23 või midagi sellist

Värvitum kui tegelikult.

Rohelised mangokoored on valgel taldrikul. Laual. Taldrikul on ka mango seeme. Ülejäänud mango on ära söödud. Kelle poolt? Seda ei ole taldrikule peale vaadates võimalik tuvastada kuid taldriku serval vedelev teesõel, limane nuga ja kergelt kleepuv laud vihjavad sellele, et kes iganes seda sõi ei hoolinud oma ümbrusest ega puhtusest. Niisiis oli tal ilmselt depressioon.
Ta vaatas ringi.
"Jah, mangotaldrik saab jutu alguseks. Sealt edasi toimub süžee...Kuid mis süžee?"

"Tead, ma vaatasin ühte filmi. Jim Carrey'ga, eks? Seal oli mingi number igal pool. 23 vist või midagi sellist."
"Tõesti? Miks ta seal oli?"
Eemal trükkisid inimesed rootsi kirjavahemärke arvutitesse. See tekitas müra.
"Aa, ma ei teagi, mida see number täpselt tähendas...Aga ta nagu nägi seda igal pool ja siis kõik teised arvud andsid ka kokku 23, see oli väga huvitav. Aga jah, ma ei mäleta, mida see number tähendas."
"Oota, ma guugeldan."
"Guugelda jah."
Möödus aeg. Inimesed trükkisid ikka veel. See oli nende töö. Nad tegid seda terve tööpäeva. Vahepeal käidi ka suitsul või lõunal, aga harva tehti seda unisoonis. Alati oli keegi kes jäi trükkima. Ja kui ei jäänudki, siis müra oli ikka. Vähemalt nii võib spekuleerida. Kas kontoris on müra, kui kõik on koju läinud? Kes teab.
"Nii, kuula nüüd: 23 koosneb numbritest 2 ja 3. Selle värviks on heletürkiis ning see seostub kõige enam jäära tähtkujuga. 23 toob tihti endaga kaasa kodutunnet ning mälestusi lapsepõlvest kuid harvadel juhtudel võib ka sümboliseerida lähedase surma..."
"Aa, ei filmis oli midagi muud vist ikka."
"Nojah, ega see polegi see leht kust ma tavaliselt vaatan, see on mingi suvaline."
"Nojah, mõned ongi võltsingud või nii."
"Eks ta ole jah, aga ma õhtul otsin selle õige üles ja saadan sulle ka."
"Teeme nii."
"Jah."
Nad naeratasid ja olid õnnelikud, et neil on nii toredad kolleegid. Või ei olnud. Äkki nad olid kurvad. Kes teab. Kas see ongi tähtis? Inimesed trükivad, käivad suitsul, lõunal või kui ei, siis vähemalt on müra. Mida muud me saaksime oodata. Mida muud.

"Ja nüüd ma pesen taldriku ära!"

Kahe silma vahel

Kirjanikuhärra istus arvuti taga ja passis pingsalt aknast välja. Tormituultes paindusid peenikesed puud hirmuäratavalt ning vihm peksis vastu akna klaase. Kirjaniku tuba oli tühjemapoolne, vana tapeediga. Laua kõrval maas oli puntras laadija, arvuti kõrval vedeles tühjaks imetud pastakas.

“Ma vestan sulle nüüd ühe loo” lausu kirjanik oma arvutile. “Ma veel ei tea kuidas see käib, aga ma olen kindel, et ma suudan improviseerida midagi. Mis seal muud kui lihtsalt patrata, kuni midagi head pool-kogemata välja kukkub. Nagu kõigega. Tegeleda nii kaua kuni on olemas üks asi, mis teistele meeldib.”

Ta vajutas näpud klaviatuurile ning manas ekraanile üksteise järel tähemärke. Ta pilk muutus. Ta näpud jäid paigale ning teda näris kõhklus.

Loodusdokk Luuletus: Pargitiigiagul

tiigi rannal toonekurg

eemal märkas väike urg

täheldas elanik on surnd

suunaks võttis mööbliturg

turul naeris teine kurg

"elektrimast kuid mitte urg"

nüüd sel kurel meel on kurb

pilk jõgine kui Peterburg

ehk unustab oma häbi kurg

kui ta kord on surnd

---

kivil istub vana konn

mõtleb et ta Karlsson on

eile mõtles et on maffia don

dementne on see vana konn

---

väikses tiigis konnamaim

värvilt rohekas kui laim

veepeal hulpis pinnataim

ta neist kahest rohekaim

"vaielda vastu oleks laim"

nõnda nentis vetevaim

eemal kõndis kauge kaim

hõikas "konnalt kuuli sain!"

"mis juhtus?" nuttis vetevaim

"konnal ütlesin, et pinnataim

ta lapsest palju rohekaim

ta leidis see on laim"

Mänguhiir Ratastel +2

Üle silla punases majas elab Meelik. Ta on üks Väikelinna paljudest vanematest elanikest, kuid tuleb nentida, et ka noori elab seal päris mitu. Enamik neist on hipid kes tahavad elada vaikset elu, kirjutada luuletusi ning kasvatada tomatite kõrval kanepit. Aga nemad ei ole tähtsad, meie lugu on Meelikust ja tema kassist nimega Silk. Ka tema on vana, aga siiski palju noorem kui Meelik. Kassid ongi vanad nooremalt kui inimesed.

Silk armastas mängida väikeste punaninaliste mänguhiirtega kuid tema meelehärmiks kippusid need kaduma diivani alla. Arvatavasti peitsid nad end tema võimsate küüniste eest, ehkki Silk pidi nentima, et ta ei teadnud mida need hiired diivani all süüa võiks. Tolmu? Mahapudenenud toitu? Midagi sellist see pidi olema. Võib-olla olid nad hoopis surnud. Silk arvas, et kui nad on surnud, siis kindlasti nad surid enne hirmu kui nälga, sest ta oli väga vägev ja hirmuäratav kass.

Meelikule meeldis vaadata kassi hiirtega mängimas. Ta leidis, et see on väga armas kui väike Silk nii puhevile läheb, justkui ta oleks väepealik. Ometi oli Meelik kurb, sest ta oli jäänud vanaks ega jaksanud enam diivanit nihutada, et hiiri sealt tagasi tuua. Ta oli kaalunud oma pojale helistamist, aga leidis, et pole vaja tülitada. Varsti on niikuinii sünnipäev tulemas, küll siis poeg tuleb külla ja aitab, mis teda niisama ikka pealinnast väikelinna sõidutada.

Ühel pühapäeval läks Meelik poodi. Tal oli vaja osta konserve, piima, tomatit ning leiba. Algselt mõtles ta ka kurki osta, aga tal ei tulnud meelde miks. Ilmselt võileibade tarbeks, aga igaks juhuks ta seda siiski ei võtnud. Äkki oli seda millekski muuks vaja ja siis pärast hakkab veel kurb kui selline asi meenub pärast kogu kurgi võileibade peale panemist. Ent kassitoitude riiuli ees seistes täheldas ta midagi sootuks huvitavat. "Mänguhiir Ratastel +2" Meelik pidi nentima, et see kõlab väga uhkesti. Ühtlasi oli Silk viimase teadaoleva mänguhiire diivani alla kaotanud ja nüüd polnud tal enam millegagi mängida. Meelik võttis pakendi kätte, pani prillid ette ning üritas lugeda pakendi taga olevat eestikeelset kleebist. Isegi prillidega oli ta nägemine halb, aga peagi selgus, et asi oli kissitamist väärt. Ta luges: "Mänguhiir Ratastel +2 ei ole ainult mänguhiir vaid ühtlasi helikopter! Kui Mänguhiir Ratastel +2 läheneb diivanile tulevad sellest välja rootorid, mis tõstavad hiire õhku ning te ei pea seda diivani alt otsima!" Meelik vaatas murelikult hinda, ent leidis, et Silk siiski väärib uut hiirt. Ja veel millist!

Samal pühapäeval poest koju jõudes läks Meelik otse kööki ning pani toidud külmkappi. Ta oli väga elevil ning tahtis näha kuidas uus hiir töötab. Ta avas pakendi kääridega, läks elutuppa ja istus väikesele taburetile. Vanasti oleks ta laskunud rätsepistesse, aga liigesed ei olnud enam need mis kunagi.

"Silk, Silk, tule vaata, uus hiir!"

Silk tuli haigutades. Nähtavasti oli ta maganud. Meelik naeratas ning lehvitas hiirega, et kass agiteeruks. Nii juhtuski ja Silk - nüüd täiesti ärkvel - hakkas istmikku lehvitama. Meelik pani Mänguhiire Ratastel +2 põrandale, keris selle üles ja lasi lahti. Kass sööstis suure hooga kihutava hiire järele, lõi pea vastu diivanit ning üritas siis seda diivani alt kätte saada. Pärast mõningat vaikust kostus väike sumin ning diivani alt lendas välja palju tolmu. Meelik ohkas. Raskelt.

Kadunud pass

Tegelikult see oli Borjomi

Bussijaama pingil istub kogukas onu. Tal on olnud raske elu. Hetkel tal on pohmell. Võib-olla ta on hoopis purjus, keegi ei oska öelda. Võib-olla see polegi tähtis.
"Sul on passi vaja!"
Onu tõuseb raskelt ja kõnnib bussi ukse ees seisva mehe juurde.
"Passi on vaja! Kuidas sa reisid ilma passita! Kinni võetakse!"
Mees ütleb nahhui ja žestikuleerib ebasündsalt. Onu taandub sammu, mõtleb, ja siis läheneb uuesti.
"Passi on vaja! Miks sa eesti keelt ei räägi!"
Eemal seisab poiss ja joob vett. Tema jaoks on see pilt naljakas. Enne ta kuulis, mida bussijuht mehega rääkis. Asi ei olnud passis. Asi oli selles, et mees oli joonud. Või kanepit suitsetanud. Võib-olla see polnudki oluline kumba, aga bussi teda joobnult ei lastud. Ka pilet oli vale nimega, aga mis siis? Vahepeal ostabki sulle pileti keegi teine. Sõber, ema, kes teab.
Onu kõigub poisini.
"Mis sa õitsed ah!"
"Te olete olukorrast valesti aru saanud."
"A no passi on vaja! Kuidas ta..."
"See buss läheb Vilniusesse, tal ei ole passi vaja."
"Aa, no ikka on."
"Isikut tõendavast dokumendist piisab, tal on see olemas, ta lasti bussi - näete?"
"A noo kuidas ta niimoodi ikkagi sõidab, et venelane või nii."
"Leedukas."
"A mul on pohmell, anna vett."
Onu võtab poisilt veepudeli. Vett tilgub kampsunile, sest poiss oli parajasti seda vett joomas.
"Aitäh."
"Võta see, see on sinu."
"Ma ei taha."
"Ei maitsenud?"
"Ei ma rohkem ei taha lihtsalt!"
Poiss viskab pudeli prügikasti. See oli pooltäis, aga ta kartis haigusi. Onu lahkub. Ta kallistab bussi, aga ka see lahkub. Ja siis lahkub ka poiss.
Onu istub bussijaamas. Ja nüüd on ainult tema ja teised joodikud.

Paberi roll tänapäeva ühiskonnas

Täna tualetti külastades tegin avastuse, et paber on väga kasulik leiutis. Te võite arvata, et tegu on sündsusetu naljaga, aga ei räägi ma teps mitte tualettpaberist vaid paberist mida pakub kraanikausi kõrval rippuv kast. See on seda sorti paber, et pesed käed, võtad kaks paberit, kuivatad käed ja viskad paberi prügikasti. Või paned taskusse, et hiljem nuusata. Mina nii ei tee, aga ehk mõni inimene teeb.

Kui seal ei oleks paberit olnud, mu käed ja nägu oleksid jäänud märjaks. See oleks oluliselt niisutanud mu kampsunit ja püksisäärt ning mul ei olnud tahtmist kõndida tualetist välja, püksid ja kampsun märjad. Kes teab mida mõni patune inimene sellisest pildist arvanud oleks. Muidugi te võite öelda "käterätikul on sarnane otstarve," aga siinkohal juhiksin tähelepanu paberi teistele plussidele.

Tänapäeva inimene võib mõelda, et kõik tähtsad dokumendid liiguvad vasknööripidi ja talletuvad eetris. Alati see nii ei olnud. Ka praegu ei ole. Vähem arenenud regioonides kasutatakse endiselt paberit sellisel moel. Sellest hoolimata tuleks rõhutada, et kui ei oleks olnud paberit millele joonistada vasknööride skeeme ning muid arvutite loomiseks vajalikke instruktsioone, siis meil infotehnoloogiat ei oleks. Kivitahvlile sa selliseid tarku joonistusi ei raiuks. Muidugi saab ka seinale sodida aga siis sind karistataks surmaga, sest vanglate loomine nõuab arhitekte, kes vajavad planeerimiseks pabereid. Niisiis ilma paberita oleks surmanuhtlus üleüldine. Filosoofilisel tasandil sellega vaielda ei saaks, kuna filosoofid vajavad samuti pabereid, et enda mõtteid korralikult formuleerida ja levitada. Võib-olla mõni neist käiks tänaval oma mõtetega ärplemas, aga ta tapetaks korra rikkumise eest.

Kuid paber üksi ei aja asja ära. Paberid peavad olema ühes formaadis, näiteks A4. Katsu sa kirjamapiga dokumente ühest asutusest teise toimetada kui üks on ruudukujuline, teine kolmnurk ja kolmas sootuks trapets. Selliseid kirjamappe mis niisugust koledust hallata suudaks ei ole veel loodud. Ja mõelge ometi kui ta võtate kraanikausi kõrval rippuvast kastist paberit ja iga paber on isemoodi. Inimesed istuksid vetsus palju kauem ja kuivataksid oma riideid - paberit ei saanud ju kätte. Ja kujutage kuidas te loeks raamatut kui iga leht oleks erineva kujuga. Tagumised lehed paistaksid kohe kaugele ette ja nii ongi põnev kriminull rikutud.

Niisiis tuleb nentida: poleks paberit, oleks halb.

Kontori köögis

“Mõtle kui naljakas oleks, kui meist oleks komöödia saade. Nagu me juba oleme kontoris. See oleks hea, nagu klishee, aga läbi huumoriprisma, tead.”

“Mmm," tuli vastus, aga Mats ei pannud tähele kui vähe huvi vastaja hääles kostus.

“See oleks nii tüüpiline, et oled kontoris ja siis lihtsad igapäevased asjad saab muuta hoopis naljaks."

“Mhmh” mees ta vastas ei olnud veendunud, aga samas ei tundunud mingit muudki emotsiooni edasi andvat. Klaasistunud silmade taga segas surnud mees kohvi sisse suhkrut. “Jah tõesti.”

“No igatahes, jah, ma mõtlesin nii. Ma olen tegelikult oma ideid natuke kirja pannud ka. Väike stsenaariumi moodi tükk. Ei tea kas oleks mõtet seda telekasse saata, et mis nad arvavad.”

“Ei tea,” kordasid silmad.

“Ee, jah. Isegi - tead, isegi raadiosse, nagu helimänguks. Annaks ka teha. Muidugi igaüks võib netti oma jama üles panna, aga kas see on päriselt? Ma ei tea, telekast tuleb, siis on ikka päriselt, kas sa ei arva?”

“Ei arva,” vastasid hingetud silmad ning mees silmade taga pöördus ja astus köögist välja.

Matsi näost käis tume pilv üle, kuid ta tõmbas oma silmad tagasi oma kohvile. Tassi pani ta köögi äärele maha tagasi ja tõmbas taskust telefoni, et oma ideetükke kokku haarata ja endast välja tõsta.