Tekst

Kui koguda hoogu ja hüpata alla mõnelt tasapinnalt mille ühes otsas on  90 kraadine nurk ja kogum õhku millele järgneb maakoor, on hea võimalus, et kukkudes - või hüpates -  jääte te ellu ja lendate aeglaselt minema mõne teise tasapinna peale või ärkate üles. Või surete ära. Või unustate kukkuda. Või eksite ära enne otsani jõudmist. Või maakoor liigub eest ära.Või on all hoopis vesi. Või pole all midagi. Või te ise kaote ära. Võimalusi on palju. Valige sobiv ja minge lõbutsege.

Samas ei saa rõhutada piisavalt kui vähe antud teose autor või ülejäänud REIP'USe kirjanikud vastutavad surmajuhtumite või raskeste vigastuste eest, mille lugejad või muud inimesed võivad endale või teistele, või mittekellelegi, või kultuurile kui sellisele, või ühiskonnale, või pereväärtustele, või nooremale põlvkonnale või oma vanematele või, või... Jah, see oli või, mis äratas subjekti tol kurval hommikul sügavast ent pinnapealseid teemasid käsitlevast unest. Ta oli valmistamas oma tavapärast hommikusööki kui järsku avastas ta end magamistoast, voodist, teki alt, pea padjal, võinuga suus. See nuga oli määrdunud üpriski kummalise ja kurjakuulutava seguga. See segu oli määrdejuust ja margariin. Kuid ometi oli tegu võinoaga. Mis keelelisi tõdesid see vahejuhtum paljastama peaks, on seni teadmata.

Kuid mis oleks tõde, kui mitte see, mis on
siin, täna, praegu, ülehomme ja praegugi veel
mis on tõde kui pole see see mis on
siin, praegu, veel ülehomme, praegugi täna koma
keel dikteerimas ainuvalitsejana füüsilise reaalsuse üle
kultuuriliste tõdede ja igapäeva fatalismi...üle.
miks mitte olla võinuga kuid teha rohkem kui
rohkem kui keel meilt ootaks
võinuga määrimas margariini ja sulajuustu on tubli!
jah tubli! teeb ta rohkem kui reaalsus nõuab, aktivist!
tubli!
mis on nimisõna kui mitte olemusepiiraja, takistus
keelelise diktatuuri alus, nimisõna...nimisõnu pole vaja
need teevad haiget, piiravad kõiki
kaotame nimisõnad, jah kaotame ...
sest ainult nii on ... õnnelik.
---

Aga mis on sõna kui mitte nimi millelegi muule
kas on sõna, mis ei ole nimi millelegi muule,
ei, ei ole sõna mis ei oleks nimi millelegi muule
jah, kaotame sõnad mis on nimed millelegi muule
kaotame kõik sõnad, mis on nimed millelegi muule
...
...
...
...
...
...
Niaapinpintu!

Viis loomingut jõulude puhul

Jõulujumala teenistus
on kaks kuuskümmend viis
mis huvitaval kombel
on ka pakk Pall Malli hind
jõulujumala teenistus
nagu selgus on parajalt hea
info päritolu paraku
teadmata

Tänuvõlausaldaja usaldas tänu ära
ühele ebausaldusväärsele härrale
nüüd tänu enam nähtud ei ole aga
võib-olla see on kuusepuu taga
ei olnud. aga äkki kuusepuu all
ei olnud. aga äkki kuusepuu küljes
ei olnud. aga äkki kuusest natukene eemal umbes kella kuue suunas kui vaadata umbes 5 kraadi lõunast ida pool seistes
oli küll.

Väljas nagu ka õues sajab
lund ja vahepeal ka vihma
lund peamiselt talvisel ajal
vihma ülejäänud ajal aga
mitte siis kui ei saja üldse
kui midagi ei saja siis vihma
samuti ei saja ega lange ma
loodan, et see on nüüd selge
mõistan kui ei ole sest
ilmastik on keeruline valdkond

Kui kirjutamist alustada lühijutuna. Täieliku metajutuna. Kirjutada alguses lühijutt sellest kuidas kirjutati midagi mis oli lühijutt, siis on oht, et vahepeal autor mõtleb ringi ja leiab, et oleks sobiv hoopis kirjutada luuletus.
Äkki kirjutan hoopis luuletuse
ühe kerge pärastlõunase luuletuse
sellest kuidas kirjutasin kord luuletust
aga tuli hoopis lühijutt ja luuletus
oh seda poeetilist litsentsi
Võib paraku juhtuda ka selliseid asju, et autor kirjutab lühijuttu, väga metat lühijuttu ja siis leiab, et tegelikult on luuletus palju ilusam väljendus säärasele dekadentlikule absurdile. Aga siis tuleb välja, et ta tahab siiski lühijuttu ja pöördub eelmise vormi juurde tagasi.
Harvadel juhtudel ta vajutab enterit ja viib metatasandi veel kaugemale ja proovib kirjeldada täpselt seda millega ta parasjagu tegeleb. Alguses temaatiliselt käsitledes näiteks seda kuidas ta alguses proovis kirjutada metalühijuttu ja siis otsustas et äkki luuletus on parem ja siis kirjutas luuletuse ja mõtles ümber ja kirjutas uuesti lühijuttu edasi ilma ühtki tähte kustutamata, kuigi ta tegi hiljuti ühe kirjavea ja siis kustutas ära selle ja alates selle mainimisest on ta neid päris mitu teinud ja naernud samal ajal. Nüüd vajutan ma järgnevaid tähti - n, ü korda kaks, d, tühik, v, a, j, t, a, n, tühik, m, a tühik, j, ä, r, g, n, e, v, a, i, d tühik, t, ä, h, t, i, tühik sidekriips tühik, n, koma tühik ü k o r d a k a k s komadtühiktühikkomatühikvtühikakomatühikjkometühikn....ja nii edasi.

Häid jõule.

hahahaa katarrrsis

​Mis on täiuslikkuse kehastus kui mitte see mida me kogeme igapäev? Miljoneid aastaid evolutsiooni, tuhandeid aastaid tsivilatasiooni, lapiti. Vead, kuid ilusad vead. VEad mis on pooljkogemata, aga liigsed. Kas see oleks täiuslik kui täiuslikkus oleks täiuslikkum kui see mis on praegu täiuslik? Ei, võib+olla.

​Igavene surisemine, et vältida vältimatuid vääratusi võimatuste vortekseis. hahahaa katarrrsis tuleb kui abyss liiga kaua vastu vaatab, aga kes ütles on hea idee üldse oma pilku nii meelalt laiali pilduda. Enesekontroll on tähtsam, aga kas sama tähtis või veel enam kui ühistranspordipiletitint - ebavajalik faktoid neelab su oma suurepärasusega.

Täna, Eile, Homme

Homme veel ei tea mida teen

Ilmselt midagi veel vähem

märkimisväärset

Aga ega kõik ei peagi olema

märkimisväärne

Mõned asjad võivad olla mitte

märkimisväärsed

Samas äkki neist mõni on hoopis

märkimisväärne

Kes seda teab, kes seda teab

kui sa tead siis see on

märkimisväärne

Või kas on

märkimisväärne.

Ei tea.

mm, märkimisväärne

Tarkus või midagi selle sarnast

Niimoodi tõesti tundub sel hetkel vist
Tarkus tagasi tuleks maailma kui kuulaksime
süüviksime endasse, tuletaksime tõe enesest
ehk tõesti inimesed ei tea, mis küsida, öelda
teavad vaid, et tuleb kõigest väest küsida, öelda
ja siis justkui tulekski kõik kohe otse laua peale
hommikusöögist iidsete tõdedeni, õigluse endani
mull-mull-mull-mull-õiglus-mull-mull-teadmine
bla-bla, bla-bla, HAHA, mull-mull...mull mull.
Ah härra, mõtle, mõtle, luuleta palju tahad
kuid tea - ainuke tarkus on mõista ennast
kõik muu on illustratsioon muinasjuturaamatus

At this point I...

milline distinktsioon
näha ennast minevikus
et võrrelda sellega mis on olevikus
"kui halb" -- realisatsioon

Laupäevane hommikukohvi Jumalaga

Jumalaema rinnapiim

kristlik teoloogia õpetab selgelt

neitsi maarja rinnapiim

vääriline oli jumalale endale

sest jumal meil ju iseenese poeg

ning kas tulla Jeesus oleks võinud

kohast ilgest, rõvedast, haigusi täis

Jumal siiski ronis välja heast tupest.

Või kas siiski?

VÕI

KAS

SIISKI?

Teoloogia Number Üks

Olgu sinu soovid ja väljavaated kohased

Jumalale endale

mida teeks Tema kui Tema oleks sina

mida teeksid sina kui sina oleks Tema

istuksid aknal vaatamas maailma möödumas

looksid maailma hoopis uue õuepääle?

peaksid moraali kõigile kuuljatele

laseksid end tappa igatseva rahuloluga?

HAHAHA, hüsteeriline naer

''nad ju ei tea mida nad teevad!''

Muidugi teavad.

Roomlased olid haritud mehed.

Tabula Rasa à la Stockholm

Millegi kordus toimub. Kordub, iga kord sama moodi,
kuid kiirelt, liiga kiirelt, et tabada detaili.
Nii nagu keegi kusagil ütles, kord kordusele algus loodi,
saab kord kordusele lõpus kirjutada emaili.

Olekus olla on olemise olemus, õige kuid tühi,
quantumgravity kord tuleb taas.
Pangu iga isiksus identiteedikriisis paika - tähistame pühi,
saagu me ühisolemises piiri iga metsik laas.

Roomajaaju ajataju jagu,
kas inimesele veel aktuaalne loome?
Sulutule kargus kumab keset kagu,
kaugele selle faktuaalsuse toome?

Inimkultuuri lõppprodukt. Kuni praeguseni.

Alguses oli jänes. Siis olid kõrvad. Hiljem tuli inimene. Valgusfoor. Ülekäigu rada. Jänes ei kohanenud. Jänes nüüd, oli jänes olnud.
Ajad muutusid. Jänes olnud jänes, pidi olema midagi muud. Ebamäärane orgaaniline kooslus sõiduteel oli evolutsiooni jätk. Rakud ei surnud, rakud kohanesid ja jätkasid. Läks põlvkondi ja rakud saavutasid eduka juurdeproduktsiooni. Ambitsioonid tõusid lakke. Ebamäärased orgaanilised kooslused teede ääres ühinesid, kasvades iga endise jänese liitumisega.
Aastaks 354 eTc oli alanud sõda ebamäärase orgaanilise koosluse ja inimkonna vahel. Möödus päevi ja inimkond mõistis, kaotus on paratamatu. Ebamäärane orgaaniline kooslus liitis endaga kõik elavad rakud, veendes neid.
Kuid Ebamäärane Orgaaniline Kooslus ei arvestanud jätkusuutlikusega, säästlikusega. See haaras endasse kõik elava ja tarbis meeletu kiirusega ära toitained väljaspool ennast. Saabus langus ja Ebamäärane Orgaaniline Kooslus oli sunnitud toituma iseenda surevatest osadest, lõhestudes mitmeks üksteisega sõdivaks Ebamääraseks Orgaaniliseks Koosluseks kuni kõik suri.

Oli üks vana nali...

Sügisene leht langeb
ning õhus on peenist.
Leht langeb hange,
õhus on küsimus "kelle geenist?"

Hangel on selg kange,
lehe käik tundub - oli pange.

Kus peitub selle eelis,
kui maa värviks valge?
Mis saladused peituvad geelis
mis paitab nüüd su palge?

Mida head teeb see küsimine,
enese hinge nüsimine?

Kus pole teada vastust,
saab olla vaid selle vaste
kribin vastu ust
mitte teadmine vaid kaste.

Mäleta end mitte

Tulen metsast, mets kaob ära
näen und, uni läheb ära
teen suitsu, suits saab otsa
mõtlen mõtte, seegi lõppeb

erkpunane mälestus söödud pitsast jätkub
hallutsinatiivse rahuloluna läbib aegruumi
kõht on täis, kuskil põleb tuli, kuskil on seemned
kuskil keegi noor kasvab, äkki suureks, kes teab
kingitus on tehtud, unenägu nähtud, tõlgendust pole
äkki peaks, ehk mitte, võib-olla homme, vist mitte
elutruu mälestus nähtud unenäost jätkub
erootika, mis sööbib mällu on hea vist
ja see ongi armastus, või.
aju saatmas end hukku.

tulin metsast, metsa polnud
nägin und, und ei olnud
tegin suitsu, suitsu pole
mõtlesin mõtte, sedagi polnud

olla kodakondne, on tore
olla inimkondne, illusoorne

Kindla graafiku järgi töötamine on keeruline.

Pilt on asendatud, kuna vana kadus ära. Sarnaselt, idee on igal hetkel rohkem filmilaadne olla, aga asendatud kõigest sõnadega.

-

A car sped through mist in a silence, its quiet engine barely humming as it pulled the rest of the car along on the long and seemingly never ending highway. The road was smooth, covered in quality asphalt and the tires almost didn't even make a sound as they rolled across it. Inside the car it was similarly quiet, the radio was on, but on the lowest setting and playing relaxing music. The driver had a fixed gaze on the road in front of him, his eyes scanned the darkness on both sides of the car every now and again. The steering wheel was in his grip and seemingly similarly fixed as his stare. The rest of the car was empty, but for the lone sports bag on the back seat. The bag was filled with about nine hundred thousand American dollars, a 9mm handgun and three full clips of ammunition. The driver contemplated his deeds of the day and how well he would get away with it. He was heading for the next nearest city, but with today's interconnectivity, he was somewhat afraid that the whole nation might already be aware of his  crime. He had made sure there were no cameras anywhere in sight, it had been the deep, dark night and the silencer he had used, was still in his pocket. He kept it near him, to reassure himself of the smoothness at which it had all worked out.

A huge luminous sign in the distance brought his attention to how little he had eaten in the last few days. He could recall one time. He stopped his car near the end of the parking lot, so he could get back on the road with ease. Inside the diner, he pulled into a darker corner, where some of the lights flickered and the air smelled of the unalluring mixture of vomit and cleaning products. Walking back to his car, he pulled out a pack of cigarettes from his pocket and a single cigarette from there. The pack went back into his pocket, but the lone cigarette he lit up. To do this, he stopped a step from his car. After he sat inside, he didn't do much for a while. The air conditioning was on, but the car seemed to fill up with smoke nevertheless. He let the windows down in the front seats and woke up as the first rays of sunlight met with his shut eyelids. The left side of his head hurt more than anything he had ever experienced. As he managed to open his eyes, he saw the place where his car had sped off from, the dark tire marks marking the spot where he had lost everything he had gained in his life.

"What happened to you, son?" asked a friendly deep voice, as a figure blocked the sunlight blinding his face. "I.. I don't know... My car.. it's gone, and..." his words got stuck in his throat as he realised he was talking to an officer of the law. He looked around and sure enough, there was a police cruiser parked in the lot, with some other officer talking to who he vaguely remembered to be a waitress from the diner. He hastily pushed himself up, leaning on the wall behind him and pulling away from the officer. The pain slashed his head in two and the image of the waitress talking to the policeman was imprinted in his mind. Her figure was the only thing he knew for the next few seconds and as he trashed about the officer next to him tried to lend a helping hand, alas he panicked even more. The policeman held him strong in place and with only his feet free, he pushed the wall next to them, tipping them both over. The officer took most of the blow and hit his head on the asphalt surface of the parking lot ground. His hands fell loose and the driver jumped up, bumped into the wall again and took off at the police cruiser. The other policeman was too involved in the conversation with the waitress, with whom he was currently discussed classical films to notice the man any second before he got hit in the face with his fist. The waitress jumped away, screaming and the officer fell down onto the cruiser, sliding off its hood shortly afterwards. The man leaped at the door of the car, pulled it open and stood stunned as a bullet tore through his lung.

Tõlkimatu jama

See on nüüd siis... miniatuur?, aga võõras keeles. Uni-linguals beware!

-


Jebediah felt empty inside. He had missed. He had worked so hard, spending countless hours working towards this one single goal. But he had missed. Everything he had trained for, was now lost. This was the climax of his life and he had not been good enough. He didn't dare think what would come next. After all, there shouldn't even have been any questioning even of his own certainty that he would not miss. But he did it was the end of the world. He wasn't even sure what was going on. Was this real? Could this be the real world, in which he had worked, for years, towards this one, single, simple goal? But every time a new question wandered into his mind, his body felt the ruff wave of emotion, that came with the ultimate defeat. He felt helpless and his body went numb.

Eventually his mind went numb as well and he spent the next 40 years of his life staring a wall, in a white room with a single bed. His days were uneventful, but his conciousness was not even there. His family visited now and again, and hoped something got through, even if they knew it simply wasn't possible for him to even try to comprehend the real world in any way. Functionally he was in a coma, but awake. His body reacted, but it was like he simply didn't care about anything any more.

The doctors theorized that some thought processes were still going on, that maybe his mind was stuck in that single moment in time, when he had lost a chance at everything he considered a goal in life. His moment of defeat, flashing infinitely in front of his eyes, not stopping until his physical body gave up.

But one day he woke up, without feeling like a day had passed. But everything had passed. His wife had succumbed to old age and their only daughter had died in a car crash many years ago. But he felt himself still a young man. Facing a small defeat, but otherwise ready and willing to continue on. His enthusiasm, inappropriate for his age gave him a heart attack and he died almost instantly after returning to mental stability.

Armastus suri ära / Kus on sinu jumal nüüd?

armastus on surnud

nihilistid sõid selle
sõid selle ära
kohe täiesti ära

holistiline veekeetja:
keedab ära kogu vee. see on doomsday device, mis hävitab paratamatult oma looja ja siis, kui kõik vesi on keenud, teeb plõksu, teatamaks, et vesi on keenud.

apelsinirasvaga sõitev karavan:
seda veavad hobused ja selle laadungiks on apelsinirasv. apelsinirasv on moodustis mida saab vedada vaid karavaniga mööda siiditeed. olemuselt on see õunasiider mis on segatud võiga ja rikastatud polooniumiga. selle tootmissaladusi teavad vaid apelsinihaldjad ja ainsad kes on võimelised reaalselt seda tootma on indoneesia päritolu poltergeistid, kellel on evolutsiooniline eelis polooniumiimmuunsuse näol. sest polooniumit on seal tõesti palju. selle toote ainus turg on peamiselt türgis asutsev gnostikutest minarettide kogukond, kes kasutavad seda alternatiivina viskile.

aurumootoriga pikksilm:
eriti mõttetu innovatsioon mis töötab läbi selle et on aurumootor mis kasutab kivisöe asemel tuumajäätmeid ja siis läbi selle töötamise muutub pikksilm järjest pikemaks. mootorit ei ole võimalik peatada, või vähemalt keegi ei julgeks sest pikksilm tõmbuks uuesti kokku jõuga, mis muudaks selle singulaarsuseks, hävitades kõik oma ümbruses. küll aga oleks see lõpuks piisavalt pikk toimimaks kosmoseliftina. vähemalt selle ümber saaks selle ehitada. sest see ei ole tehtud metallist vaid nanomillestiganes, mis on väga vastupidav. ilmselt.

heeliumiga täidetud malendid:
klaasist malenupud mis on seest õõnsad ja heeliumit täis. SEST NII SAAB TEHA.

OoOoo

pärastlõuna, ootamine
kõne, ootamine
otsimine - leidmine, ootamine
ühistranspordis ootamine
kohalejõudmise ootamine
tegude ootamine

…

soojuse otsimine,
kohvi otsimine
sigareti otsimine

ÄKILINE PÕHJAMAINE UINAK

*fin*

Transmehaaniline sigarett

Võtaksin selle momendi, et tutvustada oma uusimat leiutist. Tõsi küll, see eksisteerib ainult ideelisel tasandil, kuid ühel päeval - ma ütlen teile - viin ma selle ellu.

Essentsilt on tegu sigaretiga, mis ei toimi mitte läbi vulgaarse imemisprotsessi vaid mida toetab transmehaaniline mootor. Nimelt on kirjeldataval riistapuul tohutu bensiinimootor, mis seisab titaanist taburetil, mille keskel olevast august tuleb välja üks ovaloidse kujuga metall karp, mille sees on kett, hammasrattad ja mille külgedelt eralduvad pedaalid, mida tuleb vändata, et käivitada bensiinimootor ning, et seda elus hoida, sest mootor lõpetab töö kohe kui lõppeb väntamine.

Selle aparatuuri kohal seisab väike rõngjas ava kuhu tuleb horisontaalselt sisestada spetsiaalne sigarett. Spetsiaalne, sest erinevalt tavalisest sigaretist, millel on filter ja tubakas vahetus kontaktis, on kõnealusel sigaretil neid kahte osa eraldav seest õõnes alumiiniumist silinder, mille alumisel küljel on väike auk, millesse ühendub väike masinast tulev toru.

Nüüd kui need osad on ühendatud paneb tarbija sigareti filtriotsa suhu ja hingab nagu ta normaalselt hingaks, süütab sigareti ja alustab väntamist. Väntamine käivitab protsessi, mille käigus bensiinimootor teeb tarvilikke protsetuure läbi mille põlev bensiin imeb sigaretil olevast silindrist välja õhu luues vaakumi, mis tõmbab suitsu endasse ja sealt läbi filtri tarbija suhu.

Võib tekkida küsimus, miks ei tõmba vaakum endasse tubakat. Vastus on lihtne. Tubaka ja tühjuse vahel on väike auklik, sõela meenutav plaat, mis ei lase läbi tubakat.

Mootori disain ja täpse toimimise üksikasjad on parasjagu alles täpsustamisel, aga selline on üldine idee. Tegu võib olla pealtnäha mõttetu leiutisega, aga ma ütlen teile - ühel päeval on transmehaaniline sigarett igas kodus. Miks? Sest lapsed armastavad steampunki ja vanemad tahavad õnnelikke lapsi! Kes tegelevad spordiga! HURRAA!

---

Varsti tulemas: aurumootoriga pikksilm, holistiline veekeetja, apelsinirasvaga sõitev karavan ja paljud teised uudsed leiutised, millele pole maailmas kohta.

Pane ennast põlema 2008

Tähelepanu, 1) järgnev on harjutus riimide vallas, 2) pedandid võivad paberit närida.
Riimiskeem on siinkohal siis aaB aaC aaB aaC (ja siis, veelkord). INNOVAATILINE

Pane ennast põlema 2008

Lõika veeni
Nosi arseeni
Ja pane ennast põlema

Maailm ei taha sind
Lenda nagu lind
Punane plekk hallide hoonete vahel on kena

Tuli on sinu sõber
Kas su vanaema oli ju nõder
Miks ka mitte panna ennast põlema

Asfalt sile kui siid
Sinu kindlalt surma viib
Verine tömp asendab nüüd su keha

Süstal veeni sügeleb
Aine ajju trügeleb
Kui kiirabi kohale jõuab oled surnud

Zileti lummav sära
Aitab minna siit ilmast ära
Hõljud soojas punases taevas

Roostes kööginuga sind armastavalt jälgib
Stseenis mida mõni pidada võib jälgiks
Taas kord on taevas tulnud

Metsikud tiigrid purustavad su luid
Piin kestab lausa kuid
Lõpuks oled pääsenud sellest hingevaevast

Kaduvate hingede kaotamine

Öö on sünge ja silmapiiril pole ühtegi kaelkirjakut. On vaid suitsuvine, umbselt avatud aken, külmana kostuv vihmapladin ja mõne õnnetu eksinud hinge haugatused. Ruum on täis, sest seda koristati. Kui seda poleks koristatud oleks see pilgeni täis, aga seda koristati seega see on kõigest täis. Täis asju, mis on tähtsad. Tähtsad järgneva lõigu jaoks.
Põrandal lamab nuga. Õhus on vihkamist, ängi ja meeleheidet. Miski peab muutuma, keegi peab kaduma, kaks peavad saama üheks surmas. Sünge, moondunud välimusega räbalaid kandev mees tõstab noa, kõnnib voodi ette, jõllitab kahte. Irvitab, rüüpab kohvi ja rakendab nuga nüsides meeleheitlikult, et kahest luua neli. Möödub vähemalt 10 minutit ja see on valmis. Tükeldatud laibad vedelevad voodil. Protsess võib alata.
Mees haarab enda ees olevad juhtmed, ühendab need, kerib otsad üksteise ümber kindlalt kokku, siis tõuseb ning jalutab pistikuni. Ta ühendab selle jõlestusväärse monstrumi vooluvõrku, ühendab oma sülearvutiga ja jälgib rahuloleva muigega kuidas see töötab. See töötab imetlusväärselt.
Mis algas toreda päevana, kõnega armastatud tüdrukult ja jätkus suurpuhastuse ning poole paki sigarettidega oli nüüd kulmineerunud inseneri mängimisega. Kahest juhtmest oli saanud üks. Ja see töötas. See töötas nagu 70ne aastane aspergerihaige.
Armastus suri sel päeval.

Kolm, kaks...

Kosmilistes kaugustes kumab kollakas kosmoselaev, kaugelt kaugemale. Kohates kaaskumavat koletut koletist, kohkub kaaskond kodanikke. Kuid kas kõik koondub katastroofiks? Koht kätte koletisele kosmosest! Kihutada kohta kust kaarduvad kohutavad kombitsad kosmoselaeva külgedel! Kogunegu kõik koos kosmoseülikondades kärmalt koonduma koletise koletu keha kohale - kõngegu juba iseseisvalt hoomamatu gurmaan enda diivani banaalsetel alustel!

Kerige oma urgu tagasi

Üks inimene kõndis tänaval. Tema kõnnak oli vale, käeliigutused häirivad ja suvalised peatused, suvalistes kohtades, et otsida ebavajalikke asju, olid ettejäävad. Keegi ei paistnud tahtvat märgata seda anomaaliat. Kes üldse näeks tänaval teist inimest ja selle käitumist? On ju inimestel omad sihid, omad plaanid. Aga see isik, ta tõepoolest oli häiriv.

Ei jäänud muljet, et tegu oleks prohvetiga, et tema ebaadekvaatsus oleks ekstsentrilisus. Ta lihtsalt oli halb liikumises. Ei osanud arvestada enda mõjuga ümbritsevatele. Nagu kõik teised, ei tajunud see isik oma kohta nii liikuvas keskkonnas nagu seda on tänav. Ta ei mõistnud, et kõndimine ja olemine sotsiaalses keskkonnas - eriti sellises, kus kontaktid teistega on vaid põgusad - nõuab arusaamist teiste tunnetest ja sellest, mis neid vallandab. Aga samas, keegi ei taju, kunagi.

Redelit sel tänaval polnud. Poleks seda otseselt vaja olnudki, aga kui see oleks seal asetsenud, see isik oleks saanud sellele tõusta.

Oletame, et redel oleks seal. Subjekt tõstaks oma jala sellele, asetaks käed sobivalt selle äärtele, et ronida kõrgemale. Ta hakkab aeglaselt tõusma. Möödub minut-kaks ja subjekt on kõrgemal tänaval kui keegi kunagi varem on olnud, olemata töömees. Mis sürrealism talle avaldub? Mis juhtub?

Möödujad jäävad jõllitama, küsivad "Miks ronib see totter plika selle redeliga eikuhugi? Mis tal arus on? On ta kunstnik?''

Ei, aga temast võib saada kunstnik. Peab vaid seletama kõigile, et see on perfomance. Peab vaid ütlema, et ta kritiseerib ühiskonna vähest impulsiivsust, vähest kommet juhuslikel momentidel ronida kohtadesse, kus nad ei ole veel olnud.

Nüüd oletame, et kõik inimesed toovad järgneval päeval sinna tänavale kaasa oma redelid - nende puudumisel nad ostaksid need endile. Nad kõik ronivad nüüd kõrgemasse tühjusesse, et näha mida nägi see plika, see pioneer, see uuendaja, see ajastuvaimu kandja.

Autojuhid peatuvad. Nad on segaduses, kuid ometi nad tajuvad, et ainus, mis viiks neid õnneni, on katusele redelile panemine ja sellele ronimine. Nad teevad seda, nad teevad seda erakordse meelekindlusega.

Redelid hakkavad kerkima kogu linnas. Tänavatele, aedadesse, katustele, bussidele. Kinosaalis tehakse eksperimente, et näha kui palju redeleid võib kerkida, et film veel nähtav oleks, aga siis järsku, filmid kaotavad tähtsuse. Mõistetakse, et kõrgemale tõusmine varjutab massimeedia ja odava meelelahutuse triviaalsed rõõmud. Uudised Redelil Revolutsioonist levivad kõikjale maailmas.

Jah, nüüd, alles nüüd, saaks inimkond tõeliselt vabaks, aga seda ei juhtu. Ma ütlen teile miks - sest see plika tänaval ei tea mida teha ja kõik teised inimesed ei tea samuti. Ja isegi kui teaks, nad ei julgeks. Me oleme liiga kinnised ja me ei kanna endiga kunagi redelit. Miks me ei tee seda? Sest vabadus on hirmus mõte.