Tabula Rasa à la Stockholm

Millegi kordus toimub. Kordub, iga kord sama moodi,
kuid kiirelt, liiga kiirelt, et tabada detaili.
Nii nagu keegi kusagil ütles, kord kordusele algus loodi,
saab kord kordusele lõpus kirjutada emaili.

Olekus olla on olemise olemus, õige kuid tühi,
quantumgravity kord tuleb taas.
Pangu iga isiksus identiteedikriisis paika - tähistame pühi,
saagu me ühisolemises piiri iga metsik laas.

Roomajaaju ajataju jagu,
kas inimesele veel aktuaalne loome?
Sulutule kargus kumab keset kagu,
kaugele selle faktuaalsuse toome?

Inimkultuuri lõppprodukt. Kuni praeguseni.

Alguses oli jänes. Siis olid kõrvad. Hiljem tuli inimene. Valgusfoor. Ülekäigu rada. Jänes ei kohanenud. Jänes nüüd, oli jänes olnud.
Ajad muutusid. Jänes olnud jänes, pidi olema midagi muud. Ebamäärane orgaaniline kooslus sõiduteel oli evolutsiooni jätk. Rakud ei surnud, rakud kohanesid ja jätkasid. Läks põlvkondi ja rakud saavutasid eduka juurdeproduktsiooni. Ambitsioonid tõusid lakke. Ebamäärased orgaanilised kooslused teede ääres ühinesid, kasvades iga endise jänese liitumisega.
Aastaks 354 eTc oli alanud sõda ebamäärase orgaanilise koosluse ja inimkonna vahel. Möödus päevi ja inimkond mõistis, kaotus on paratamatu. Ebamäärane orgaaniline kooslus liitis endaga kõik elavad rakud, veendes neid.
Kuid Ebamäärane Orgaaniline Kooslus ei arvestanud jätkusuutlikusega, säästlikusega. See haaras endasse kõik elava ja tarbis meeletu kiirusega ära toitained väljaspool ennast. Saabus langus ja Ebamäärane Orgaaniline Kooslus oli sunnitud toituma iseenda surevatest osadest, lõhestudes mitmeks üksteisega sõdivaks Ebamääraseks Orgaaniliseks Koosluseks kuni kõik suri.

Oli üks vana nali...

Sügisene leht langeb
ning õhus on peenist.
Leht langeb hange,
õhus on küsimus "kelle geenist?"

Hangel on selg kange,
lehe käik tundub - oli pange.

Kus peitub selle eelis,
kui maa värviks valge?
Mis saladused peituvad geelis
mis paitab nüüd su palge?

Mida head teeb see küsimine,
enese hinge nüsimine?

Kus pole teada vastust,
saab olla vaid selle vaste
kribin vastu ust
mitte teadmine vaid kaste.

Mäleta end mitte

Tulen metsast, mets kaob ära
näen und, uni läheb ära
teen suitsu, suits saab otsa
mõtlen mõtte, seegi lõppeb

erkpunane mälestus söödud pitsast jätkub
hallutsinatiivse rahuloluna läbib aegruumi
kõht on täis, kuskil põleb tuli, kuskil on seemned
kuskil keegi noor kasvab, äkki suureks, kes teab
kingitus on tehtud, unenägu nähtud, tõlgendust pole
äkki peaks, ehk mitte, võib-olla homme, vist mitte
elutruu mälestus nähtud unenäost jätkub
erootika, mis sööbib mällu on hea vist
ja see ongi armastus, või.
aju saatmas end hukku.

tulin metsast, metsa polnud
nägin und, und ei olnud
tegin suitsu, suitsu pole
mõtlesin mõtte, sedagi polnud

olla kodakondne, on tore
olla inimkondne, illusoorne