Pilguheit eesti rahvahuumorile

Eisen endaga rahul olemas.

Milline on eesti rahvahuumor? Mis on selle essents? Miks see on naljakas? Miks see olemas on? Kas keegi teab? Kas kedagi huvitab?

Ajal mil maailmas lõid laineid huumori ja satiiri geeniused nagu PG Wodehouse, Leacock, Wilde, Twain ja muud kirjanduslikud suurkujud, kelle naljasoon niivõrd ilus ja köitev on, tegelesid eestlased ärkamisega. Nad olid äsja avastanud, et selline asi nagu kirjandus on olemas ning, et seda on võimalik ise teha. Kui mujal maailmas kasutati kirjanduse tegemiseks loomingulist mõtlemist, leidsid eestlased, et on ka teisi viise. Nimelt leiti, et võib käia mööda külasid ringi, öelda inimestele, et nad räägiksid midagi, panna see midagi kirja ja öelda, et tegu on rahvaluule kogumikuga. Kuigi ääretult sitt viis kvaliteetkirjanduse loomiseks, olid säärasel tegevusel omad viljad. See andis meile - tänapäeva eestlastele - pilguheite meie esiisade mõttemaailma, nende hinge. Ja mis veel tähtsam - see andis meile tõdemuse, et me oleme üks ääretult närune väike rahvas.

Et seda punkti kuidagi laiemalt arendada, olen võtnud vabaduse tutvuda vanema eesti huumoriga - sellega, mis sündis enne nõukogude aega - ja teinud mõned järeldused. Kuna ma ei soovi enda veendumusi inimestele liiga palju peale suruda, ei ütle ma teile koheselt, mis minu järeldused on. Selle asemel esitleksin ma siin, kokkuvõtvalt, vanema eesti huumori sisustruktuuri. Täpsemini selle viit variatsiooni. Kuigi neid variatsioone on tegelikuses rohkem ja mõned neist viiest on rohkem üldistatavad või rohkem edasi arendatavad, peaks need suhteliselt hästi kogu kupatust kokku võtma.

Variatsioon 1.

1. Etniline grupi x liige teeb midagi.
2. Etnilise grupi y liige kommenteerib grupi x liikme tegevust.
3. Hilisemal uurimisel selgub, et 2. alapunkt sisaldas puänti, aga see oli väga halb.

Variatsioon 2.

1. Etnilise grupi x ja y esindajad teevad midagi koos.
2. Üks neist ütleb midagi.
3. vt. V1. 3.

Variatsioon 3.

1. Seisusliku grupi x liige satub seisusliku grupi y lähedusse.
2. Toimub nendevaheline interaktsioon.
3. vt V2. 3.

Variatsioon 4.

1. Inimgrupi x liige teeb midagi.
2. See oli temast ääretult loll.

Variatsioon 5.

1. Isik x on hädas.
2. Ta saab abi isikult y, kes plaanib midagi kavalat.
3. Kõik peale y-i on lollid ja ei saa millestki aru.
4. Kõik naeravad ja tänavad y-it, sest ta tüssas neid ja sundis millegipärast seda tehes kõiki muutma oma arvamusi ja väärtuseid elus.
5. Totakalt õnnelik lõpp.

---

Minu järeldused: Eestlased on ajalooliselt huumorit mitte osanud, või vähemalt keeldunud seda oskamast kirjalikul kujul. Lisaks sellele torkab paratamatult silma asjaolu, et huumor mitte ainult ei keeldu naljakas olemast või rahuldust pakkuval kujul puänti kandmast, vaid ühtlasi kujutab see peaaegu alati ühte süžeed ja kahte inimtüüpi. Üks on üleloomulikult vedela ajuga, teine on ebahumaanselt keskpärase mõistusega. Kuna esimene on üleloomulikult loll, kasutab teine igat võimalust, et tõmmata esimesel nahk üle kõrvade ja häbistada teda kogu universumi ees. Miks tal see õnnestub kui ta nii keskpärane on? Sest ta on ainus, kellel on jahukördi asemel funktsioneeriv aju.

On olemas teooria, et huumor iseloomustab rahvast ja selle hoiakuid.

See on ilmselt tõsi.

Katoliiklik paaritumisrituaal - Loodusnovell

Ühel kaugel aastal, mil traditsioonid olid hinnas ja inimesed elasid kõlbelist elu. Mil loodus oli roheline ja iga noore ulja seikleja valla. Päevil, mil kirikuisad õpetasid oma tarkusi ja emad tegid köögis maitsvaid koogikesi. Elasid üks mees ja naine. Nad olid tavalised töökad katoliiklased. Sõid kolm sooja einet päevas, elasid ühes armsas äärelinna majas ja armastasid üksteist ääretult palju.

Ühel päeval otsustasid nad üheskoos arutledes, et oleks aeg saada üks tubli katoliiklasest poisiklutt või ehk isegi tütarlaps. Leides ühise nõu, otsustasidki nad nõndaviisi toimida. Oli kena sügisene ilm ja lehed olid tõmbunud nii kaunilt värviliseks. Ja siis saigi kõik alguse.

Pühapäeva pärastlõunal algas see üks kindlatsorti aeg kuus. Tulevane ema-katoliiklane munes ühe armsa väikestlaadi munakese. Ta korjas muna oma õrnade tulevase-ema kätega üles ja viis selle tulevasele isa-katoliiklasele. Viimane võttis muna ja pani sellele kindlalt oma vestitaskusse hoiule. Kui saabus õhtu ja aeg magama heita, võttis ta selle muna endaga voodisse kaasa ja asetas selle enda kõrvale.

Jumala juhatusel, tol ööl, saatis ingel tulevasele isa-katoliiklase seemnepurske, mis nii hapralt kattis muna. Siis saabus ingel-kurg ja viis muna endaga kaugele-kaugele taevalaotustesse, kus jumal ja Jeesus ise otsustasid, kas määratud sündima on see väike lapsukene. Ühele nõule jõudes, et vastus on jah, viis ingel-kurg muna tagasi tulevase ema- ja isa-katoliiklase kodusse. Ta hiilis hõljudes sisse praokil aknast ning lendles lookleva graatsiaga tulevase ema-katoliiklase voodi juurde ning poetas eostunud muna oma uhke pika nokaga ema-katoliiklase sisse kindlalt hoiule.

Möödus üheksa kuud ning sündis beebi-katoliiklane. Ja nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni ning põlesid põrgus oma pattude eest, sest nad ei kahetsenud piisavalt.