olemasolus väljaspool tema vahetut ümbrust Protogonist sügavalt kahtles.

Mida nad teeksid kuskil mujal? On neil pere ja lapsed? On neil vanemad ja kodu ja töö? Kas nemad tunnevad maailmavalu, need suvalised kõndivad subobjektid. "Subobjektid" nii otsustas te neid edaspidi kutsuda, tähistamaks nende alaväärsust Suure Valutava Kunstniku kõrval. Vaevalt neil oli mõistus, või kui oligi, mida nad sellega teinud oleksid? Mitte vittugi, kuigi ilmselt mõnel neist kellel oli naine ja lapsed või tüdruksõber ja iha, aegajalt tutvusid naissuguelunditega küll. Kuid täpselt sellisest idiootsusest Protogonist mõtleski. Mis intellektuaalid nad on kui nad ei tee muud kui vaid seksivad. Ja ilmselt nad seksivad või mõtlevad sellest, sest intellektuaalid nad kindlasti ei ole, riietuse põhjal öeldes. Sulejopid kõigil seljas, pätiilme näol. Mõnel pole isegi mütsi peas! Sellise külma ilmaga! Täielikud pärdikud.

Kuigi ka Protogonistil ei olnud mütsi peas, aga see oli vähemalt taskus. See pidi olema, sest üks õige Suur Valutav Kunstnik on seksika soenguga ja müts keeraks selle tuksi. Pealegi ta polnud ammu haige olnud seega ei olnud tõenäoline, et ta ka lähiajal haigeks jääks. Suur Valutav Kunstnik valutab abstraktselt, hingeliselt, mitte ebaloominguliselt gripi saatel. Ei, tema olemus ei lubanud külmetust.

Bussi saabumist tol õhtul tähistas bussi lähenemine peatusele, mis sai kogutud visuaalse infona läbi silmade, leides tõlgenduse Protogonisti ajus. Kummalised Abstraktsed Kõrvalseisjad ilmselt bussi saabumist ei oodanud, nende ajud ei küündinud sääraste probleemideni. Neil olid endiselt meelel vaid seks, Kohalik Vihatud Poliitik ja sõidukaart. Protogonistil viimast ei olnud. Mõned arvasid, et laiskusest, aga Mõned eksisid. Tal polnud seda sellepärast, et ta võitles vaikset mässu Kohaliku Vihatud Poliitiku ebaõnnestunud poliitikate vastu. Ebaõnnestunud, sest Kohalik Uudiste Edastaja oli sel teemal avaldanud päris mitu artiklit.

Ei möödunud kolme peatust, enne kui bussi tungisid peatuste vahelisel alal Ebamäärase Kohaliku Parapolitsei kontrollüksuse ohvitserid. Protogonisti tabas kabuhirm, mis segunes jabura ebaratsionaalse vaprusena.
,,Teie pilet palun!'' ütles üks neist nähvava ent ükskõikse häälega.
Protogonist istus. Kalkuleeris: ,,Mul ei ole.''
 ,,Siis palun astuge koos minuga bussist maha.''
Protogonisti hämmastas säärane pikk ja ametlik kõnemaneer. Vastused olid otsasaamas, puudus vaprus võitluse alustamiseks. Ta allus ja astus bussist maha. Mõtted voolasid mitmetes vooludes kui hargnev, ulakas jõgi. Iga haru veidi erinev teisest, mõni lühem, mõni pikem ja laiem. Kas joosta teadmata suunas, kas alustada vaidlust, kas alluda Valena Näivale Bürokraatia Laiendusele? Ta valis nende segu. Järgnesid karjed, ebamäärased kõnelaadsed mõminad. Järgnes vägivaldne alluvus. Protogonist raevutses ja peksis kõiki, lõhkus nende riietust, lõhkus nende sõidukit, peksis maast Eestimaa Mulda üles, ropendas teadmata keeles ja selle kõige kõrval, täitis kõik nende soovid ja palus vormistada protokoll kiiremini, sest nimelt on ta hiljaks jääma. Väljendas pettumust, et protokolli kiiremini ei vormistata ja, et on palju lünki mida täita, küsimusi millele vastata. Seejärel tabas teda kohutav eksistentsiaalse absurdi ilmutus ja ta otsis ennast, sellest päevast alates.

Proosa, fiktsioon, fantaasia, absurd, inglise keelne, kuid mitte täiuslik

As it happens, Jeremy was as much giving for the New Ideas Department as a roller-coaster affected gravity. This was unfortunately no fault of his own, which he could perhaps rectify, but instead a cruel twist of fate, nature, God or similar, to have been put on the National Lottery and winning a position on the Let's Fix Everything Board. The nation was indeed falling apart, making such a committee necessary, but at the end of the day, there was no realistic way of solving all the problems it faced. Hence Jeremy decided to go the country and instead live as a peasant in some far away land that couldn't possibly know of his homeland and thus reduced his chances of being outed to very nearly zero.

For this grand journey, Jeremy packed with him seven ham sandwiches and an apple. He mounted his trusty donkey - having attached to it all four of his pants, an extra shirt and three and a half trousers encased in a large raincoat inside a woolly and warm coat - and made for the Mountains of Jeff. Within minutes he was at the border of his land and sought exit as the guards tried quietly to sneak off for a nap, putting their faith in the honesty of any trespasser that might wish to cross the border on the line, hoping they would wait to be inspected by the men of patrol. This presented a grave dilemma for Jeremy as he took great pride in his honesty and respect for authority figures, even if he didn't know how or why exactly those men were appointed to be the single largest body of authority when it came to crossing the borders of the country. However, he felt the needs of one outweighed the needs of many, that being the need for escape outweighing the need for general order and peaceful coexistence and therefore he silently crept past the sleeping figures and slowly picked up more speed as he went along, eventually managing a fast walking pace, because the donkey really was quite an inappropriate beast when it came to methods of transportation.

As the night fell, he realised he was not making much progress as the mountains were still ever so far away and he was on his third to last sandwich. He looked at the apple in disgust and scanned the horizon for any possible outcroppings of civilisation that seemed due for riding a rather uncomfortable donkey for a day in, literally, very plain landscape. He dismounted the donkey and relieved himself on the base of the single tree he had met in his entire journey and felt foolish almost immediately afterwards. Thus he crossed the rode straight, dragging his donkey behind him and sat down on the land staring at, what could have been, a lovely shade for the next morning. The donkey sat on its side as comfortable as ever and Jeremy used his body as a pillow.