“Aitab sellest võõrkeelsest, võõramaisest jamast! Anna mulle emakeelne materjal mulle asjakohase teema kohta. Meie lugejad ei ole huvitatud sellest!” Ta näitas sõrmega mu lehekülje poole mis oli toa nurka veerenud. See oli ainuke lehekülg mille ta mu dokumendist välja printis ning mul hakkas tekkima kahtlus, et see oli esimene kord sel nädalal kui meie hoones mingisugune trükimasin tööle pandi, mis oli irooniline.
Hoolimata süngest olukorrast (või selle tõttu) olin ma sunnitud torkima olukorra halenaljakat külge. “Mis lugejad?”
“Täpselt! Neid ei ole, sest kellegil pole huvi SELLE vastu!” ta torkas näpuga õhku mu lehekülje suunas veelkord. Tooli tagasi vajudes sulges ta silmad.
“Härra toimetaja, mul tekib kahtlus te ise olete kaotamas sidet oma kaasmaalastega, te olete erakordselt animeeritud ja tõstate häält justkui selle üle mõtlemata.”
Kiirustama tõusis ta toolil sirgu ning avas oma silmad. Ta viskas mulle emotsioonitu pilgu ning ma keerasin kannal vasakule, et kahe pika sammuga kabinetist väljuda.