Kirjanikuhärra istus arvuti taga ja passis pingsalt aknast välja. Tormituultes paindusid peenikesed puud hirmuäratavalt ning vihm peksis vastu akna klaase. Kirjaniku tuba oli tühjemapoolne, vana tapeediga. Laua kõrval maas oli puntras laadija, arvuti kõrval vedeles tühjaks imetud pastakas.“Ma vestan sulle nüüd ühe loo” lausu kirjanik oma arvutile. “Ma veel ei tea kuidas see käib, aga ma olen kindel, et ma suudan improviseerida midagi. Mis seal muud kui lihtsalt patrata, kuni midagi head pool-kogemata välja kukkub. Nagu kõigega. Tegeleda nii kaua kuni on olemas üks asi, mis teistele meeldib.”
Ta vajutas näpud klaviatuurile ning manas ekraanile üksteise järel tähemärke. Ta pilk muutus. Ta näpud jäid paigale ning teda näris kõhklus.
