Mänguhiir Ratastel +2

Üle silla punases majas elab Meelik. Ta on üks Väikelinna paljudest vanematest elanikest, kuid tuleb nentida, et ka noori elab seal päris mitu. Enamik neist on hipid kes tahavad elada vaikset elu, kirjutada luuletusi ning kasvatada tomatite kõrval kanepit. Aga nemad ei ole tähtsad, meie lugu on Meelikust ja tema kassist nimega Silk. Ka tema on vana, aga siiski palju noorem kui Meelik. Kassid ongi vanad nooremalt kui inimesed.

Silk armastas mängida väikeste punaninaliste mänguhiirtega kuid tema meelehärmiks kippusid need kaduma diivani alla. Arvatavasti peitsid nad end tema võimsate küüniste eest, ehkki Silk pidi nentima, et ta ei teadnud mida need hiired diivani all süüa võiks. Tolmu? Mahapudenenud toitu? Midagi sellist see pidi olema. Võib-olla olid nad hoopis surnud. Silk arvas, et kui nad on surnud, siis kindlasti nad surid enne hirmu kui nälga, sest ta oli väga vägev ja hirmuäratav kass.

Meelikule meeldis vaadata kassi hiirtega mängimas. Ta leidis, et see on väga armas kui väike Silk nii puhevile läheb, justkui ta oleks väepealik. Ometi oli Meelik kurb, sest ta oli jäänud vanaks ega jaksanud enam diivanit nihutada, et hiiri sealt tagasi tuua. Ta oli kaalunud oma pojale helistamist, aga leidis, et pole vaja tülitada. Varsti on niikuinii sünnipäev tulemas, küll siis poeg tuleb külla ja aitab, mis teda niisama ikka pealinnast väikelinna sõidutada.

Ühel pühapäeval läks Meelik poodi. Tal oli vaja osta konserve, piima, tomatit ning leiba. Algselt mõtles ta ka kurki osta, aga tal ei tulnud meelde miks. Ilmselt võileibade tarbeks, aga igaks juhuks ta seda siiski ei võtnud. Äkki oli seda millekski muuks vaja ja siis pärast hakkab veel kurb kui selline asi meenub pärast kogu kurgi võileibade peale panemist. Ent kassitoitude riiuli ees seistes täheldas ta midagi sootuks huvitavat. "Mänguhiir Ratastel +2" Meelik pidi nentima, et see kõlab väga uhkesti. Ühtlasi oli Silk viimase teadaoleva mänguhiire diivani alla kaotanud ja nüüd polnud tal enam millegagi mängida. Meelik võttis pakendi kätte, pani prillid ette ning üritas lugeda pakendi taga olevat eestikeelset kleebist. Isegi prillidega oli ta nägemine halb, aga peagi selgus, et asi oli kissitamist väärt. Ta luges: "Mänguhiir Ratastel +2 ei ole ainult mänguhiir vaid ühtlasi helikopter! Kui Mänguhiir Ratastel +2 läheneb diivanile tulevad sellest välja rootorid, mis tõstavad hiire õhku ning te ei pea seda diivani alt otsima!" Meelik vaatas murelikult hinda, ent leidis, et Silk siiski väärib uut hiirt. Ja veel millist!

Samal pühapäeval poest koju jõudes läks Meelik otse kööki ning pani toidud külmkappi. Ta oli väga elevil ning tahtis näha kuidas uus hiir töötab. Ta avas pakendi kääridega, läks elutuppa ja istus väikesele taburetile. Vanasti oleks ta laskunud rätsepistesse, aga liigesed ei olnud enam need mis kunagi.

"Silk, Silk, tule vaata, uus hiir!"

Silk tuli haigutades. Nähtavasti oli ta maganud. Meelik naeratas ning lehvitas hiirega, et kass agiteeruks. Nii juhtuski ja Silk - nüüd täiesti ärkvel - hakkas istmikku lehvitama. Meelik pani Mänguhiire Ratastel +2 põrandale, keris selle üles ja lasi lahti. Kass sööstis suure hooga kihutava hiire järele, lõi pea vastu diivanit ning üritas siis seda diivani alt kätte saada. Pärast mõningat vaikust kostus väike sumin ning diivani alt lendas välja palju tolmu. Meelik ohkas. Raskelt.

Kadunud pass

Tegelikult see oli Borjomi

Bussijaama pingil istub kogukas onu. Tal on olnud raske elu. Hetkel tal on pohmell. Võib-olla ta on hoopis purjus, keegi ei oska öelda. Võib-olla see polegi tähtis.
"Sul on passi vaja!"
Onu tõuseb raskelt ja kõnnib bussi ukse ees seisva mehe juurde.
"Passi on vaja! Kuidas sa reisid ilma passita! Kinni võetakse!"
Mees ütleb nahhui ja žestikuleerib ebasündsalt. Onu taandub sammu, mõtleb, ja siis läheneb uuesti.
"Passi on vaja! Miks sa eesti keelt ei räägi!"
Eemal seisab poiss ja joob vett. Tema jaoks on see pilt naljakas. Enne ta kuulis, mida bussijuht mehega rääkis. Asi ei olnud passis. Asi oli selles, et mees oli joonud. Või kanepit suitsetanud. Võib-olla see polnudki oluline kumba, aga bussi teda joobnult ei lastud. Ka pilet oli vale nimega, aga mis siis? Vahepeal ostabki sulle pileti keegi teine. Sõber, ema, kes teab.
Onu kõigub poisini.
"Mis sa õitsed ah!"
"Te olete olukorrast valesti aru saanud."
"A no passi on vaja! Kuidas ta..."
"See buss läheb Vilniusesse, tal ei ole passi vaja."
"Aa, no ikka on."
"Isikut tõendavast dokumendist piisab, tal on see olemas, ta lasti bussi - näete?"
"A noo kuidas ta niimoodi ikkagi sõidab, et venelane või nii."
"Leedukas."
"A mul on pohmell, anna vett."
Onu võtab poisilt veepudeli. Vett tilgub kampsunile, sest poiss oli parajasti seda vett joomas.
"Aitäh."
"Võta see, see on sinu."
"Ma ei taha."
"Ei maitsenud?"
"Ei ma rohkem ei taha lihtsalt!"
Poiss viskab pudeli prügikasti. See oli pooltäis, aga ta kartis haigusi. Onu lahkub. Ta kallistab bussi, aga ka see lahkub. Ja siis lahkub ka poiss.
Onu istub bussijaamas. Ja nüüd on ainult tema ja teised joodikud.

Paberi roll tänapäeva ühiskonnas

Täna tualetti külastades tegin avastuse, et paber on väga kasulik leiutis. Te võite arvata, et tegu on sündsusetu naljaga, aga ei räägi ma teps mitte tualettpaberist vaid paberist mida pakub kraanikausi kõrval rippuv kast. See on seda sorti paber, et pesed käed, võtad kaks paberit, kuivatad käed ja viskad paberi prügikasti. Või paned taskusse, et hiljem nuusata. Mina nii ei tee, aga ehk mõni inimene teeb.

Kui seal ei oleks paberit olnud, mu käed ja nägu oleksid jäänud märjaks. See oleks oluliselt niisutanud mu kampsunit ja püksisäärt ning mul ei olnud tahtmist kõndida tualetist välja, püksid ja kampsun märjad. Kes teab mida mõni patune inimene sellisest pildist arvanud oleks. Muidugi te võite öelda "käterätikul on sarnane otstarve," aga siinkohal juhiksin tähelepanu paberi teistele plussidele.

Tänapäeva inimene võib mõelda, et kõik tähtsad dokumendid liiguvad vasknööripidi ja talletuvad eetris. Alati see nii ei olnud. Ka praegu ei ole. Vähem arenenud regioonides kasutatakse endiselt paberit sellisel moel. Sellest hoolimata tuleks rõhutada, et kui ei oleks olnud paberit millele joonistada vasknööride skeeme ning muid arvutite loomiseks vajalikke instruktsioone, siis meil infotehnoloogiat ei oleks. Kivitahvlile sa selliseid tarku joonistusi ei raiuks. Muidugi saab ka seinale sodida aga siis sind karistataks surmaga, sest vanglate loomine nõuab arhitekte, kes vajavad planeerimiseks pabereid. Niisiis ilma paberita oleks surmanuhtlus üleüldine. Filosoofilisel tasandil sellega vaielda ei saaks, kuna filosoofid vajavad samuti pabereid, et enda mõtteid korralikult formuleerida ja levitada. Võib-olla mõni neist käiks tänaval oma mõtetega ärplemas, aga ta tapetaks korra rikkumise eest.

Kuid paber üksi ei aja asja ära. Paberid peavad olema ühes formaadis, näiteks A4. Katsu sa kirjamapiga dokumente ühest asutusest teise toimetada kui üks on ruudukujuline, teine kolmnurk ja kolmas sootuks trapets. Selliseid kirjamappe mis niisugust koledust hallata suudaks ei ole veel loodud. Ja mõelge ometi kui ta võtate kraanikausi kõrval rippuvast kastist paberit ja iga paber on isemoodi. Inimesed istuksid vetsus palju kauem ja kuivataksid oma riideid - paberit ei saanud ju kätte. Ja kujutage kuidas te loeks raamatut kui iga leht oleks erineva kujuga. Tagumised lehed paistaksid kohe kaugele ette ja nii ongi põnev kriminull rikutud.

Niisiis tuleb nentida: poleks paberit, oleks halb.