Mäleta end mitte

Tulen metsast, mets kaob ära
näen und, uni läheb ära
teen suitsu, suits saab otsa
mõtlen mõtte, seegi lõppeb

erkpunane mälestus söödud pitsast jätkub
hallutsinatiivse rahuloluna läbib aegruumi
kõht on täis, kuskil põleb tuli, kuskil on seemned
kuskil keegi noor kasvab, äkki suureks, kes teab
kingitus on tehtud, unenägu nähtud, tõlgendust pole
äkki peaks, ehk mitte, võib-olla homme, vist mitte
elutruu mälestus nähtud unenäost jätkub
erootika, mis sööbib mällu on hea vist
ja see ongi armastus, või.
aju saatmas end hukku.

tulin metsast, metsa polnud
nägin und, und ei olnud
tegin suitsu, suitsu pole
mõtlesin mõtte, sedagi polnud

olla kodakondne, on tore
olla inimkondne, illusoorne