See on rütmi-luuletus, see on rütmi-jutustus, see on sala-sõnum.
Rütmi tunnetust mul kahjuks, vabandage, pole.
Hetked, pöördumatult möödusid kiirelt, pilgud meelsalt kohtusid, puudutused mõõtsid koha. Ma vaatan sind eemalt, ma mõtlen sinust kaugel, ma ootan sinu lähedust. Sest sa oled see suudeldamatu kaugus, selles tuleneb suurim kaotus.
Esimest korda nägin sind, lokaalis, oli õhtu ja sume ja suitsune udu.
Taevakuma peegeldus kusagilt kaunilt, su nägu oli vast meelsam kui muidu.
Sealsamas su käed puhkavad, kuidas pilgu saaks ära neilt, või mujalt, mujalt veel..
Arvan, tead - kardan, mõistad hukka, kuidas painavad nüüd need mõtted hommikute eel.
Kartus vahest asjata, vestleme ju ikka, puudus vaid vaikusest ja rahust.
Ähmi täis õnnest ja puuduvast unest, tundub jubagi tunneme üksteist mõlemast tahust.
Reipusest röövituna heidame voodigi kaheselt, väsimus vaid viivitab meid seekord.
Valguse viirus vaatlen su hommikust kuma - leiaks nüüd õige sõna, ma kohmatu bard.
Ammutan energiat ainsast pilgust, armutult eemaldan andumatuse palgeilt.
Kaovad hetked läbi päeva ja järgmise öö, igavene kordumine viib meid teo algeilt
Saatusliku paigani kus kohtusime.
Hoomamatu tegevuskäik teisi tõukab taas tagasi.
Ootusärev pilk raskelt su tõdemusi uuesti valdab.
Ood on vaid seesugule kes selle enda omana ära tunneb.
Räme roim rikkus rahu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar