Fööniksi lend/REIP'USe uus aastakäik/Gwreni geniaalne idee

Vlumph, vlumph, vlumph, lendab föönksionu.
Ette satub Voldemort ja Avada Kedavra,
vlumph, vlumph, vlumph, lendab fööniksitibu.

Olles öelnud seda, olgu tervitatud ja sisseõnnistatud REIP'USe taaskordne aastakäik ja see pool koostisosi, kes siia kirjutavad. Te teate küll kellest ma ei räägi, me vaatame teid ja oleme väga pettunud. /ärimehelik naer/

Alustagem seda uut ja ilmselt valesti nimetatud hooaega meie kõigi armastatud ja äärmiselt väheloetud blogiasjas, ühe väikese jutukesega. Jutukesega kahest mehest, kelle nimed on Blomk ja Gwren. Blomk on tavaline uruinimene, kes kannatab alkoholismi, mükoism ja kleptomaania all ning on terve elu veetnud sulitempe tehes. Gwren seevastu on härjapõlvlane, kes hülgas oma käsitöö ja kaubanduskarjääri päeval, mil ta sai aru, et rikkaks võib saada ka käsitöölisi ja kaupmehi röövides ning, et see on tunduvalt kergem kui ise käsitööline või kaupmees olla. Nad kohtusid ühel soojal kevadõhtul Viimse Janu kõrtsis, Kuiva jõe ääres, olles mõlemad väsinud oma raskest päevast täis vargust, mõrva ja reetmist, otsides vaid viimast jooki enne kui mälestused hägunevad ja kõrvalviibjad kaklema hakkavad. Nähes üksteise potensiaali, said nad koheselt sõpradeks ja asutasid oma isikliku kriminaalse eliitrühma - Gwreni ja Blomki Sats. Järgneb lugu ühest nende ettevõtmisest ja seal all see ongi!

Gwreni geniaalne idee


Oli vaanuari keskpaik ja väljas puhus kuum idatuul. Puud olid närtsinud ilmega ja silmapiiril paistis metsapõlengu lõõm. Või oli see nummenlaste alepõlendus, mis paistis? See ei ole kindel, sest nummenid tegelevad põllundusega ja üks populaarne võte, mida nad kasutavad on alepõllundus. Muidugi, mis see neil ära oleks olnud võtta metsatulekahju ühe oksa peale ja oma tulevane põld selle otsaga põlema pista. Aga ega see ei ole niivõrd oluline. Oluline oli lõke, mille juurest see põleng paistis. Selle lõkke ümber istus üks kuraditosin ajulist. Mõned neist tukastasid, mõned neist laulsid traditsioonilisi lõunamaa pätilaule, mis on nii populaarsed Indor-Mosnaudi vaesemate laste seas. Osad neist grillisid kaameleid ja proovisid jääda veel rohkem purju kui meditsiiniliselt võimalik ilma suremiseta. Aga kaks neist istusid ja olid mõtlikud ja vaiksed.

Punase samblaliku habemega mõtlik istuja põrnitses taevasse. Tema oli Gwren ja ta kandis alati ainult tumesiniseid riideid. Teine mõtlik istuja habet ei omanud aga nägi välja nagu ta oleks alates sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni igapäevaselt peksa saanud. Ta nägu oli kergelt korrast ära ja silmade asemel tundus, et tal on verevalumid. Tema oli Blomk. Kumbki neist ei olnud iseäranis kaval ja kindlasti ei olnud kumbki neist mingilgi viisil (edukalt) haritud. Nad olid lurjused, pätid, ketserid, kaabakad, aga eelkõige võis tunda nende läheduses lumpenproletariaadi snobismi. Nad olid uhked oma nurjatud elu üle ja nad olid uhked, et nad teadsid kultuurist nii vähe tõeseid fakte.

Severu Nottinghami šerif
Aga siis sai mõtlik istumine läbi ja punase samblaliku habemega mõtlik istuja Gwren lausus: ,,Blomk, mina leian, et see Robin Hoodi lugu oli päris vahva. Lõunamaad vajavad šerifi. Me peaks selle töö enda peale võtma.''
Korrast ära näoga ja verevalumeid meenutavate silmadega Blomk kaalus seda ideed peaaegu üldse mitte ja teatas targalt:,,Mu sõber - väärt idee! Väärt idee! Suu sisse ütlen sulle - väärt idee! Mis on - nagu herrasmiehed ütlevad - meie ametilohutused?''
,,Ahsoo...'' vajus Gwren mõttesse.
,,Ahsoo...'' vajus Gwren uuesti mõttesse ,,Selle peale ma nagu ei mõelnud.''
,,VÄGA HEA! GWREN! VÄGA HEA! SUUSISSEVÄGAHEA!'' pistis Blomk karjuma ''SEE ON IDEAALNE TÖÖ! ME OLEME NÜÜD ŠERIIF!''

Mõeldud, nagu öeldakse, tehtud. Olgu siinkohal mainitud, et Blomk ja Gwren ei teadnud suurt midagi Robin Hoodi lugudest. Nad ei teadnud midagi Inglismaast, ristisõdadest ega Maast kui sellisest. Nad elasid ühel purpur-rohelisel planeedil nimega Naud. Ainus põhjus, miks Robin Hoodi loo infokillud nendeni jõudnud olid, oli asjaolu, et mõningad aastad tagasi ilmus Naudile - täpsemini Indor-Mosnaudi - üks Maa kodanik Lembit-Uku. Pärast ebatõenäolisi sündmusi ja sekeldusi Usukoja, Patriits-Kantsleri ja üldiselt kogu Indor-Mosnaudiga, põgenes Lembit-Uku põhjahaldjate juurde, kes pakkusid talle asüüli olles vaimustunud lugudest mida ta neile pajatas. Sealt rändas ta koos paari kompanjoniga läbi Põhjapoegade maa uralskide kodusaarele ja peatus võrdlemisi pikka aega Rognvald Märja õukonnas, kust kaudu Robin Hoodi lugu liikus Lõunamaadesse, olles selleks ajaks juba tugevalt muundunud ja omandanud hirmsa filosoofilise traktaadi maine.

Sellistel asjaoludel ratsutasidki järgmisel hommikul mööda Kuiva jõge šerif ja nende vahva sats. Esimesed paar tundi oli kõik vaikne. Täht kiirgas valguslaineid ja soojust, mille atmosfäär viisakalt kinni püüdis ja omaks võttis, puulehed õõtsusid lõdvalt taevatuulte käes ja ükski osa loodusest ei olnud mingilgi määral huvitav ega kuidagi oluline. Blomk mõtles, et kogu see šerifi värk on kole igav. Gwren arvas, et see on ...ks mõttetu. Ülejäänud sats ei teadnud sellest midagi, sest neile unustati öelda, seega nad nägid seda kui tavalist tööpäeva ja laulsid neid kurikuulsaid lõunamaa pätilaule, mis kõlasid umbes nii:
Mitteseotud

,,Oh-oh-oo, kui rikas te näite,
ah-ah-aa, kui vaeseks te jäite!
ih-ih-ii, miks töinama te lõite
ilmselt need on need noad mida sõite!''

Ja nii edasi umbmääraselt samas stiilis. Enamik pätilaule on muidugi improviseeritud ja järgivad traditsioonilist keegi karjub - keegi karjub vastu rütmi, kuigi on täheldatud, et on kujunenud välja ka eepilisemad, mahukamad teosed, mida esitatakse pikkadel ja igavatel pärastlõunatel, mil uralskid rüüstavad mõnda kaubandussõlme ja Kuiv jõgi seetõttu kaupmeestevaene on. Sellistes teostest kuulsaimad on ilmselt ,,Rönfalt Koleda kadunud saapa kadumine''; ,,Rönfalt Koleda kadunud saapa otsinguil'' ja Rönfalt Koleda ,,Mul ei ole kunagi saapaid olnudki''. Tähelepanuväärsed on antud teosed just põhjusel, et need on ainsad lõunamaa pätilaulud mis on ülestähendatud ja kirja pandud Sog Dinni haldjate poolt. Seda loetakse kokku üheks eeposeks, kuigi tihti kutsutakse seda ka saapatriloogiaks. Märkimisväärne on see lisaks veel selletõttu, et triloogia viimane teos ,,Mul ei ole kunagi saapaid olnudki'' on kolmest kõige vanem ja kujutab endast rohkem kui kahekümnest tuhandest värsist koosnevat ballaadi, mille koostas üks eriti õnnetu saatusega pätt, kes ei omanud saapaid. Esimesed kaks osa on loodud, aga vähemalt 40 aastat pärast Rönfalt Koleda surma pätilaulikute poolt, kes uskusid, et Rönfalt Koleda ,,Mul ei ole kunagi saapaid olnudki'' oli teos, mis paljastas maagiliste võlusaabaste asukoha, mille vaid väärilised võisid leida. Peamiselt arvasid nad seda sellepärast, et nad ei mäletanud antud teose enamikke sõnu.

Tuleb mainida, et just nüüd leidiski aset see sündmus, mida Blomk ja Gwren olid oodanud alates minutist mil nad šerifiks hakkasid. Nende poole ratsutas karavan, mille nelja pruunikat hobust juhtis üksik vana kaupmees. Blomk ja Gwren vahtisid karavani nagu koer vahib konti, teadmata miks aeg liigub, aga kont on endiselt nii kaugel. Sats jäi paugupealt vaikseks ja ootas märguannet. Blomk viipas Satsile, et nad tõkestaksid tee ja piiraksid karavani sisse. Kui see oli juhtunud ja Satsi liikmed seisid mõõgad, kirved ja piigid käes ümberpiiratud ja nüüdseks vaevuliikuva karavani ümber, lähenesid Blomk ja Gwren selle juhile. Nad vaatasid teda üleoleva kõrkusega, olles valmis vastuhakuks mille nad tavaliselt pälvisid, kuid tundus, et seekord seda ei tule. Oli lihtsalt vana liivarahvlasest kaupmees, täiesti üksinda ja rahulikult.

,,Miz te zoovite? Äkki mõni õun? Või oopis apelzin??'' küsis väärikas kaupmees.
,,Me ei taha ühtegi säärast buržuaa merkantilistlikku meelelahutust nagu seda on oopis apelzin.'' teatas Gwren lustakalt ja Sats irvitas valjusti kaupmehe naiivsuse üle. ,,Me tahame võtta teie raha ja varanduse ja anda selle vaestele, kes seda väärivad. Ja siis me maksustame need vaesed ja võtame selle varanduse endale. Me oleme šerif ja tema vahva Sats!''
Härra Spock.
,,Aga mikz, kui ärrased lubavad küzitleda, te kohe raha endale ei jäta?'' küsis kaupmees olles ilmselgelt väga segadusse aetud printsiibi idiootsusest. Ometi oli tema silmis mingi säde, mingi huumorinoot. Justkui ta oleks teadnud midagi mida Blomk ja Gwren ei teadnud. Nad nägid seda pilku ja see ärritas neid.
,,Sest...sest...'' hakkas Blomk ütlema ja Satsist kostus pobisemist ,,Sest me oleme šerif! Vot nõnda viisi need lood ongi. Rikastelt võtame, vaestele anname!''
,,Aga ziiz võtke zee karavan, olge lahked, mu žerif.''  irvitas kaupmees just nagu need uljad vanaisad, kes mängivad lastelastele vimkasid ja on uhked, et nad nad õnge tõmbasid.

Gwreni see ei huvitanud, ta mõistis olukorda. Ta oli kohanud selliseid totraid vanuritest hulle varemgi. Nad kõik olid veetnud oma elu viimased sekundid puruvaestena. See ei olnud aeg sellisteks totrusteks. Ta oli nüüd šerif ja see oli tõsine asi, mitte mõni tesmaspäeva pärastlõunane tapatalg.
,,Ahaa! Sa liigkasuvõtja, kes oled sa nüüd! Sa oled vaene! Hahaa! Ha..ha...'' hüüatas Gwren võidurõõmsalt kuni ta suu aeglaselt lahti vajus, tema näkku ilmus melanhoolia pisar ja tema vask kõrv tõmblema hakkas. Ta andis karavani koheselt naervale kaupmehele tagasi. Ja siis võttis selle uuesti endale ja andis uuesti tagasi. See oli tema jaoks keeruline probleem ja isegi Blomk ilmutas märke mõistmisest ja oli äärmiselt segaduses ja tegi nägusid, mis viitasid tugevale ajutööle. Kuidas võtta karavan ilma, et kaupmees muutuks vaeseks kellele röövitud varandus mõeldud on?
,,Sa võitsid praegu, vanamees, sa võitsid praegu.'' lausus Gwren vihase aukartusega ja ratsutas, Blomk ja Sats järel, kaugustesse.