 |
| Värvitum kui tegelikult. |
Ta vaatas ringi.
"Jah, mangotaldrik saab jutu alguseks. Sealt edasi toimub süžee...Kuid mis süžee?"
"Tead, ma vaatasin ühte filmi. Jim Carrey'ga, eks? Seal oli mingi number igal pool. 23 vist või midagi sellist."
"Tõesti? Miks ta seal oli?"
Eemal trükkisid inimesed rootsi kirjavahemärke arvutitesse. See tekitas müra.
"Aa, ma ei teagi, mida see number täpselt tähendas...Aga ta nagu nägi seda igal pool ja siis kõik teised arvud andsid ka kokku 23, see oli väga huvitav. Aga jah, ma ei mäleta, mida see number tähendas."
"Oota, ma guugeldan."
"Guugelda jah."
Möödus aeg. Inimesed trükkisid ikka veel. See oli nende töö. Nad tegid seda terve tööpäeva. Vahepeal käidi ka suitsul või lõunal, aga harva tehti seda unisoonis. Alati oli keegi kes jäi trükkima. Ja kui ei jäänudki, siis müra oli ikka. Vähemalt nii võib spekuleerida. Kas kontoris on müra, kui kõik on koju läinud? Kes teab.
"Nii, kuula nüüd: 23 koosneb numbritest 2 ja 3. Selle värviks on heletürkiis ning see seostub kõige enam jäära tähtkujuga. 23 toob tihti endaga kaasa kodutunnet ning mälestusi lapsepõlvest kuid harvadel juhtudel võib ka sümboliseerida lähedase surma..."
"Aa, ei filmis oli midagi muud vist ikka."
"Nojah, ega see polegi see leht kust ma tavaliselt vaatan, see on mingi suvaline."
"Nojah, mõned ongi võltsingud või nii."
"Eks ta ole jah, aga ma õhtul otsin selle õige üles ja saadan sulle ka."
"Teeme nii."
"Jah."
Nad naeratasid ja olid õnnelikud, et neil on nii toredad kolleegid. Või ei olnud. Äkki nad olid kurvad. Kes teab. Kas see ongi tähtis? Inimesed trükivad, käivad suitsul, lõunal või kui ei, siis vähemalt on müra. Mida muud me saaksime oodata. Mida muud.
"Ja nüüd ma pesen taldriku ära!"