Üks inimene kõndis tänaval. Tema kõnnak oli vale, käeliigutused häirivad ja suvalised peatused, suvalistes kohtades, et otsida ebavajalikke asju, olid ettejäävad. Keegi ei paistnud tahtvat märgata seda anomaaliat. Kes üldse näeks tänaval teist inimest ja selle käitumist? On ju inimestel omad sihid, omad plaanid. Aga see isik, ta tõepoolest oli häiriv.
Ei jäänud muljet, et tegu oleks prohvetiga, et tema ebaadekvaatsus oleks ekstsentrilisus. Ta lihtsalt oli halb liikumises. Ei osanud arvestada enda mõjuga ümbritsevatele. Nagu kõik teised, ei tajunud see isik oma kohta nii liikuvas keskkonnas nagu seda on tänav. Ta ei mõistnud, et kõndimine ja olemine sotsiaalses keskkonnas - eriti sellises, kus kontaktid teistega on vaid põgusad - nõuab arusaamist teiste tunnetest ja sellest, mis neid vallandab. Aga samas, keegi ei taju, kunagi.
Redelit sel tänaval polnud. Poleks seda otseselt vaja olnudki, aga kui see oleks seal asetsenud, see isik oleks saanud sellele tõusta.
Oletame, et redel oleks seal. Subjekt tõstaks oma jala sellele, asetaks käed sobivalt selle äärtele, et ronida kõrgemale. Ta hakkab aeglaselt tõusma. Möödub minut-kaks ja subjekt on kõrgemal tänaval kui keegi kunagi varem on olnud, olemata töömees. Mis sürrealism talle avaldub? Mis juhtub?
Möödujad jäävad jõllitama, küsivad "Miks ronib see totter plika selle redeliga eikuhugi? Mis tal arus on? On ta kunstnik?''
Ei, aga temast võib saada kunstnik. Peab vaid seletama kõigile, et see on perfomance. Peab vaid ütlema, et ta kritiseerib ühiskonna vähest impulsiivsust, vähest kommet juhuslikel momentidel ronida kohtadesse, kus nad ei ole veel olnud.
Nüüd oletame, et kõik inimesed toovad järgneval päeval sinna tänavale kaasa oma redelid - nende puudumisel nad ostaksid need endile. Nad kõik ronivad nüüd kõrgemasse tühjusesse, et näha mida nägi see plika, see pioneer, see uuendaja, see ajastuvaimu kandja.
Autojuhid peatuvad. Nad on segaduses, kuid ometi nad tajuvad, et ainus, mis viiks neid õnneni, on katusele redelile panemine ja sellele ronimine. Nad teevad seda, nad teevad seda erakordse meelekindlusega.
Redelid hakkavad kerkima kogu linnas. Tänavatele, aedadesse, katustele, bussidele. Kinosaalis tehakse eksperimente, et näha kui palju redeleid võib kerkida, et film veel nähtav oleks, aga siis järsku, filmid kaotavad tähtsuse. Mõistetakse, et kõrgemale tõusmine varjutab massimeedia ja odava meelelahutuse triviaalsed rõõmud. Uudised Redelil Revolutsioonist levivad kõikjale maailmas.
Jah, nüüd, alles nüüd, saaks inimkond tõeliselt vabaks, aga seda ei juhtu. Ma ütlen teile miks - sest see plika tänaval ei tea mida teha ja kõik teised inimesed ei tea samuti. Ja isegi kui teaks, nad ei julgeks. Me oleme liiga kinnised ja me ei kanna endiga kunagi redelit. Miks me ei tee seda? Sest vabadus on hirmus mõte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar