Pane ennast põlema 2008

Tähelepanu, 1) järgnev on harjutus riimide vallas, 2) pedandid võivad paberit närida.
Riimiskeem on siinkohal siis aaB aaC aaB aaC (ja siis, veelkord). INNOVAATILINE

Pane ennast põlema 2008

Lõika veeni
Nosi arseeni
Ja pane ennast põlema

Maailm ei taha sind
Lenda nagu lind
Punane plekk hallide hoonete vahel on kena

Tuli on sinu sõber
Kas su vanaema oli ju nõder
Miks ka mitte panna ennast põlema

Asfalt sile kui siid
Sinu kindlalt surma viib
Verine tömp asendab nüüd su keha

Süstal veeni sügeleb
Aine ajju trügeleb
Kui kiirabi kohale jõuab oled surnud

Zileti lummav sära
Aitab minna siit ilmast ära
Hõljud soojas punases taevas

Roostes kööginuga sind armastavalt jälgib
Stseenis mida mõni pidada võib jälgiks
Taas kord on taevas tulnud

Metsikud tiigrid purustavad su luid
Piin kestab lausa kuid
Lõpuks oled pääsenud sellest hingevaevast

Kaduvate hingede kaotamine

Öö on sünge ja silmapiiril pole ühtegi kaelkirjakut. On vaid suitsuvine, umbselt avatud aken, külmana kostuv vihmapladin ja mõne õnnetu eksinud hinge haugatused. Ruum on täis, sest seda koristati. Kui seda poleks koristatud oleks see pilgeni täis, aga seda koristati seega see on kõigest täis. Täis asju, mis on tähtsad. Tähtsad järgneva lõigu jaoks.
Põrandal lamab nuga. Õhus on vihkamist, ängi ja meeleheidet. Miski peab muutuma, keegi peab kaduma, kaks peavad saama üheks surmas. Sünge, moondunud välimusega räbalaid kandev mees tõstab noa, kõnnib voodi ette, jõllitab kahte. Irvitab, rüüpab kohvi ja rakendab nuga nüsides meeleheitlikult, et kahest luua neli. Möödub vähemalt 10 minutit ja see on valmis. Tükeldatud laibad vedelevad voodil. Protsess võib alata.
Mees haarab enda ees olevad juhtmed, ühendab need, kerib otsad üksteise ümber kindlalt kokku, siis tõuseb ning jalutab pistikuni. Ta ühendab selle jõlestusväärse monstrumi vooluvõrku, ühendab oma sülearvutiga ja jälgib rahuloleva muigega kuidas see töötab. See töötab imetlusväärselt.
Mis algas toreda päevana, kõnega armastatud tüdrukult ja jätkus suurpuhastuse ning poole paki sigarettidega oli nüüd kulmineerunud inseneri mängimisega. Kahest juhtmest oli saanud üks. Ja see töötas. See töötas nagu 70ne aastane aspergerihaige.
Armastus suri sel päeval.

Kolm, kaks...

Kosmilistes kaugustes kumab kollakas kosmoselaev, kaugelt kaugemale. Kohates kaaskumavat koletut koletist, kohkub kaaskond kodanikke. Kuid kas kõik koondub katastroofiks? Koht kätte koletisele kosmosest! Kihutada kohta kust kaarduvad kohutavad kombitsad kosmoselaeva külgedel! Kogunegu kõik koos kosmoseülikondades kärmalt koonduma koletise koletu keha kohale - kõngegu juba iseseisvalt hoomamatu gurmaan enda diivani banaalsetel alustel!

Kerige oma urgu tagasi

Üks inimene kõndis tänaval. Tema kõnnak oli vale, käeliigutused häirivad ja suvalised peatused, suvalistes kohtades, et otsida ebavajalikke asju, olid ettejäävad. Keegi ei paistnud tahtvat märgata seda anomaaliat. Kes üldse näeks tänaval teist inimest ja selle käitumist? On ju inimestel omad sihid, omad plaanid. Aga see isik, ta tõepoolest oli häiriv.

Ei jäänud muljet, et tegu oleks prohvetiga, et tema ebaadekvaatsus oleks ekstsentrilisus. Ta lihtsalt oli halb liikumises. Ei osanud arvestada enda mõjuga ümbritsevatele. Nagu kõik teised, ei tajunud see isik oma kohta nii liikuvas keskkonnas nagu seda on tänav. Ta ei mõistnud, et kõndimine ja olemine sotsiaalses keskkonnas - eriti sellises, kus kontaktid teistega on vaid põgusad - nõuab arusaamist teiste tunnetest ja sellest, mis neid vallandab. Aga samas, keegi ei taju, kunagi.

Redelit sel tänaval polnud. Poleks seda otseselt vaja olnudki, aga kui see oleks seal asetsenud, see isik oleks saanud sellele tõusta.

Oletame, et redel oleks seal. Subjekt tõstaks oma jala sellele, asetaks käed sobivalt selle äärtele, et ronida kõrgemale. Ta hakkab aeglaselt tõusma. Möödub minut-kaks ja subjekt on kõrgemal tänaval kui keegi kunagi varem on olnud, olemata töömees. Mis sürrealism talle avaldub? Mis juhtub?

Möödujad jäävad jõllitama, küsivad "Miks ronib see totter plika selle redeliga eikuhugi? Mis tal arus on? On ta kunstnik?''

Ei, aga temast võib saada kunstnik. Peab vaid seletama kõigile, et see on perfomance. Peab vaid ütlema, et ta kritiseerib ühiskonna vähest impulsiivsust, vähest kommet juhuslikel momentidel ronida kohtadesse, kus nad ei ole veel olnud.

Nüüd oletame, et kõik inimesed toovad järgneval päeval sinna tänavale kaasa oma redelid - nende puudumisel nad ostaksid need endile. Nad kõik ronivad nüüd kõrgemasse tühjusesse, et näha mida nägi see plika, see pioneer, see uuendaja, see ajastuvaimu kandja.

Autojuhid peatuvad. Nad on segaduses, kuid ometi nad tajuvad, et ainus, mis viiks neid õnneni, on katusele redelile panemine ja sellele ronimine. Nad teevad seda, nad teevad seda erakordse meelekindlusega.

Redelid hakkavad kerkima kogu linnas. Tänavatele, aedadesse, katustele, bussidele. Kinosaalis tehakse eksperimente, et näha kui palju redeleid võib kerkida, et film veel nähtav oleks, aga siis järsku, filmid kaotavad tähtsuse. Mõistetakse, et kõrgemale tõusmine varjutab massimeedia ja odava meelelahutuse triviaalsed rõõmud. Uudised Redelil Revolutsioonist levivad kõikjale maailmas.

Jah, nüüd, alles nüüd, saaks inimkond tõeliselt vabaks, aga seda ei juhtu. Ma ütlen teile miks - sest see plika tänaval ei tea mida teha ja kõik teised inimesed ei tea samuti. Ja isegi kui teaks, nad ei julgeks. Me oleme liiga kinnised ja me ei kanna endiga kunagi redelit. Miks me ei tee seda? Sest vabadus on hirmus mõte.